Tere tulemast hüperreaalsuse kõrbe

Ene-Reet Soovik

Olin seestunud. Olin täielikult alistunud linna haaranud nõdrameelsusele. Teleekraanidel lahti rulluva ajaloo melodramaatilised pisiasjad, mida mu pilk läbi elutoaakende tabas, ei puutunud minusse rohkem kui kõrvukrätsud, kes tee ääres telefonipostide otsas istudes mu auto esilaternate kiirtevihus silmi pilgutasid. Sõitsin päeval ja öösel. Varem kui oleksin võimalikuks pidanud, jõudsin kõrbesse, pealesunnitud steriilsuse asualale, dehüdreerunud viljatusmerre, maa menopausijärgsesse ossa.

 

Aprilli viimasel nädalal Tartu ülikoolis peetud VIII rahvusvahelise amerikanistikakonverentsi lõpuümarlaud oli pühendatud Jean Baudrillard’i mälestusele. Kena kokkusattumusena ilmus üsna samal ajal eesti keeles ka Baudrillard’i “Ameerika” (originaal ilmunud 1986). Konverentsil kujunesid asjalood joont alla tõmmates viimaks küll selliseks, et meenutati pigem Baudrillard’i mõtteid ajaloost kui Ameerikast. Tõsi, eks sedapuhku oligi kokku tuldud pealkirja “Ajaloo tagasitulek?” all ning ajaloo muutumine iseenda prügikastiks on küllap üks tuntumaid Baudrillard’ilt pärinevaid lendlauseid. Pealegi paistis, et kohalik ajalugu – toimus see siis tegelikult või ei – tungis noil päevil teleekraanide vahendusel konverentsikülaliste hotellitubadesse isegi vanal Liivimaal keset tudengite kevadpäevi.

Rõhuasetuse säärane nihkumine Ameerikalt ajaloole pole üllatav, kui mõelda Baudrillard’i trans­distsi­pli­naarsusele – tema loomingu uurijad kipuvad nentima, et ehkki Baudrillard ei ole alust pannud omanimelisele koolkonnale ja kuigi teda on raske paigutada ühegi distsipliini keskmesse, tuleb tema mõju ilmsiks äärmiselt paljude valdkondade veertes. Nii on lood ka amerikanistikaga, juba iseenesest mitmeid distsipliine hõlmava vallaga, mille raames Baudrillard osutub igati loogiliseks ühislüliks ajaloo mõtestamisega. Nõnda sobib raamat, mis kannab esmapilgul piisavalt ühetähenduslikku pealkirja “Ameerika”, veerepealseks vaatlemiseks õige mitmest vaatenurgast. Mõistagi ka Ameerikast kõneldes – näiteks on sellele teosele osutanud Eesti Ameerika-uurija Krista Vogelberg artiklis “Kes ta on, ameeriklane – see uus inimene?”, mis ilmus 2001. aastal Akadeemia Ameerika erinumbris ja käsitlebki konkreetselt ameeriklase rahvuslikku eripära. Baudrillard’i tsiteeritakse selles kõrvuti teise prantslase Alexis de Tocqueville’iga, kelle klassikalisest teosest “Tähelepanekuid Ameerika demokraatiast” sellise suunitlusega kirjutised kuidagi üle ega ümber ei saa – Baudrillard’ist poolteist sajandit varem kirjutanud autoriga astub otse loomulikult dialoogi ka “Ameerika”. Nii Baudrillard kui ka Vogelberg pöörduvad Tocqueville’i poole rääkimaks otsesõnu Uue Maailma inimkoosluse omadustest ja tavadest; Eesti autor tsiteerib Baudrillard’i aga selleks, et näitlikustada Ameerika ühiskonna püüet ühetaolisusele, selle osade sünekdohlikku sobivust tervikut esindama.

Vastilmunud tõlkes kõlavad Akadeemias viidatud read nõnda: “Ameerika on hiiglaslik hologramm, selles mõttes, et siin kätkeb kogu informatsioon ka igas üksikus elemendis. Võtke või iga väiksemgi asustatud punkt kõrbes, ükskõik milline tänav mõnest Kesk-Lääne linnast, parkimisplats, California maja, Burgerking või Studebaker ja teil ongi käes kogu Ameerika, nii lõuna, põhi, ida kui ka lääs.” (lk 39-40). Muidugi võinuks Baudrillard’ilt leida piisavalt palju piisavalt aforistlikke ja vaimukaid kirjakohti, mis iseloomustavad ameeriklasi kui inimesi, visandavad versioone nende eripära väljakujunemisest, kõrvutavad ja vastandavad neid eurooplastega, eelkõige prantslastega. Kuid tundub tähenduslikuna, et Baudrillard’ilt on valitud tsitaat, mis ei kõnele mitte eksplitsiitselt rahvast, vaid nimelt ruumist. Tõepoolest, mõni lehekülg enne neid lauseid kinnitab Baudrillard paraja arrogantsusega otsesõnu, et ei oota ameeriklastelt ei intelligentsust, mõistust ega originaalsust, vaid seda, et “nad oleksid minu jaoks kõrgeim lummusepunkt, kauneim orbitaalne ruum” (lk 37).

Tähelepanu, mida “Ameerika” osutab nii geograafilisele kui ka ühiskondlikule ruumile, pole samuti üllatav – oli ju Baudrillard’i üks varasemaid olulisi mõjutajaid Henri Lefebvre, kelle pärand seostub ruumiteooriaga, eelkõige ruumi sotsiaalse tootmise mõistega. Ka Baudrillard’i “Ameerika“ ruum on sotsiaalne konstruktsioon, mis omakorda mõjutab ühiskonna mõtlemist ja toimimist – nii näiteks mainib ta, et California ülikooli Santa Cruzi hajutatud campus ei võimalda korraldada mingeid meeleavaldusi, sest nendeks pole lihtsalt paslikku võimulaenguga kogunemiskohta… Loodud ja mitte toodetud looduslik ruum on aga kadumas, leiab Lefebvre. Ning kuigi Baudrillard’i soosituim maastikulis-ruumiline Ameerika-kujund on kõrb, mille “hiiglaslikus, puhtalt geoloogilise olemusega märkide kuhjumises pole inimesel olnud mingit rolli” (lk 9), kinnitab ta kohe, et kõrbegi kultuurivälisus on üksnes näiline ning “kõrbete äärmuslikul lamedusel” ja “metropolide samuti kõrbelisel banaalsusel” (lk 16) on nii mõndagi ühist; tõepoolest, Ameerika linnad ongi tema arvates mobiilsed kõrbed (lk 153) ja Ameerika kultuur kõrbete pärija (lk 80).

Kõrbel on Baudrillard’i jaoks tuntavaid sarnasusi teisegi nähtusega, mille juurde ta oma Ameerika-matkal korduvalt tagasi pöördub – filmiga: “Pole mõtet püüda kõrbet dekinematografeerida,…” kinnitab ta (lk 88). Ja kui Ameerika linnad sarnanevad kõrbega, avarusega, mille ruum seostub piiranguteta liikumisega, siis nende linnade arhitektuur on kaamera liikumine, nende kude on autode voog kiirteedel, mis jätavad autorile mulje, otsekui oleksid linnad sekundaarnähtusena teede külge moodustunud. Samal kombel paistab Baudrillard’ile, et Ameerika ekraniseeringud eelnevad Ameerika tegelikkusele ning filmikunsti ei tule sealmaal otsida mitte Hollywoodi stuudiotest, vaid kinematograafiline on hoopis kogu maa väljaspool filmitööstust ja “Ameerika linn näib samuti filmi elava tulemina” (lk 71). Asjaolu, et raamatu valmimise ajal oligi USA presidendiks filminäitleja, võimendab seda kõrvutust mõistagi eriti.

Nii võiks “Ameerika“ üle oma erialast lähtudes arutleda peale amerikanistide ka ruumiteoreetikud või filmihuvilised ja muude distsipliinide esindajad baudrillard’istide enesteni välja (on ju täiesti olemas Kanadas toimetatav võrguajakiri International Journal of Baudrillard Studies). Esituslaadilt aga ei kuulu see raamat mitte niivõrd lineaarsele loogikale tugineva argumenteeriva proosa kui kauniskirjanduse valdkonda ja nimelt sel pinnal tekkis mul ootamatu déjà-vu tunne. Käesoleva kirjatüki moto on pärit inglise kirjaniku Angela Carteri romaanist “Uue Eeva kannatuslugu” (“The Passion of New Eve”), mis nägi trükivalgust juba 1977. aastal. Ainuüksi tsiteeritud katkendis on kohal nii suurlinn, kõrb, TV-ekraanid kui ka simulatsiooni kaudu taasesitatud ajalugu – vähe sellest, Reagani-aegse Ameerika kui kõrbe iseloomustamiseks kasutab menopausi kujundit ka Baudrillard! Tõsi, Carteri minajutustaja pole prantslane, vaid inglane Evelyn (täpsustuseks – mees, vähemalt esialgu), kes obsessiivselt jumaldab tummfilmitähte Tristessat ning raamatu alguses saabub apokalüptilisse [“Kõigil tegevustel siin on varjatult maailmalõpu alatoon” kirjutab Baudrillard (lk 41)] New Yorki, kust hiljem põgeneb kõrbesse. Ameerika kontinendil kulgev tegevus sisaldab soovahetusi, filmi ja tegelikkuse, tegelikkuse ning kujutluse suhete eksponeerimist ja nii mõnelgi juhul osutub, et reaalsus tõepoolest ongi simulatsioon. Carteri raamatus on kesksel kohal sugu ja sellega seonduv problemaatika, kuid gender bending ja soouuringud kui võimalik uusi väljakutseid pakkuv uus rajamaa ei jää Baudrillard’istki mainimata. Teoste sarnasuse valguses torkab silma seegi väike detail, et kaks kolmandikku neist artistidest, keda Baudrillard toob feminiinsuse ning maskuliinsuse ühtesulatajate näiteks, David Bowie ja Boy George, pole ju teps mitte ameeriklased. Ilma igasuguste täiendavate selgitusteta mainitakse Reagani ja Thatcheri valitsusaega, arhitektuuriliselt puhaste suurlinnade nimekiri sisaldab ka Torontot, nii et suuremalt jaolt (ja kohati ka otsesõnu) Ameerika Ühendriikidele pühenduv “Ameerika“ võib prantslase sule all hetkiti hõlmata vaat et kogu anglofoonset põhjapoolkera.

Maakeelse lugemisvara eelistajatel tekivad “Ameerikat“ lugedes esmaassotsiatsioonid küllap siiski sama autori raamatuga “Simulaakrumid ja simulatsioon”, kus muuhulgas on teatatud, et Ameerika objektiivne profiil joonistub välja nimelt Disneylandis. Ehkki “Simulaakrumid“ annavad meile käibeväljendi “reaalsuse kõrb”, tuleb Ameerika puhul siiski tõdeda, et see “pole ei unenägu ega reaalsus, see on hüperreaalsus” (lk 38). Ja kui lähtuda sellest, et hüperreaalsuse puhul asendab kujuteldav tegelikkuse sel määral, et objektiivsed tõed inimkogemuste kohta muutuvad võimatuks, on päris lõbustav, et “Ameerika“ tagakaanel täie tõsidusega tõotatakse, et Ameerika olemus saab selle teose läbi sügavuti avatud. Kuigi Baudrillard ei karda asuda üsna essentsialistlikele seisukohtadele, näiteks ilmses Beauvoir’ parafraasis “Modernseks sünnitakse, mitte ei saada“ (lk 92), ja viitab sellele, et erinevalt ameeriklastest enestest võivad eurooplased Ameerika tõele jälile saada küll, liigub ta täie teadlikkuse, kire ja eelarvamuslikkusega teda köitvatel pealispindadel ega soorita objektiivsust taotlevaid süvaanalüüse. Mis ei tähenda, et tema Ameerika-kirjeldus ei võiks tekitada äratundmist, seda isegi siis, kui puudub Lääneranniku- ja kõrbekogemus. Kui kasutada Vogelbergi sõnu: ““Ameerikas” näib ta täpselt tabavat midagi Ameerika õhustikust, mida küllap paljud eurooplased on vähemasti ebamääraselt tajunud.”

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming