Tervik ja detail

Kaarel Tarand

Kord ja harmoonia Eesti pealinnas Eliel Saarineni “Suur-Tallinna” projekti (1913) järgi. repro Eesti vaatlemiseks jumalikust vaatepunktist, see tähendab ülalt, on käepäraseim tööriist Google Earth. Mis meile sedakaudu vastu vaatab? Korralagedus, täielik korralagedus! On üksikuid teravaid detailpilte, ülejäänu aga on kaetud udulooriga, kuid teadja teab, mis seal taga peitub.

Korralageduse vastu võitlemise kõige tugevam juriidiline hoob Eestis on planeerimisseadus, mille § 1 (3) ütleb: „Ruumiline planeerimine (edaspidi planeerimine) käesoleva seaduse tähenduses on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.”

Eesti riigi ruumiline planeerimine või selle tegevuse puudumine on Kumu suures auditooriumis täna kell 14 algava konverentsi „Riik ja arhitektuur” põhiteema. Mida seal enam arutada, kui õigusruum on valmis? Aga selles häda ongi. Seaduse rakendamise tagajärjed, see, mida me Eesti ruumis näeme tekkivat ja kaduvat, ei rahulda liiga paljusid. Inimtegevuse arengu suunamist pole igas valdkonnas ühtviisi hästi näha. Näiteks on ruumilise arengu planeerimise üks põhielemente asustuse arengu suunamine. Kas riigivõim kui riigi ruumilise arengu üle otsustaja on teinud midagi või saavutanud mingeid tulemusi selles, et ära hoida või painutada turumajanduse toimel loomuliku protsessina kulgevat linnastumist, ääremaade tühjenemist? Või meeldib talle see, et 40% elanikkonnast elab Harjumaal, mis moodustab ainult 9,5% Eesti territooriumist?

Tänase Eesti väljanägemine on kõigi seaduslike huvide kaalumisel sündinud kokkuleppe tagajärg. Kui praktikas sünnib kokkulepe skaala vales punktis, siis ei aita imekaunid visioonid, vaid seaduste muutmine kokkuleppepunkti nihutamiseks soovitud suunas.

Kui ei vaata ülevalt, vaid meile eluks planeeritud tasapinnalt, siis ei näe me muidugi tervikut, vaid ainult üksikobjekte. Detaile („koledaid maju”). Miks nad seal on ja miks sellised – seda aru nõuavad täna võimu esindajatelt ka arhitektid. Vastus on lihtne. Kuni tervikpilti pidevalt silme ees ei ole, siis kukuvadki üksikosad juhuslikesse kohtadesse maha. Ja jäävad sinna kinni nii, et neid nagu legoklotse enam ümber tõsta ei saa.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming