Territoorium

Jaan Undusk väidab, et praeguse intellektuaali meelest sisaldab Eesti Gestalt ehk tema identsust tagav tüvikuvand või alusmuster nelja põhimõtet: „Esiteks, Eesti püsib oma praegustes geograafilistes piirides, temast ei ole elulisi tükke maha lõigatud. Teiseks, Eesti on poliitiliselt iseseisev riik, ei tema ega mõni ta osa ole vägivaldselt inkorporeeritud ühtegi teise riiklikku organismi. Kolmandaks, Eesti riigikeeleks on eesti keel kõige sellest järelduvaga. Neljandaks, Eesti kodanik on oma riigile lojaalne, mis tähendab, et ta tunnustab kolme eelnimetatud punkti”.
Eile kümme aastat tagasi astus Eesti Euroopa Liitu. Kas selle sammuga muutus ka kuidagi meie territoriaalne identiteet, kuigi geograafilised piirid jäid püsima? Biosemiootik Wendy Wheeler osutab intervjuus Sirbile: „Märgid ja tähendused kasvavad – sellel põhineb ka evolutsioon, mille sisuks on loovus ja teadmiste kasv.” Mõned nädalad enne Euroopa Parlamendi valimisi tasub ehk igaühel endalt pärida, kuivõrd on kuulumine rahvusvahelistesse ühendustesse kasvatanud eestluse kui märgi tähendust. Tasub endalt küsida sedagi, kas Eestist Euroopa Parlamenti valitud saadikud on ikka oma rahvast kaugemal kui riigikogulased. Euroopa Parlamendi valimiste väike osavõtuprotsent (2009. aastal oli see veidi alla 44%, samas kui 2011. aasta riigikogu valimistel aga 63% ja eelmise aasta kohalike omavalitsuste valimistel peaaegu 58%) justkui viitab sellisele arvamusele.
Ero Liivik nendib: „See, kes annab kellelegi üle oma volitused, ütleb oma volitustest lahti. Valimiste käigus loobub rahvas võimust kuni järgmiste valimisteni. Valimiste ajaks delegeeritakse võim (korraks) rahvale, et viimane saaks – protseduuriliselt korrektselt – saadud võimu rahva esindajatele kohe edasi delegeerida. Selline vastastikune delegeerimine muudab idee rahvast kui võimu kõrgemast kandjast (ehk suveräänist) fiktsiooniks ja seepärast tuleb lugeda silmakirjalikuks ka võimude kinnitus, nagu oleks rahvas pärast valimisi veel suveräänse võimu kandja.” Viimane kehtib igasuguste valimiste puhul.
Neil aga, kelle identiteet niikuinii ei mahu Eesti geograafilistesse piiridesse ega Euroopa tähendusvälja, peaks vääriliseks lugemiseks olema Hasso Krulli „Pesa” ja „Muna”. Arvustaja Marek Tamm nimetab Krulli meie tähtsaimaks poliitiliseks mõtlejaks ja ainsaks kosmopoliitiliseks filosoofiks, kes küll hoiab oma pilgus Eestit, kuid kelle mõtlemise horisont on kosmos. Tamme sõnul ei hooli Krull „tavapärastest piiridest looduse ja kultuuri, lokaalse ja globaalse, ajalise ja ajatu, ainulisuse ja paljususe, müütilise ja teadusliku vahel” ning tema „eesmärk pole suurem ega väiksem kui kujundada ümber meie kosmiline ühiselu, luua poeetiliste ja diskursiivsete vahenditega pesa, kus kõik eestlased – aga miks mitte teisedki? – saaksid ennast kosmoses kodus tunda”.

alt

Foto: Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht