Tiibet, südametunnistuse hääl

?o Mattheus

„Ühe Hiina” poliitika taustal Kui maailma riikide ülim eesmärk on rahu ja stabiilsus, siis on ju vägagi kummaline, et ühe kõige tunnustatuma rahusaadiku ja Nobeli rahupreemia laureaadi dalai-laama ees on paljude maailma riikide ja nende juhtide uksed kinni. Dalai-laama on üks tänapäeva ikoone, mis sümboliseerib rahu ja vägivallatut võitlust, ning sellisena võiks teda võrrelda näiteks Mahatma Gandhiga, kes just neist printsiipidest lähtudes alustas kunagi vastupanu Briti  koloniaalvõimu vastu.

On hea, et Gandhil ei tekkinud mõtet kahe maailmasõja vahelisel perioodil külastada Eestit, sest tõenäoliselt oleks Eesti kui Briti-sõbralik maa Gandhi vastvõtmisest keeldunud. Sestap pole meil täna õnneks põhjust ka sellepärast häbi tunda. Küll on põhjust tulevikus häbeneda tänastel poliitikutel, kes on söandanud dalai-laamat piiluda vaid ukseprao vahelt.  

Samas võiks Tiibeti toetamine ometi vastata igati Eesti sisimale loomusele, sest Nõukogude Liidu poolt okupeerituna olime me täpselt samas seisus, kus täna on Hiina hõivatud Tiibet. Üpris närune tunne oli meil toona kuulata maailma juhtivate riikide seisukohti, et Nõukogude Liit on ühtne ja jagamatu ning ärgu me mõelgugi mingisugusele iseseisvusele. Täna oleme me ise võtnud niisuguse hoiaku Tiibeti suhtes. Veelgi enam, me võtame Eestis vastu ja kuulame tõsimeeli Hiina ajupestud kodanikke, kes kinnitavad, et Hiina Rahvavabariik on vabastanud Tiibeti orjusest ja toonud neile kultuuri ning tõelise vabaduse. Kuidagi piinlik on. Meenub jutt sellest, kuidas meid „vabastati kodanliku natsionalismi ikkest” ja kuidas idanaabrid tõid meile kultuuri.

Niisama imelik on asjaolu, et Tiibeti probleemi ja selle liidri dalai-laama boikoteerimine käib kommunistliku Hiina Rahvavabariigi taktikepi järgi. Ehk siis diktatuuririik Hiina dikteerib demokraatlikele riikidele, kuidas need peavad käituma. Ent kas nood sellisel juhul ikka on demokraatlikud ja vabad riigid? Või pigem marionetid?  Siin jääb üle vaid tõdeda, et selline poliitika ei ole ei aus ega ka kohane tõeliselt vabadele ja sõltumatutele riikidele. Viimaseid on täna maailmakaardil vähe: viimastel aegadel on dalai-laamaga riigijuhtidest kohtunud Austraalia peaminister John Howard, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Austria kantsler Alfred Gusenbauer ja USA president George Bush.

 

Julgeolek ja majandusdiplomaatia

Kõik need kohtumised on toimunud Hiina lakkamatute protestide saatel. Ent on siis põhjust neid proteste tõsiselt võtta? Selle hädakisa tulemuseks võib ju olla suhete ajutine jahenemine ühe või teise riigiga – mõne visiidi ärajätmine, mõnede kõneluste peatamine. Kuid on ilmselge, et Hiina ei saa suhetes teiste riikidega jätta end isolatsiooni, ja seetõttu on selline hädakisa pigem profülaktiline, kui et sel oleks kaugeleulatuvaid tagajärgi. Ja seda mõistetamatum on see lumm või nõidus, mis maailma riike Hiina diktaadi all hoiab ja sunnib juhinduma nn ühe Hiina poliitikast, mille sisu on pealegi juba ammu väärdunud.

Kuni 1970ndate alguseni mõisteti „ühe Hiina” poliitika all Hiina Vabariigi ehk Taiwani toetamist. Taiwan kuulus kuni 1971. aastani ÜRO julgeolekunõukokku, kuid vahetati siis ÜRO sellekohasele resolutsioonile tuginedes kogu ÜROs Hiina RV poolt välja.  See tähendab, et ÜRO tunnustas Hiina Vabariigi  õigusjärglasena Hiina Rahvavabariiki ja tõrjus sellest rollist välja Taiwani. Hiljem on Hiina RV andnud „ühe Hiina” poliitikale juba täiesti uue sisu, käsitledes seda kui nõuet tunnistada Hiina RV terviklikkust, sealhulgas Tiibeti okupeerimist.

„Ühe Hiina” poliitika lummust Lääne silmis  toidavad mitmed müüdid, millesse süvenemine osutab, et õige mitmel neist ei ole tõepõhja all või need mõjuvad pentsikult. Maailma Hiina-suunalises poliitikas saab osutada kahele põhilisele suunale: need on Hiina kaasamine julgeoleku tagamisse Aasias  ja nn majandusdiplomaatia.

Esimene suund võib ju olla mõistetav ja aktsepteeritav, kuid ikkagi jääb õhku küsimus, kui moraalne on teha koostööd riigiga, kus rikutakse elementaarseid inimõigusi. Kuidagi absurdne on sundida inimõigusi rikkuvat Hiinat avaldama survet näiteks Birmale, et seal ei rikutaks inimõigusi. Kuid selline on tänase toimimise loogika.

Vahel tundub, et kui poleks „tülikaid” Amnesty Internationali raporteid, siis vaikiksid maailma riigid jõhkra inimõiguste rikkumise Hiinas lihtsalt maha. Või õigemini, nad vaikivad selle suuresti maha ka praegu, piirdudes vaid viljatu poliitilise retoorikaga, millest on juba ette teada, et sellel pole mingit mõju. Ka uudisekünnise ületab inimõiguste rikkumine alles siis, kui künism ületab juba ka kõige tuimema inimese taluvuspiiri. Üks niisuguseid juhtumeid oli maailma uudistesse pääsenud lõik sellest, kuidas Hiina piirivalve nottis Tiibeti põgenikke lagedal väljal maha nagu jahiloomi.

„Ühe Hiina” poliitika järgimine ja inimõiguste rikkumise ees silma kinnipigistamine tugineb Hiina piiritu turu müüdile, mis omakorda toidab nn majandusdiplomaatiat. Selle müüdi purustab aga tõsiasi, et Hiinas on tööjõud palju kordi odavam ja kui miski Hiinasse liigub, siis on need läänes paiknevad tehased ja tootmine, ning mitte lääne kaubad.

Eesti puhul on hea näide Nokia, mis on laiendanud oma tegevust Hiinas ja tõmmanud otsad kokku Eestis. Aasiasse suundub ka Eesti trikotaaži lipulaev Marat. Samas tõrjuvad odavamad Hiina ja teiste Aasia riikide tooted Eesti oma kaubad turult välja  ja sunnivad siinsed ettevõtted oma uksed sulgema ka sel põhjusel. Näiteks Narva Kreenholmi tänaste raskuste taga on tõsiasi, et Eesti ei suuda toota tekstiilitooteid nii odavalt kui Aasia riigid.

 

Eesti-Hiina suhted uuele alusele

Kui keegi Hiinast kasu lõikab, siis on need rahvusvahelised suurettevõtted, mis viivad tootmise Hiinasse, pigistades omakorda silmad kinni tõsiasja ees, et ka Hiina tööturul rikutakse inimõigusi ja odavam tootmine tuleneb orjastavatest töötingimustest ning ülimadalatest palkadest.

Eesti kõige levinum Hiina müüt on lugu nn  transiidikoridorist läbi Venemaa ja Eestis paiknevast Hiina kaupade jaotuskeskusest, kust Hiina kaubad liiguvad edasi Euroopasse. See müüt on tänaseks juba kümme aastat vana, aga mingeid märke transiidikoridori loomisest ei ole. Pigem vastupidi, seninegi Venemaalt tulev transiit on drastiliselt kokku kuivanud, ka on Venemaa infrastruktuur vananenud ja vähese läbilaskevõimega.

Siit nähtub, et Eesti väliskaubanduspoliitika võtmeküsimus on Venemaa. Ja alles kuskil seal Venemaa taga on Hiina.

Kui Eesti oleks väga pragmaatiline, tõeliselt talupojamõistusest lähtuv riik, siis hoiaks ta häid suhteid eelkõige oma lähinaabri Venemaaga. Tülitseva üleaedsega ei ole ju kuigi mugav koos elada. On iseküsimus, kas Eestil üleüldse on mingit lootust Venemaaga häid suhteid arendada, kuna seda takistavad viimase hegemooniapüüdlused ja poliitiline doktriin, kuid talupojamõistus ütleb ka seda, et kui miski sind ähvardab, siis parem ära torgi. Aga meie torgime Venemaad just nimelt. Iseenesest on see ju üllas ja vajalik, et me toetama soome-ugri rahvaid või oma saatusekaaslasi Gruusiat ja Moldovat, ja et me varem toetasime ka Tšetšeeniat, aga jah, see ei ole päris hästi kooskõlas talupojamõistusega, sest neid riike toetades viskame õli tulle suhetes Venemaaga. Küllap siit lähtub ka Soome endise peaministri Paavo Lipponeni loogika, et häid suhteid tuleks hoida eelkõige oma lähinaabriga.

Me ei saa ju loota, et Hiina meile tülis Venemaaga appi tuleb. Venemaa on üks suuremaid toornafta ja ka relvastuse tarnijaid Hiinasse. Ja kui Hiinal on tõeliselt kuskil oma huvid mängus, siis on need Venemaal ja mitte Eestis.

Üks koht, kus me just nagu võiks Hiina toetusega arvestada, on ÜRO julgeolekunõukogu. Aga on ju avalik saladus, et ÜRO on stagneerunud ja vajab reforme – ja seda eelkõige nimelt julgeolekunõukogu küsimuses. Meie suurim sõber USA tundub ÜROd selle stagneerumise tõttu suisa ignoreerivat. Ja kui me küsime, kes siis meie iseseisvuse taastamisele rohkem kaasa aitas, kas ÜRO või USA, kes ühena vähestest riikidest ei tunnustanud Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt, siis vastust teab vist igaüks isegi.

Ma ei taha, et seda artiklit mõistetaks valesti. Eesti ja Hiina suhted on head ja need võiksid seda olla ka tulevikus, ainult et need peaksid tuginema hoopis teistele alustele. Päris kindlasti ei tohiks need rajaneda küünilisel ja samas täiesti mõttetul pragmatismil, nii nagu see on praegu. Kui meie siin Eestis soovime, et Venemaa tunnistaks seda ülekohut, mida tema eellane NSV Liit on teinud meile, siis peaks see põhimõte kehtima ka suhetes Hiinaga. Peaksime eeldama ka Hiina puhul, et viimane tunnistab Tiibetile tehtud ülekohut, s.o Tiibeti okupeerimist, tema  vägivaldset hiinastamist ja Tiibeti kultuuri hävitamist,  ning astub dialoogi Tiibeti õigusjärgse valitsusega, et leida olukorrale lahendus. Me ei tohiks siin kehtestada topeltstandardeid. Seda tehes oleme lihtsalt variserid, kes on unustanud iseenda ajaloo ja maha salanud selle vabaduse vaimu, mis valitses siin Laulva revolutsiooni ajal.

Ja veel. Vaatamata meie pingelistele suhetele Venemaaga, on need ju endiselt olemas. Suhteid pole katkestatud. Nõnda juhtuks ilmselt ka Hiinaga. Kui Eesti käituks ausa riigina ega pelgaks tunnistada tõsiasja, et Hiinas rikutakse inimõigusi; et Tiibet on Hiina poolt okupeeritud; et taga kiusatakse ka uiguure ja teisi rahvusi, siis järgneks sellele küll suhete jahenemine, kuid ei midagi tõsisemat. Kui Venemaa puhul on vähemasti majanduslikud tagajärjed tuntavad, siis Hiina puhul poleks sedagi mõju. Ma julgen ennustada, et väljaspool poliitilist ja diplomaatilist tasandit poleks sel üleüldse mitte mingisugust mõju.

Kuid just nõnda leiaks Eesti võib-olla oma kadunud märgi. See märk oleks ülekohtu all kannatavate rahvaste toetamine – ausalt ja ühtesid teistele eelistamata. Meie riik võiks olla riik, kus aetakse ausat poliitikat ja kus omakasupüüdlik majandusdiplomaatia on võõras nähtus, kus asju ei aeta silmakirjalikult ja mingite poliitiliste doktriinide alusel, mille kohaselt ühed rahvad ja riigid on meie toetust väärt, teised mitte.  Mine tea, äkki mõjutab selline ausus kogu maailma. Ükskord me ju suutsime seda oma Laulva revolutsiooniga.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming