Tinaste ihade konkurent

Mart Laar

Eesti rahvakirik 90 aastat vana

Läinud nädalal tähistas Eesti Evangeelne Luterlik Kirik Tartus 90 aasta möödumist oma esimesest kirikukogust. Tegemist on tõepoolest tähelepanuväärse sündmusega. Eesti kirik oli üks esimesi institutsioone, mis tsaarivõimu kokkuvarisemisega kaasas käinud vabanemise enda ülesehitamiseks ära kasutas. Juba 1917. aasta 31. mail astusid Tartus evangeelse luteri usu koguduste asemikud kokku kongressiks, millest sai esimene eesti koguduste esindajate koosolek ajaloos ning samas üldse esimene eestlaste esindajate ülemaaline kongress. Kongressil teostati kiriku valitsemises tõeline revolutsioon, kui anti see baltisaksa ülemkihilt koguduste endi kätte ja loodi seega eeldus rahvakiriku tekkeks.

Sellel hetkel ei pandudki tähele, et alles mõned nädalad tagasi oli siit ilmast lahkunud mees, kes oli sellele kõigele kümmekond aastat tagasi aluse pannud, nimelt Kolga-Jaani kirikuõpetaja Villem Reiman. Ajalehes Postimees 1905. aasta 12. novembrist kuni 29. detsembrini ilmunud artiklites andis Reiman tollasele Eesti kiriku olukorrale hävitava hinnangu, pakkudes ühtlasi välja ettepanekud selle parandamiseks. Reiman polnud esimene kirikuõpetaja, kes juhtis olukorrale “balti-saksa härraskirikus” tähelepanu. Esimesed eesti soost kirikuõpetajad eesotsas Jakob Hurdaga olid juba XIX sajandi viimasel veerandil nõudnud ulatuslikke reforme, hoiatades, et vastasel korral võib eesti rahvas kirikust võõranduda. Paraku valisid baltisaksa kirikuõpetajad teise tee, erinevalt Soome ametivendadest vastandati end rahvuslikule liikumisele ja tehti sellega kiriku autoriteedile korvamatut kahju. Olukord oli XX sajandi alguseks jõudnud niikaugele, et Reiman oli sunnitud oma artiklites arutama küsimuse üle, kas rahva sidemed kirikuga pole mitte tegelikult katkenud. Inimeste nimed võivad kirikuraamatutes küll veel esineda, kuid kirikuga pole neil tegelikult enam mingit pistmist. Oma südame parandamise asemel huvitavad inimesi sootuks maisemad asjad, mille järele jooksmine muudab maailma aga tooreks ning ükskõikseks.

Reiman pani suure osa süüst tekkinud olukorra eest ka eesti rahvusliku eliidi õlgadele, keda huvitavat rahva hinge seisukorra asemel omavaheline kaklemine ning ärategemine. Positiivsete tendentside asemel õhutab ajakirjandus rahva hinges orjapõlve külvatud komplekse ning madalaid instinkte. Mitmed Reimani tollal kirja pandud mõtted kõlavad seejuures vägagi tänapäevaselt: “Meie rahva iseloom näib nii iseäralik ja etteaimamata olevat, et harilikud mõõdupuud lühikeseks jäävad. Meil on õigekirjutamise väiksed vahed tähtsaks parteitundemärgiks tõstetud, millest ometi suurel hulgal ei või aimu olla. Meil on ajalehtede ümber lugejate ringkonnad korjatud, kus lehtede ja lugejate ilmavaade, poliitika seisukoht ja püüd teine teise vastu käivad nagu tuli ja vesi. Pimedast pääst järelkõnelemine, mõtlemata järelejooksmine, kotis ostmine ja harjunud kombel tugev sõim.”

Olukord polnud palju paranenud ka EELK esimese kongressi ajaks 1917. aastal. Uusi ja huvitavaid teemasid otsiv ajakirjandus ei pööranud usuasjadele suuremat tähelepanu. Kõige põhjalikumalt käsitles kirikukongressi Päevaleht, pöörates oma kirjutises aga rohkesti tähelepanu kongressi välisele korraldusele, kaevates näiteks, et Treffneri gümnaasiumi saal kongressile liig kitsas oli, mistõttu seal “õhk otse lämmatavaks läks”. Konkreetsete küsimuste arutamise asemel olevat seal olnud valdav “mõtete asjata laiutamine, juba öeldud sõnade kordamine, mis läbirääkimised pikale venitasid”. Kokkuvõttes jäi Päevalehest mulje, et tegemist oli nigelalt korraldatud üritusega, millel tulevikule midagi suuremat öelda pole. Möödaminnes kasutati võimalust, et eesti kirikuõpetajatele nende “vanameelsuse” tõttu sisse sõita, mainides, et “hoopis avalikumalt ja avaramalt, kui see eesti õpetajate poolt sündinud, tunnistati siin, et kirik mujal ja ka meie maal minevikus palju rasket süüd oma peale tõmmanud”. Viimane lause vihastas kongressi ühe korraldaja Aleksander Kapi nii välja, et ta Päevalehele õienduse kirjutas, tuletades meelde, et nimetatud kriitika tegijateks olid kongressil needsamad eesti kirikuõpetajad. Kapp tsiteerib mitmeid sõnavõtte, kus senist riigi- ja kirikukorraldust just eesti kirikuõpetajate poolt teravalt rünnati, tundes rõõmu endise võimu kokkulangemise üle, “kes pidas kõiki alaealisteks lasteks. Seeläbi võõrutas ta rahvast ise mõtlema ja toimima. Tekkis rahvaelus loid olek, seisak, mis kõige kahjulikum ta vaimlisele arenemisele”. Sellele vaimulõtvusele tuli vastu seada nii oma riigi kui koguduse elu korraldama asuvate inimeste vaba tahe. Näib siiski, et Aleksander Kapp ei suutnud Päevalehte veenda, sest rünnakud eesti kirikuõpetajate aadressil jätkusid.

Selle kõigega võrreldes pole luterlikul kirikul 2007. aastal veel kõige hullemini läinud. Sõim on asendunud täieliku ükskõiksusega. Mõne meediakanali järgi võiks tunduda, nagu poleks rahvakiriku 90. aastapäeva üldse tähistatud. Mõne akadeemilise organisatsiooni siselistis arutati kirikuasjade üle igal juhul suurema innu ja ägedusega kui vaba Eesti vabas meedias. Kümmekond aastat tagasi valitsenud olukorraga võrreldes on vaikus samm edasi, tõsiselt rääkides ohustab kirikut ükskõiksus aga rohkem kui aktiivne vastutöötamine. Olukorda ei paranda automaatselt ka see, et viimasel ajal on riik hakanud kirikule rohkem tähelepanu pöörama. Koalitsioonilepingus pühakodade programmile aastas eraldatud sada miljonit krooni aitab kirikul vabaneda talle praegu antud ülesandest kulutada suur osa oma rahalistest ja vaimsetest ressurssidest arhitektuuri- ja kultuurimälestiste korrastamiseks. Sellest pole aga suuremat kasu, kui ehitist või kultuurimälestist ei väärtustata kohana, kus materiaalsete väärtuste kõrval vaadatakse tänapäeva maailma teistsuguse vaatenurga, igaviku nurga alt. On hea, et Eestis toimib suviti “Teeliste kiriku” programm, mis võimaldab rändajal usutunnistusest hoolimata pühakotta sisse astuda. Ja vaadata. Tark teeb seda siis, kui lisaks vaatamisele on ka midagi kuulata. Kirikul pole vajadust kedagi meeleheitlikult milleski veenda. Esialgu piisab arusaamastki, et maailmale on võimalik sootuks teise pilguga vaadata ja et, Villem Reimani sõnade järgi, olulised pole vaid tinased ihad ja ainelised varandused, vaid mõistus, igatsus, kannatus, usaldus, mõttelend, tahtmus ja, mis kõige olulisem – armastus.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming