Thomas More ja naised

Vilja Kiisler, Delfi

More oli esimesi inglasi, kes pidas naist inimeseks Peter Ackroyd, Thomas More?i elu. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt. Varrak, 2004.

Kes Holbeini maali Thomas More?ile sügavamalt silma vaatama jääb, see aimab tõsise ja süvenenud pilgu taga mõistusega vaigistatud sära ja sädemeid. Peale oma saatust ette aimava pühaku ja märtri, mõtleja ja seadusemehe näeme ka mehelikku meest, kes mõistis naistest ja kirgedest nii mõndagi.

Eks More?ist ole muidugi pilte teisigi, aga see kõnealune Hans Holbein noorema oma on kahtlemata kõige tuntum ja õnnestunum. See, mida keegi More?i pilgus näeb, sõltub muidugi nii sellest, kes vaatab, kui ka sellest, kaua ta vaatab ? sest More?i ilme on kirjeldamatu, seletamatu. Mõne meelest vaatab More silma oma surmale, teise meelest on ta kohe-kohe naerma puhkemas. ?See on portree, kus eraisik on rõivastatud avalikkuse esindajana, kontrast salajase siseelu ja avaliku retoorilise rollitäitmise vahel loob mõistatusliku ja tõlgendamatu figuuri,? nagu resümeerib Ackroyd (lk 245).

Kui Ackroydi ?Oscar Wilde?i viimasest testamendist? (tlk Krista Kaer, Eesti Raamat, Tallinn 1983) vaimustuses olnud lugeja haarab ?Thomas More?i elu? järele, siis võib ta esialgu segadusse sattuda. Sest esiteks, ?Wilde?i testament? on fiktiivne päevik ja kuulub ilukirjandusse; More?i-raamat on aga aukartust äratava hulga allikaviidetega varustatud biograafia, mille fiktiivsus piirdub Ackroydi allikatõlgendustega. Peale ?anrierinevuse aga pole need kaks raamatut võrreldavad ka sel lihtsal põhjusel, et More pole Wilde. Wilde?ist arvab igaüks midagi teadvat. Viissada aastat tagasi elanud More aga, kelle kirjutistest on eesti lugejale ainsana kättesaadav tema tähtsaimaks peetud teos ?Utoopia? (tlk Riina Jesmin. Tallinn, Perioodika, LR, 2002 11/12), on laiemale lugejaskonnale märksa võõram; ka ei seostu tema persoon Wilde?iga võrreldaval viisil teatud ?pikantsustega?.

Ent Ackroyd pole asjata tunnistanud, et nimelt More oli see, kes biograafia kirjutamise käigus teda üllatas. Ja tõesti: pühakuks ja märtriks kuulutatud mõtleja, kelle elu kulges kuningat ja seadust teenides, avaneb lugejale teravmeelse, vaimuka ja kindlasti ka võluva mehena, kes suri selle taevase korra nimel, mille kaja ta oli elu jooksul nii kirglikult kaitsnud maa peal. 

 

Jumala teenri ilmalik tee

 

Ei või ju teada, kas see päris tõsi on, kuid Ackroyd väidab igatahes, et vaimuliku kutsest loobuma ning ilmiku seadusemehe teele asuma ajendas More?i eelkõige hirm oma sensuaalsuse ees ning soov suunata seksuaalsus neisse raamidesse, mida keskaegne ühiskond tunnustas ? abiellu. Sest et õnn ei seisne ju mitte mis tahes naudingus, vaid ainult sellises, mis on hea, sünnis ja vooruslik ning kooskõlas jumaliku seadusega (vrd ?Utoopia?, lk 84).

Et More naistest, ilust ja ilusatest naistest nii mõndagi teadis, seda tunnistab ka perekonna- ja abielusidemeid kirjeldav osa ?Utoopias?. Nimelt näitavad paariminejad utooplased end teineteisele enne abielusidemete sõlmimist alasti, sest ?ihulised annid sunnivad vaimu voorusi rohkem hindama ja aus pidama, jah, isegi tarkade meeste abielus?. Võib ju ?ihukatete all peituda niisugune inetus, et see mehe mõtted oma naise juurest eemale viia ja võõrutada võib, samal ajal kui seadus kaasade kehasid jälle lahutada ei luba?. Seda tegelikult täitsa loogilist arutlust pooldavad utooplased naeravad seepärast välja teisi rahvaid, kes hindavad tulevast kaasat üksnes ?käelabasuuruse lapikese? ehk näo järgi (lk 98). Ja kuigi jutustaja mõistab säärase kombe otsustavalt hukka, ei välista see ju veel, et utooplaste viis naist või meest valida More?ile enesele vähemalt mõnetigi mõistlik võis tunduda.

Kindlasti oleks More kui kuninga jumalakartlik sulane ja hea kuulsusega riigimees ainsale kaasale truuks jäänud, kui mitte surm ei oleks teda ja temast vähemalt kümme aastat nooremat Jane Colti lahutanud. Jane Colt sünnitas kuue aastaga More?ile neli last ja suri siis 22-aastaselt ? pole teada, kas katku, inglistõppe või mõnesse muusse haigusse, mis olid tolleaegses Londonis nii harilikud. Kiiresti teise abiellu heitma ajas More?i küll pigem perekondlik hädavajadus: lastel oli tarvis ema asendajat ja majapidamine perenaist. Kui Jane?i kirjeldavad biograafid kui ebaküpset ja kergesti vormitavat isiksust, kes ta ju oma aastate poolest paratamatult olema pidigi, siis More?ist kaheksa aastat vanem emand Alice oli sõnakas ja teravmeelne naisterahvas, kellega More?il kaugeltki igav ei olnud. Ja ehkki More eelistab ajastu kombe kohaselt naisest kõnelda kui riiakast tulehargist, pidi see Ackroydi tõlgenduses varjama tõsiasja, et ta oma kaasast ja perekonnast üldse vägagi hoolis.

?More?i huvitasid naised ülimalt,? kirjutab Ackroyd, ?tema kiindumuses oli alati olemas ka seksuaalne element, ent tema huvi oli siiski sügavam ja kestvam kui iha, mida ta püüdis palvete ja patukahetsuse abil kahandada? (lk 137). Muide, Bucklersbury, kus More?id elasid, oligi peamiselt naiste majapidamine. More?il oli esimesest abielust kolm tütart ja üks poeg, Alice tõi majja kaasa oma tütre esimesest abielust ning peale selle sai More?ist peagi veel ühe tütarlapse hooldaja ja eestkostja. Sellest kasutütrest sai hiljem More?i poja naine. Üks tütardest, nimelt Margaret, oli More?ile eriti lähedane. Margaret oli tänu isa hoolele oma aja kõige haritum naine, kes sekkus kord filosoofilisse vaidlusse koguni kuninga enda juuresolekul. Margaret oli ühtlasi ainus, kellele More juba Toweris istudes pidas vajalikuks selgitada, miks ei tee ta midagi oma elu päästmiseks ? hoolimata sellest, kui väga ta oma perekonda armastab.

Peale selle oli More esimene inglane, kes ei pidanud naist vaimsete võimete poolest mehest alamaks ja mõtles tõemeeli naiste harimisele. Nõnda rajas ta teise abielu ajal oma kodus kooli, kus sai haridust 11 ? 13 last: peale More?i omade ka ta hoolealused. Just More?i enda käega kokku pandud õppekava ja õpimeetod tegid võimalikuks selle, et Margaret kirjutas ühtviisi kaunilt nii inglise kui ladina keeles, suutis end väljendada ka kreeka keeles, tõlkis Erasmust ja Eusebiust ning kirjutas traktaategi.

 

Isiklik elu, isiklik surm

 

Usutavasti on More üks neid autoreid, kelle elust mõeldes tuleb eelkõige mäletada tema surma. Tema lordkantsleri kohalt tagasiastumise ja vaimulikkonna allutamise aasta oli ennete ja imede aasta. ?Kevadel leiti Thamesist kaks tohutut kala, keda peeti ?tulevast kurja ennustavaks imeks?, ning neljateistkümne päeva jooksul toimus Londonis neliteist enesetappu.? Peale selle läksid preestrid jumal teab miks ühes Londoni kirikus kaklema ja pisteti pokri, kolmest kirikust aga viisid vargad püha sakramendi. Taevas nähti ohtrasti komeete ja hobusepäid, tohutut punast kera ja sinist risti kuu kohal (lk 306).

Toweris oma lõppu oodates teadis More seadusemehe ja õigusemõistjana täpselt, missugune hukk teda ootab: kõigepealt poomine teadvusekaotuseni, siis elustamine, et surmamõistetu võiks näha, kuidas tal peenis küljest lõigatakse ja talle suhu topitakse; siis kõhu lõhkilõikamine ja soolikate viskamine keevasse katlasse; südame väljarebimine kehast ja selle hoidmine surija nina all. Viimaks pea maharaiumine, pea kupatamine keevas vees ja selle teibasseajamine (lk 336). Ajaks, mil More teada sai, et säärane karistus on asendatud pea maharaiumisega, oli ta ilmselt juba valmis kui tahes hirmsaks lõpuks. Ent usutavasti oli piinamise ärajätmine surmaminejale siiski mõningane kergendus.

Võib muidugi väita, et More?i saatuse otsustas ainuisikuliselt Henry VIII, kelle lähimaks nõuandjaks More oma maise karjääri loomuliku jätkuna kujunes, ent on ometi veel kaks naist, kes vähemasti kaudselt More?i saatuse täideviimises osalevad. Üks neist on Anne Boleyn ? naine, kelle pärast Henry hülgas oma esimese naise Katariina ning kelle abielu ennast kirikupeaks kuulutanud Henryga juhatas sisse reformatsiooni Inglismaal. Kui abielu Boleyniga võinuks More veel eraldivõetuna tunnistada, ehkki ta seda õigeks ei pidanud, siis Lutheri üritust heaks kiita ei võinud ta oma südametunnistusega vastuollu minemata kuidagi.

Anne Boleyni enda käsi ent ei käinud küll sugugi paremini kui More?il. Vaevalt kolm aastat jõudis ta Henry kõrval kuningannana maad valitseda ning ilmale tuua tulevase kuninganna Elizabeth I, enne kui Henry temagi pea maha raiuda käskis, olles ta enne lasknud süüdi mõista abielurikkumises, intsestis ja nõiduses. Kõigest kuus aastat hiljem laseb Henry sarnaseid süüdistusi kasutades hukata oma viienda naise (kokku jõudis ta neid pidada kuus). Kahe naisetapu vahele mahub veel More?i järel Henry lähimaks nõuandjaks tõusnud ja väljapaistvaks riigimeheks saanud Cromwelli mahalöömine kuninga käsul.

Ent oma osa More?i saatuses on ka ?Kenti püha neitsi? või siis ?Kenti hullu nunnana? tuntud Elizabeth Bartonil, kellega koostöös Henry vastu More?i kahtlustati. More tundis tõepoolest Bartonit ja ka kohtus temaga, ent mingis vandenõus ta muidugi osaline ei olnud: mees, kes tõemeeli uskus, et kuningas kehastab jumala võimu maa peal, ei oleks seda kuidagi teha saanudki. Barton ennustas, et kui Henry Katariina hülgab ja Anne Boleyni kuningannaks kroonida laseb, siis jääb ta võimule veel ainult seitsmeks kuuks ning sureb kurjategija surma. Kuningas võttis oma nägemustega laialt tuntuks saanud ?hullu nunna? nii tõsiselt, et laskis ta riigireetjana üles puua. Sellest, kui ehtsad Bartoni nägemused olid, vaikib ajalugu. Ent tõeks tema ettekuulutus ei saanud ning enne poomist tunnistas ta end ?vaeseks harimata tüdrukuks?, kes ?langes oma uhkuse ja fantaasiate ohvriks?. Barton hukati muide selsamal päeval, mil kõik Londoni gildid andsid tõotuse pidada Anne?i kuninga seaduslikuks abikaasaks. More valmistus sellal juba Toweris oma surmaks.

More?i elu ja surm kinnitab neile, kes siiani ei tea, et ei ole võimalik lahutada isiklikku ja avalikku elu. Nõnda nagu surm on ikka ja alati ainult igaühe enda isiklik surm, on seda ikka ja alati ka elu: ka riigimehel ja seaduseandjal, isegi pühakul ja märtril, mõtlejal niikuinii. Kõigist teistest rääkimata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming