Teisitimäletamise asjus

Jaak Allik

Kuna  Jüri Saar oma 30.  novembril Sirbis ilmunud artiklis „Eesti lähimineviku tõlgendamine” mainis kuuel korral minu nime, siis  olen sunnitud esitama mõned kommentaarid. Minu lugu  „Põlvili või püsti?” ei kujuta endast mitte heast peast sündinud ”endise ideoloogiatöötaja lärmakat õigustust”, vaid Sirbi tellitud ajaloolaste T. Karjahärmi ja V. Sirgu uurimusele „Kohanemine ja vastupanu” retsensiooni. Seetõttu on ka kõik minu artiklis esitatud faktid ning arvud pärit nimetatud uurimusest, mitte aga enesekaitseks välja mõeldud. Mõnede järelduste ja üldistustega, mida olen nende faktide alusel teinud, polemiseerimine eeldaks ehk ikka  mingitki  teistsugust  andmebaasi ja  Karjahärmi-Sirgu raamatus  toodud  faktide ja arvude ümberlükkamist. Või siis  vähemasti julgust neile näkku vaadata. Paraku on ainus teaduslik hüpotees, mille Saar esitab oma puhtideoloogilises sõnavõtus, kahtlus, et Eestis oli 1980. aastail 100 000 NLKP liiget, nagu väidavad Karjahärm ja Sirk, sest kompartei statistika polevat usaldusväärne ning  võimalus selle kontrollimiseks praegu puudub.  Selline kahtlus on küll ajalooteaduslik nonsenss, sest kõik, kes on asjaga vähegi kokku puutunud, teavad, et kui N. Liidus üldse midagi korras oli, siis oli see parteiliikmete personaalne arvestus. Saar arvab, et olen esitanud ilmse kahjurõõmuga väite, mille järgi „teadlased pole veel suutnud luua ühist keelt, mis Nõukogude Liidu olemust adekvaatselt kirjeldaks”. See väide pärineb samuti Karjahärmilt ja Sirgult.  Selle teadusliku valge laigu likvideerimiseks esitab Saar oma mudeli Nõukogude Liidust kui vanglast ja  tollase ühiskonna jagunemisest vangideks ning valvureiks. Kunstilise kujundina olen ma Saarega täiesti nõus, viidates küll, et see kujund  ei pärine mitte temalt, vaid  seda kasutas  suurepärane vene kirjanik Andrei Platonov oma romaanides juba XX sajandi 1930. aastail. Muidugi on see  parafraas Lenini iseloomustusele Tsaari-Venemaa  kui rahvaste vangla kohta. Ajalooteaduses ja  riigiõiguses pole aga seesuguste kujunditega midagi peale hakata.

Saar  leiab kokkuvõttes, et minu retsensioon peaks mulle „tegelikult  tooma kaasa tõsiseid tagajärgi”, mis meenutab saates „Olukorrast riigis” kõlanud Anvar Samosti  imestust, et julgen veel üldse tänaval liikuda. Samal ajal on president T. H. Ilves esitanud üleskutse põhjalikult  uurida Eesti lähiajalugu ning luua selleks koguni mälu instituut. Paraku esitas aga ka tema oma 23. augusti kõnes üleskutse endistele kompartei liikmeile  „kasutada võimalust vaikida”.  Sellistes tingimustes,  kus on ette otsustatud, kes võivad mäletada ja kes mitte, sarnaneks mälu instituudi tegevus küll vaid nõukogude ajal toimunud nn kodanlise perioodi ajaloo uurimisega. Esimene samm sellel teel on  juba astutud põllumajandusministri keeluga avaldada uurimus sõjajärgse eesti põllumajanduse ajaloo kohta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming