Terviklik kultuuriteooria, mis näitab kultuuri tervikustamise võimatust

DANIELE MONTICELLI

Alustades Rein Raua uue raamatu „Meaning in Action. Outline of an Integral Theory on Culture“ (Polity, 2016) eestikeelse tõlke arvustust ei saa üle ega ümber raamatu alapealkirjas välja toodud ambitsioonikast eesmärgist: „Tervikliku kultuuriteooria visand“. Kas on tänapäeval veel võimalik ja mõttekas pakkuda välja uut terviklikku teooriat (olgugi et ainult „visandi“ kujul) sellisest ülikeerulisest ning samas ülimõtestatud nähtusest nagu kultuur? Ehkki pole kahtlust Rein Raua pädevuses ja võimekuses sellist teooriat visandada, on see siiski esimene küsimus, mille (skeptiline) õpetlane raamatut kätte võttes endale ilmselt tõstatab. Nagu autor ise tõdeb, tänapäeva humanitaar- ja sotsiaalteadustes „laiemat kultuuriteooriat peetakse lausa ülearuseks“ (lk 11). See pole kusjuures pelgalt pragmaatiline valik, vaid selgelt epistemoloogiline ja ideoloogiline mure – juurdunud on arusaam, et igasuguste inimestega seotud nähtuste tervikustamise katsega kaasnevad lubamatud väljajätmised ja lihtsustused, mis loovad uuritud nähtustest moonutatud pildi ja arusaama. Antud juhul võiksime (skeptilise) õpetlasena siis küsida, kas terviklikule kultuuriteooriale paratamatult omane kõrge üldistuse aste ei kaota vaatest neid aspekte, milles asub kultuuri mitmekesisus, dünaamilisus ning elujõulisus?

Need pole pelgalt teoreetilised küsimused, nagu näitab suur vaidlus, mis on kuude kaupa möllanud ajakirjanduses Eesti rahvuskultuuri ja selle „konstrueerituse“ üle ning milles Rein Raud ise on tänuväärselt esindanud sotsiaalkonstruktivistlikku positsiooni kannatlikult vastates eri tüüpi konservatiivide järjest raevukamatele rünnakutele. Konservatiive ühendab just arusaam kultuurist kui selgepiirilisest tervikust, mis toimib jäiga identiteedi alusena, põhinedes kindlatel ja muutmatutel (loodusest? Jumalast? traditsioonist?) ette antud eristustel ja nendest lähtuvatel sisse- ja väljaarvamistel.

Rein Raua raamatut lugedes avastame aga, et terviklikku kultuuriteooriat on vaja just selleks, et vältida kultuuri ühekülgset tervikustamist ja mõista selle võimatust – tarvis on laiemat pilku, mis aitaks meil mõtestada „inimese kultuurikogemust selle ääretus mitmekülgsuses“ (lk 13). 1 Karid, millest sellises pilgu laiendamise ürituses tuleb eemale hoida, seisnevad Raua arvates kõigepealt kultuurikäsitlustes levinud bioloogilises ja sotsiaal-majanduslikus reduktsionismis. Oma teooria positsioneerimisele olemasolevate kultuuriteooriate taustal pühendab autor siin raamatus vähe ruumi. Pikemat ülevaadet võimalikest alternatiividest on ta pakkunud juba mõne aasta eest oma põhjalikus kultuuriteooria õpikus „Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse“, mida võrdlusi vajav lugeja võiks siin arvustatud raamatut lugedes ka silmas pidada.

Terviklik kultuuriteooria kui kultuuri deontologiseerimine

Raua üldteooretiline positsioon on algusest peale selge – mida tema terviklik kultuuriteooria taotleb, on „kultuuri deontologiseerimine“ ehk kultuuri „väljatõstmine ühtsete, selgepiiriliste asjade hulgast“, ilma sellepärast loobumata „kultuuri“ mõistest (35) ning võimalusest selle uurimisel tuvastada ja kirjeldada „teatud seaduspärasusi“ (276). Kuidas siis piiritleda mõistet, mis kirjeldab objekti, millel puuduvad selged piirid? Ehk siis kuidas kirjeldada kultuuri ilma seda ontologiseerimata? Mõistagi ainult läbinisti konstruktivistliku käsitlusega. Sellise käsitluse arendamiseks valib Raud „tähenduse“ mõiste ning just selle kaudu jõutakse raamatu alguses kultuuri esimesele katselisele definitsioonile – kultuur tähistab nimelt „kõiki ja ainult neid nähtusi, milles sisaldub mingil määral mitmel viisil tõlgendavat väljendust ehk teisisõnu nähtusi, mida määratleb tähendus“ (35–36). Tähendused pole ette antud ning püsivad, vaid eri tõlgendustele ja muutustele avatud konstruktsioonid. See ei vähenda mõistagi grammi võrra kultuuri tähtsust „nii igale üksikisikule tema püüdlustes maailmast aru saada kui ka katsetele moodustada neist isikuist gruppe, mis oleks võimelised suhtlema ja koostööd tegema“ (35). Konstruktivistliku kultuurinähtuste käsitlemisega ei eitata loodud konstruktsioonide reaalselt olulist mõju inimeludele. Rõhutatakse aga nende sattumuslikkust, tinglikkust, paljusust, mitmeti tõlgendatavust ja muutlikkust.

 

Tähenduse mõiste on Raual oluline ka seepärast, et see lubab tal näha kultuuris eraldi seisvate nähtuste asemel suhteid, mille kaudu neid konstrueeritakse. Tähendus ise on olemuslikult relatsiooniline mõiste – selleks et saaksime tähendusest rääkida, ühest ei piisa, vaid peab olema vähemalt kaks (nt Saussure’i „tähistaja“ ja „tähistatav“) või kolm (nt Ogdeni ja Richardsi „sümbol“, „mõte“ ja „referent“) ning olulised pole need mõisted tähenduse vaatepunktist eraldi võetuna, vaid ainult omavahelistes suhetes. Tähenduste tekkimine eeldab omakorda suhet märgi ja selle tõlgendaja vahel, suhet, mida Raud nimetab oma raamatus „tähistusaktiks“.

Raua terviklik kultuuriteooria on seega mitte ainult läbinisti konstruktivistlik, vaid ka läbinisti relatsiooniline, kusjuures tähendusi loovaid suhteid pole raamatus kunagi taandatud staatilistele binaarsetele opositsioonidele, nagu juhtub nt tähenduse strukturaal-semiootilistes käsitlustes. Raamatu pealkirja järgi ongi kultuur pigem „tähenduste keeris“ (s.t EKSSi järgi „sündmuste, sagiva liikluse, tunnete vms segane, rahutu kulg”) kui tähenduste struktureeritud paigalseismine.2 Kultuuri „rahutu kulgemise“ kirjeldamiseks viib Raud õnnestunult kokku ja sünteesib uude dünaamilisse mudelisse mitmed traditsiooniliselt eraldi seisvad kultuuriteoreetilised käsitlused.

Kogemus ja keel, subjekt ja kogukond

Kõigepealt üritab Raud ületada lõhet subjektivistlike/psühholoogiliste ning objektivistlike/sotsioloogiliste kultuuriteooriate vahel ehk lõhet indiviidi ja kollektiivi vahel kultuuri käsitlemisel. Ta räägib niisiis tähenduse kui objekti asemel hoopis „tähistusaktist“, mille alusel kultuurisubjektide jaoks tähendused kinnistuvad. Tähistusaktis viib subjekt kokku oma kogemusliku maailma ning kultuuri keelelise maailma; selle kaudu toimub kultuuriliste tähenduste internaliseerimine ja subjekti integreerumine kultuurikeskkonda. Subjekt otsustab kultuurilises keelesüsteemis pakutud tähenduste üle, lähtudes nende kognitiivsest adekvaatsusest ehk nende võimest tema kogemust mõtestada ja selgitada. Kognitiivne adekvaatsus ei tähenda kusjuures sugugi õigemat või tõenäolisemat ja teaduslikumat selgitust, sest tähistusakt ei lähtu puhtalt ratsionaalsetelt, vaid ka emotsionaalsetelt mõjuritest, mis võimaldavad adekvaatsusega manipuleerida ja moonutada. Tähistusakti tulemus on tähistusväide, mida võib kirjeldada rahuloleva äratundmisena: see on tõesti nii! Nt „Maa pöörleb tõesti ümber Päikese!“ ja „Mona Lisa on tõesti ilus!“, kuid ka „Immigrandid kujutavad tõesti ohtu meie väärtustele!“. Kultuurikeele ja isikliku kogemuse lähendamine tähistusaktis selgitab ka, miks pole kultuuris kunagi tegemist pelgalt abstraktsete, elujõuetute tähendustega, vaid ka elulise tähenduslikkusega nende tähendusi kogeva subjekti jaoks. Seepärast ringlevad kultuuris alati vastuolulised ja alternatiivsed pakkumused – need kõik esitavad oma tähistusväiteid, mis pretendeerivad kognitiivsele adekvaatsusele kultuuri subjektide poolehoiu võitmiseks.

Üksikindiviidi ja kogukonna suhted on kultuuris alati keerulised ning kultuurisubjekt pole „tähenduse konstrueerimisel ei suveräänne ega ainiti bioloogilise ja sotsiaalse determinatsiooni poolt vermitud passiivne poolindiviid“ (55). See on põhjus, miks Raud väldib oma raamatus eesti kultuuri aruteludes lausa iivelduseni ärakasutatud „identiteedi“ mõistet. Iga kultuurikandja kuulub samaaegselt mitmesse kultuurilisse kogukonda ning ükski neist ei defineeri teda lõplikult ega olemuslikult või ülimuslikult: „seepärast ei ole ka „rahvus“ tegelikult mingi loomulik kõikide subkultuuride lähe ja privilegeeritud kultuuritasand [—] Kui mõelda üksikisiku kultuurilise maailma struktuurile, siis ei ole see ju kontsentriliste ringide korrastatud hierarhia, vaid kattuvuste ja vastuolude ruum.“ (50) Keerise metafoor hakkab siin vaikselt kindlamat kuju võtta.

Tekst ja praktika

Teine oluline teoreetiline lühis, mida Raud oma terviklikus kultuuriteoorias tekitab, viib kokku ja sünteesib kirjandusteaduslikud ja semiootilised käsitlused kultuuriantropoloogiliste ja kultuuriuuringulistega. Tähelepanu nihkumine tähendustelt tähistusaktidele toob esiplaanile olulise dualismi kultuuriarusaamades, mille tähistamiseks räägib Raud vastavalt „kultuurist kui tekstikeskkonnast“ (kirjandusteaduse ja semiootika peamine objekt) ja „kultuurist kui praktikate võrgustikust“ (kultuuriantropoloogia ja kultuuriuuringute peamine objekt).

Kultuurilist keskkonda võib siis vaadata kui „ruumi, kus tekste toodetakse, tõlgendatakse, säilitatakse, edastatakse“ (95), kusjuures tekstina mõistab Raud mitte ainult „kirjutatud v trükitud sõnade järjendit” (EKSS),vaid ka maali, sümfooniat, suulist pärimust, tantsu, rooga, jne – tekst on selles mõttes nii Hamlet kui ka boeuf bourguignon. Rauale toimivad tekstid nii kultuurikeskkonda korrastavate mehhanismidena, millest kultuurisubjektid juhinduvad oma sotsiaalses koosolemises ja käitumises, kui ka kultuurikeskkonnas plahvatusliku mitmetähenduslikkuse ja pinge tekitajana, mis annavad vastuvõtjale ülesande muutuda ja uueneda.

Samasugune kahetisus iseloomustab kultuuripraktikaid, mida Raud defineerib kui „korduvtegevust, milles osaleb kultuuri üks või mitu kandjat tähenduse loomise, vahetamise, tõlgendamise ja levitamise eesmärgil“ (150). Kultuurilised praktikad on siis näiteks nii kirjutamine ja lugemine kui ka toiduvalmistamine, poeskäik, usurituaalis osalemine või muuseumi ja diskoteegi külastamine. Kultuurisüsteemi võib siis näha „erinevate praktikate lõdvalt struktureeritud ja teatud piirini korrastatud, aga samas dünaamilise ja sisemiselt vastuolulise võrgustikuna“ (148).

Raua otsus pühendada kahele (teksti- ja praktikapõhisele) arusaamale kultuurist eraldi peatükid võib jätta mulje, nagu olekski võimalik arendada kaks autonoomset ja alternatiivset kirjeldust kultuuri alusmehhanismidest. Raua tervikliku kultuuriteooria põhiidee on, vastupidi, see, et kultuurilist produkti (mida nimetatakse raamatus „saaduseks“) ja protsessi (mida nimetatakse raamatus „tegevuseks“) tuleb kultuuri uurides alati koos analüüsida ja mõista nende vastastikmõjus, sest just saaduste ja tegevuste vastastikmõju annab kultuurile defineerivat keerukust ja dünaamilisust. Nagu Raud ise kirjutab: „Kuigi praktika (ja sama võiks öelda tekstist) võib vaadelda ja käsitleda omaette kultuurinähtusena, produtseerib iga praktika nii uusi tekste kui toitub varasematest, nii nagu tekstiilsus sõltub praktikast. Nii, et kuigi mõlemas mudelis toimivad erinevad mehhanismid, määratlevad need siiski vastastikku ühtteist, ja seepärast saab kultuurinähtust piisavalt kirjeldada ainult siis, kui kasutada mõlemat mudelit üheaegselt“ (202).

Teooria ja kultuur

Seda üheaegsust, mis iseloomustab elavat kultuuriprotsessi (ehk tähenduste keerist), on aga mõistagi raske saavutada sellises ranges teoreetilises käsitluses nagu Raua raamat. Mõisteline selgus nõuab analüütilist lahkamist ja eraldamist ning lahterdavate taksonoomiate tekitamist. Nii et analüüsides kultuuri kui tekstikeskkonda ning praktikate võrgustikku töötab Raud välja oma nähtusi liigendavat ja selgitavat mõistestikku, mis paratamatult toob tema käsitlusse lugeja jaoks teatud abstraktsust ja skemaatilisust. Alus- ja tulemtekstid, operatiivmälu, entsüklopeediline ja tesauriline teadmine, standardid ja koodid, praktikate funktsioon, eesmärk, kandja, staatus, materjalid, reeglid, levikukanalid ja edasiandmine – need on mõisted, mille abil Raud selgitab kultuuri toimimist, asetades selle korraks teoreetilistel eesmärkidel liikumatu kehana lahkamislaule.

Kuid autori nauditav, isiklik, vahetu ja kergelt mänglev stiil ning põnevate illustreerivate näidete rohkus puhuvad sellesse kehasse elu kohe uuesti sisse, muutes just tema paigalpüsimatuse oluliseks tõukeallikaks raamatu teoreetilise mõttekäigu arendamisel. Just siin avaneb Raua nii Eestis kui ka maailma mastaabis erakordne eruditsioon – ta liigub maailma kultuuriloos peadpööritava kiirusega antiigist tänapäeva, Ameerikast, Lääne- ja Ida-Euroopast Lähis-Itta ja sealt ilma silmatorkavate lünkadeta edasi kuni Jaapanini välja, kattes nii kõrg- kui ka popkultuuri ning nende segunemisega seotud nähtusi. Lugeja silme ees rakenduvad ja arenevad sel viisil teoreetilised mõisted, kohtudes näidetega, mis liiguvad Sapphost ja Catullusest, Laozist, Dantest ja umaijaadide kalifaadi luuletajatest kuni Ihara Saikaku, Baudelaire’i, Dostojevski ning Kunderani välja, Godard’ist ja Tarkovskist kuni Simpsonite ja Ene-Liis Semperi videokunstini, Bodhisattva kujust Indias, Hiinas ja Jaapanis Manet’ „Olympia“ ja Rumeenia kunstiku Dan Perjovschi tätoveeringuteni, konfutsianismist poststrukturalismini, Beethovenist heavy-metal’ini, Jaapani nattō’st Burgundia boeuf bourguignon’ini, jne.

Eri meetodeid sünteesiv käsitlus ning teooria ja empiiria hea tasakaal võimaldavad Raual vältida kultuuri teoreetilisel käsitlemisel ühelt poolt semiootika metakeelelisi ning taksonoomilisi ekstsesse, mis muudavad käsitlused sageli kuivaks ja raskepäraseks, ning teiselt poolt kultuuriantropoloogia juhtumiuuringute kesksust, mis sageli seab olulised piirangud üldistuste tegemise võimalusele ja mõttekusele.

Kultuuriteooria ja kultuurimuutus

Hoolimata raamatu põgusates näidetes käsitletud kultuurivaldkondade paljususest mängivad Raua põhjalikumates analüüsides traditsiooniliselt keskset rolli ikka kirjandus ja kunst. Seda näitavad ka raamatu kaks viimast peatükki, mis on tervenisti pühendatud kahe „näite“ (ingliskeelse originaali case study sobib nende iseloomustamiseks paremini) põhjalikumale analüüsile raamatu teoreetilises osas välja töötatud mõistestiku abil. Esimene juhtumiuuring tegeleb armastuse metafüüsika ja itaalia rahvakeelse luule algusega, teine kunsti ja poliitikaga 1990. aastate Ida-Euroopas. Juhtumite valik näitab, kus Raud ise kõigepealt näeb oma tervikliku kultuuriteooria potentsiaali ehk kultuuri muutuste mõtestamises ja selgitamises – miks osutuvad kultuuris mõned uuenduslikud „pakkumused“ edukaks ja neid võetakse omaks, sellal kui teised kukuvad läbi ja need unustatakse? Juhtumite analüüsis pakutud vastused osutavad sotsiaal-poliitilistele kriisidele ja järsu ülemineku hetkedele (aadelkonna ümberdefineerimine ja selle sümboolse autoriteedi kahtluse alla seadmine XIII sajandi Itaalias ning sotsialismibloki lagunemine 1980ndate lõpu Ida-Euroopas), milles vananenud kultuurilised tähendused ja tähistusväited kaotavad oma kognitiivse adekvaatsuse ja uue kultuurilise hegemoonia saavutamiseks pääsevad konkureerima uued pakkumused.

Rakendades käesolevatele juhtumitele oma teoreetilist mõistestikku liigub Raud minu arvates väga märgatavalt Bourdieu kultuurisotsioloogia poole, kus kultuurikandjate positsioon, suhtevõrgustik, ühiskonna sümboolne kapital hakkab mängima olulist rolli nende pakkumuste (eba)õnnestumise juures. Raud ei unusta aga siingi kultuuripsühholoogilist momenti ehk pakkumuste kognitiivse adekvaatsuse määravat tähtsust nende vastuvõtmisel kirjanduse-kunsti ringkondade ja publiku poolt. Ta võtab selle kokku nii: „Edukate pakkumuste kandjate rühma ühendab nende võime sünteesida olemasolevast kultuurilisest entsüklopeediast produktiivne tesauriline teadmine ja pöörduda publiku poole kognitiivselt adekvaatsete tähistusaktidega, mis aitavad inimestel muutuvas keskkonnas oma kogemustes paremini orienteeruda“ (279). Seda tegidki Raua arvates nii XIII sajandi itaalia uue maheda stiili luuletajad kui 1990ndate Ida-Euroopa kunstnikud.

Oma kahes juhtumiuuringus liigub Raud mingil määral juba psühhosotsioloogilise reduktsionismi piiril, mis taandab kultuuriliste uuenduste selgitamise nende sotsiaalsetele tingimustele ja kognitiivsele vajalikkusele. Oluline on siiski alati silmas pidada, et need jäävad paratamatult alati tagantjärele selgitusteks, sest suure kirjandusliku ja kunstilise uuenduse ajal tajuvad kaasaegsed toimuvat ikka pigem lotmanliku plahvatusena, mis paiskab laiali olemasolevad arusaamad ja teadmised ning sisaldab endas seega alati kõrget selgitamatuse ja ennustamatuse astet, kuid ka uut väärtuslikku informatsiooni (mõtleme nt avangardidele). Kultuurimuutusi tagantjärele käsitledes ei tohi nende algset plahvatuslikku loomust unustada.

Rein Raua „Tähenduste keeris. Tervikliku kultuuriteooria visand“ on julge, ambitsioonikas ja minu arvates õnnestunud üritus töötada välja teoreetiline raamistik ning originaalne mõistestik kultuuri dünaamika universaalseks, s.t ruumist ja ajast sõltumatuks selgitamiseks. Nii kõrgel üldistuse astmel saab mõistagi rääkida ainult üldisest ja abstraktsest mehhanismist, mis kultuurinähtusi toodab ja taastoodab ehk siis kultuurinähtuste „võimalikkuse tingimustest“. Raua tervikliku kultuuriteooria abil konkreetseid kultuurinähtusi uurides (olgu need teatud luulekoolkond või kunstiskeene, teatriuuendus või praktika areng ja muutus), ei panustata, nagu autor ise möönab, vastavate nähtuste tõlgendamisega seotud diskussioonile, vaid illustreeritakse pigem uuritud nähtuste näitel, kuidas kultuur üldiselt toimib.

Raua terviklik kultuuriteooria avab kultuuriterviku keerukuse ja näitab kultuuri tervikustamise võimatust. Kultuurikeskkond on mitmekesine ja mitmekülgne, dialoogiline ja vastuoluline, täis hübriidsust ja üleminekunähtusi. Kultuuritekstide ja praktikate ümber moodustuvad kogukonnad jäävad seepärast alati ajutiseks, need on hajusate piiridega ja pidevas muutuses. Kogu seda vastuolulist mitmekesisust ja dünaamilisust ei ole kuidagi võimalik taandada ühtsele, harmoonilisele ja stabiilsele kultuuritervikule, mis üheselt ning jäädavalt määraks kultuurisubjektide identiteedi. Elavasse kultuurdünaamikasse jäävad panustama nii korrastavad kui ka lõhkuvad ja uuendavad jõud ning kultuur jääb seetõttu alati pingeväljaks, kus seisavad kõrvuti nii (osaliselt) kattuvad kui ka (täiesti) alternatiivsed pakkumused. Ja see kehtib täpselt samamoodi nii suure maailma kui ka väikese Eesti kultuuri puhul.

1 Raua raamatu ingliskeelse originaali alapealkirjas kasutatud mõiste integraal theory of culture annab seda mõtet paremini edasi kui eesti vaste „terviklik kultuuriteooria“.

2 Ingliskeelses pealkirjas on tähendus in action.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht