Timurluse sajandi taustal

Ilmar Vene

Ain Kaalepi 80. sünnipäevaks  

Kaalep, Ivask, Viiding ja Ehin 1974. aasta septembris

Undi juures. jaan klõšeiko

 

Kas meil üldse kõlbab vaadelda üksikisikut tema sajandi taustal? Mõnikord on seda möödunud aegadel esinenud. Vaimusuurused, keda isegi kroonitud pead oma tähelepanust ilma ei jätnud, on teinud suurejoonelisi tagasivaateid, milles tagasivaataja ise esines juba nii-öelda ajaloolises plaanis. Aga sellist suurelisust on ette tulnud kõigest erandkorras. Ei ole see soovituseks, kui autori kohta öeldakse: kõneleb endast kolmandas isikus nagu Caesar. Ülemäära pidulikult kõlab juba, kui autor oma tagasivaates püüab esineda liiga hõlmavana. Selles suhtes hakkab kõrva näiteks Heinrich Manni mälestuste pealkiri: “Vaatluse alla võetakse ajastu” (“Ein Zeitalter wird besichtigt”). Ka vaatlus ise, mis pealkirjale järgneb, ei suuda tiitellehe iseäralikku kõla kaotada. Ja imestada pole siin midagi; võttis ju kirjanik endale õiguse rääkida kahekümnendast sajandist, mille põhiliste iseloomustajate hulka oli kuulunud salastatus. Osutada saab ka muudele iseärasustele. Nii näiteks teame, et varasematel aegadel pole riigi nimel tegutsenud isikutes kunagi nähtud seaduserikkujaid (“türannid” ja inglaste Charles I jäävad siinkohal kõrvale). Kahekümnendal sajandil ilmus uus olukord: riik nõudis, et kodanikud oleksid patrioodid, see tähendab valmis tegema kõike, ja nood, kellelt nõuti, ei osanud aimata, et hiljem tuleb neil aru anda, kust pärineb nende eriline riigitruudus.

Pilt kujuneb meeldivamaks, kui vaimuinimene, pretendeerimata suure hõlmavusega analüüsidele, rahuldub isiklike kogemuste sunnivaba talletamisega; säärased ülestähendused säilitavad tõeluse usutavamalt ja nii nad osutuvad ka vajalikeks. Kas mõni siis tõesti arvab, et Ain Kaalepi kirjad, mis mõni aeg tagasi Loomingus avaldati, pole vajalikud?

Kõigepealt teevad need kirjad nostalgiliseks. Meenub plekist kompvekikarp, mis Elvas aia ääres ikka veel heletab, kuna teda oli täitnud aimdus tulevastest aegadest, mil plekist kompvekikarpe pole enam kusagilt leida. Tulevik tõotas tollal kõikvõimalikke asju. Venemaal oli samalaadne ootus valitsenud juba kolmekümnendail aastail. Alles nüüd on saanud tavaks seostada toda aega mingite “repressioonide” ja muu ülekohtuga. Kes nii arvavad, võtku arvesse, et ebameeldivad asjad said teoks öises eraldatuses, päevi täitsid hommikust õhtuni laulud ja muusika. Lauldi inimväärilisest olevikust, mis pidi looma veelgi ülevama tuleviku. Ja need laulud olid sedavõrd väge täis, et mõndagi ammusest hoost oli tunda veel aastail, kui Ain Kaalep oma kirju kirjutas; selles veenavad tollased ajalehed. “Kord vaatab kommunismi tornist / mu peale alla lugeja. / Kus meie aeg, ta küsib mornilt. / Miks minevikku pugeda?” Just nimelt! Iga täisväärtuslik inimene on alati olnud kahe jalaga kaasajas.

Oma vaiksel moel tegi seda ka Ain Kaalep – ja see vaoshoitus aitas kaasa, et tollane aeg saaks kirjades täisväärtusliku talletuse. Uute tuulte puhumist võis tunda ilmselgelt. Vabameelsus küündis koguni niikaugele, et sääraste kohta, kes olid õigete ideede võitu toetanud kahtlasevõitu teotsemisega, hakati tagaselja kõiksugu jutte rääkima. Lugeja veetis Usbekistanis ainult kaks kuud, kuid “lõpuks” sai temagi Taškendis kuulda, kuidas üks tähtis usbeki seltsimees oli “juhikultuse perioodil” olnud “tõeline taskutimur”. Kui on üldse võimalik suruda ajaloofilosoofia kokku üheks sõnaks, siis siin tohib seda lugeda kordaläinuks. “Taskutimur” ju eeldas, et lugeja teab: elame timurite sajandil. (Vahemärkuse korras: häälduse seisukohalt oleks “timuuride sajandil” õigem, aga jäägu küsimus õigekeelsusest praegu kõrvale.) Üksikute timur-hiiglaste kõrval tegutsesid nende kindralid, suuremad timurid olid läbisegi reameestega ja esines ka taskutimureid. Täpsustamata jääb ainult, millele osutab “tasku”: väheldastele mõõtmetele või varjatusele.

Timurite sajandil ei kannatatud passiivseid kõrvalseisjaid. Nii on muidugi olnud kõigil aegadel, kuid alles kahekümnendast sajandist peale saab kaasaminek lausa kohustuslikuks. “Ära mine ilma meieta õiget teed, ilma meieta on see tee kõige valem” (B. Brecht). Praeguses olustikus aga on kaasaminek võimendunud peaaegu ainutingimuseks, conditio sine qua non’iks; globaliseerumise olustikus küsitakse veel ainult: kui tihedalt olete maailmaga seotud? Mõistagi sünnib sedavõrd üldises tegutsemisõhinas ka asju, mida asjaosalised ise sooviksid tagantjärele näha teistsugusena. Küllap on Ain Kaalep rääkinud väga paljude nimel, kui ta luuletuses “Ükskord” mõtiskleb päevast, mil suur töö on lõpetatud ja mis tervenisti pühendatakse sellele, et mõtelda “oma elu eksitustest / ja vigadest / ja rumalustest”, kusjuures “kõige suuremad, / kõige traagilisemad, / ajastu kaaluga mõõdetavad” võetakse kõigepealt. Selliste mõtlemistega on kindlasti veel aega, kuid seda põhjendatum võiks olla kokkuvõtlik tõlgendus eksivabadest tegemistest.

Ennekõike on luuletaja kogu elu olnud sõnausklik, see tähendab inimene, kes usub sõnalise täppistöö väärtust. Kõnealune eripära peaks selgitama, miks tema lakkamatu tegevus pole põhjustanud sõnalisi suurkogumeid. Selles ometi, et tegevus on jätkunud raugematult, mingit kahtlust ei ole. Osutada saab isegi autori ilmekale eneseväljendusele: kirjanik töötab alati, kõlagu see pateetiliselt, aga selline on juba kord tema töö. Niisiis on luuletaja suutnud iga päev töötada, ilma et oleks tundnud tarvidust näha igal päeval valminud lehekülgi. Kõigile see pole jõukohane. Kirjanik ju samuti, sarnaselt muude tootjatega, tahab oma töötulemuste nägemisest rõõmu tunda.

“Sõnausku”, tohib arvata, võtab enamus esmajoones ebamäärase luulelisuse avaldumisena. Ütelgem siis konkreetsemalt: selles üldtähises saavad kokku vanamoeline protestantlus ja uusaegne usk inimvõimetesse, kaks suurilmingut, mis ju tegelikult peaksid olema enam-vähem samatähenduslikud. Teisena nimetatut on timurite sajandil hirmsat moodi kompromiteeritud, mistõttu selle kuulutamisega otsesõnu kaasub üldreeglina tõkkeid. Hõlpsamini õnnestub see ehk ainult poliitikuil. Nii näiteks kindral de Gaulle olevat pärast muuseumiks muudetud koonduslaagri külastamist ajakirjanikele öelnud: “Missugune koledus, missugune jõledus, missugune barbaarsus, missugune elajalikkus ja – missugune lootus!…”

Lootus muidugi, kuna temast meil pääsu ei ole, kuid selle võlumõiste talutavaks rüütamine nõuab pingutusi. Ja seepärast eelistab ka Ain Kaalep esitada oma (inim)usku eitavas vormis, negatsioonina. Ikka on talle tundunud, “et inimesed polegi nii kadedad (ja üldse halvad), kui moeks on kinnitada.” “Labasuse võidukäik” ilmneb ju äratuntavalt, aga sellest ei johtu, et midagi muud enam üldse ei oleks. Niisiis ei tahaks luuletaja, kõigest hoolimata, melanhooliasse langeda. Ta usub, et inimene kui “sõnaolend” peaks Sõnalt (suure algustähega sõnalt) tuge saama, kuigi tal ühtaegu tuleb möönda ka meie piinlikku “teofoobiat”. On see uustuletis või midagi varasemat? Varem vist ikka, kui me väga ei eksi, tundus “jumalaeitus” küllaldane. On aga eitus võimendunud foobiaks, siis selles peaks väljenduma ajaloolise arengu järjepidevus.

“Ikkagi valutab süda, / kui pead lahti ütlema oma alatust vennast, / ikkagi oli ta vend, / kuigi vend, kellest on lahti öeldud.” (“Samarkandi vihik”, lk 28).

Muidugi tuleb (inim)usklikul progressimeelse jaataja hoiak üha uuesti kätte võidelda. Rängimaks nuhtluseks on vaimuinimesele just see, et ta iga päev peab kogema, kui suurel määral timurlus maailma suunab. Et teda ja tema suhtumisi keegi tõsiselt ei võta, pole sellega võrreldes üldse kõneväärt. Timurlased annavad ajaloorattale hoogu, kuni ring saab täis. Pärast seda omandab timurlus varasemast erineva välisilme ja uus ring hakkab peale.

Samas aga valitseb kogu maailmas kõigutamatu paratamatus: kõiki teisi inimesi suudame hinnata üksnes iseennast aluseks võttes. Sellele seaduspärale peavad alluma isegi erakordsed vaimuinimesed, nood, kellele omistatakse võime elada sisse teiste inimeste hingeellu, ka nemad suudavad lõppkokkuvõttes kõnelda eelkõige iseendast. Sellest siis tuleneb, et peavad nad kõiki teisi alati paremaks, kui nood on tegelikult. Ei maksa end eksitada lasta misantroopilist laadi eneseväljendusest. See on esmajoones vahend, millega ennast oma lihtsameelsuse pärast karistatakse.

Öeldu käib ka Ain Kaalepi kohta, temagi suudab teistes ära tunda ennekõike seda, mis sisaldub temas eneses. Ja seepärast jääb tal vaid arvata, et ka teised, sarnaselt tema endaga, on üldreeglina sõnausklikud. Pole küll kahtlust, et kogu inimsus kätkeb hõlmamatut mitmekesisust; kõik inimtüübid on esindatud ja puudu pole isegi mitte peletistest, aga kõige rohkem, tundub talle, peaks olema siiski sõnausklikke. Ja isegi siis, kui viimaste päralt peaks olema kõigest vähemus, pole veel midagi halvasti. Sest missugune arukas inimene söandaks vaimsuse hindamisel lähtuda arvukusest? Ka vähemusena on sõnausklikud ikka veel nood, kes lõppeks määravad kõigi ülejäänute suhtumise. Eks ole Goethegi oma “Testamendis” (August Sanga tõlkes) kuulutanud: “Sest ennetada õilsaid hingi / on kõige kaunim missioon.” Õ i l s a t e s t hingedest käib jutt, mitte kõigist; liiguvad esimesed õiges suunas, siis on kõik korras ka ülejäänutega.

Nüüd peaks olema selge, mispärast Ain Kaalepi poolehoid on algusest peale kuulunud sõnalisele täppistööle. Täpsust ja selgust pole eales ülemäära: “mõnikord läheb sõnaraamatut vaja just selle kõige tavalisema sõna või väljendi leidmiseks, mille peale otsekohe ei tule.” Kõik jutud raamatukultuuri allakäigust pole enamat kui ennatliku pealiskaudsuse väljendus. Mitte kunagi ei kao inimesed, kes suudavad hinnata täpse väljenduse leidmisele pühendatud hoolt ja kelles see täpne väljendus hakkab toimima vaimse virgutusena, “produktiivselt”, kui kasutada goethelikku oskussõna. Jumaliku päritoluga vaim annab inimsusele tervikluse, mitte aga kahurid ja okastraat, nagu suurjuhid XX sajandil, “sel pimeduseajastul”, on arvanud. Ain Kaalepi loomingu kütkestavate joonte hulka kuulub ajatus: kõik, mis eales kusagil toime saanud, on ühtaegu jäänud, toimides sellisena üha edasi. Niisama inimüleselt hinnatakse inimestevahelisi erinevusi. Luuletaja ei usu, et sääraseid, kellele kuulub õigus pakkuda end iseseisva, tervikust suhteliselt olenematu vaimsuse kandjaina, oleks eriti palju; ennast igatahes ta oma sündsal viisil nende hulka ei arva. (“Kas ma siis olen nii väärtuslik ja huvitav, et ma oma isikut teistele just tutvustama pean!”). Piisab sellestki, kui kutsumuslik sõnausklik on end pühendanud keele, see tähendab endast suurema vaimsuse teenimisele.

Aega kulutab endast suurema vaimsuse teenimine säärase kiirusega, et tagasi vaadata pole üldse mahti. Ja seepärast me ei tea, missugusena võiks Ain Kaalepile ilmuda timurluse sajand. Seda veendunumalt tohime arvata, et tal pole midagi häbeneda. Ei ole. 

 

 

Noore Kaalepi isamaalaul Soomepoiste rindelehes Kodutee nr 2, veebruar 1944.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming