Tivolile palka, muuseumile malka

Kaarel Tarand

Marek Strandberg 10. augustil kell 14.53 registreeriti valitsuse eelnõude infosüsteemis muuseumiseaduse eelnõu, mille sinna postitas kultuuriministeerium. Kuna selle eelnõuga pole poliitiliselt suurt midagi võita, sest miljoneid (sh muuseumikülastajaid) eelnõu ei eruta ega sisalda ka epohhiloovaid mõtteid, siis pole ime, et ministeerium jäi truuks oma põhimõttele suhelda välisilmaga ainult vältimatu vajaduse korral ega vaevunud eelnõu kohta isegi pressiteadet tegema. Justiitsministeeriumi puhul võiks see märkus olla tähenärimine, kuid kultuuriministeeriumist tuleb hea õnne korral üks-kaks eelnõu aastas, seega peaks iga sellise ilmumine olema valitsemisasutusele suursündmus. Kuid aruteludel me vabas maailmas on kalduvus sündida ikka ja alati, kui on olemas teema, ning täitsa sõltumatult teema „omaniku” tahtest. Eeldagem (eelnõu valmimise kronoloogia sunnib selles küll kahtlema), et eelnõu koostamisel konsulteerisid kirjutajad ekspertidega ja et ministrit nõustav muuseuminõukogu on seatava plaaniga kursis. Kuid neid, kes praegust eelnõu ja eriti selle seletuskirja loevad, peaks rabama teave selle kohta, kui pikki aastaid on muuseumid pidanud toime tulema praktikas elu takistava ja segavaid regulatsioone tulvil seaduse ahistuses. Tagasi vaadates on õigustatud küsimus, miks alles nüüd ja eriti, miks viimati, kui eelmise kultuuriministri juhtimisel muuseumielu jõuliselt ümber korraldada püüti, ei kostnud silpigi seaduse muutmise vajaduse kohta. Selle asemel saime toona tubli peotäie liiva niigi krigisevasse masinavärki, isiklikke vastasseise ja tarbetuid tülisid. Vastutuse asemel on süüdlane aga edutatud veelgi kõrgemale õrrele tiibu soputama. Miks küll?

Muuseumiseaduse uus versioon peaks lahendama neli (ministeeriumi arvates kolm) põhilist kitsaskohta, mis muuseumide arengut või koguni õitsengut praegu veel takistavad. Esiteks saab varasemast selgemaks see, mida üldse koguda. Kogumispõhimõtete ebamäärasus on mõnestki muuseumist väidetavalt teinud peaaegu prügimäe, kuhu elanikud võivad kõike majapidamises üle jäävat ära anda. Nüüd püütakse seaduse toel sõnastada kaugele tulevikku sirutuv kogumispõhimõtete komplekt.

Teiseks loodetakse viia digiajastu nõuetega kooskõlla arvepidamine muuseumide kogutava ehk museaalide üle. Aastaid on muuseumide infosüsteem (MuIS) olnud üks e-Eesti eduloo antitees. MuISi eksistentsiaastate jooksul on muuseumid suutnud sellesse sisse kanda teabe 1,76 miljoni museaali kohta. Kuid kokku säilitatakse muuseumides rohkem kui 8,6 miljonit museaali ja vanas vaimus jätkates jõuaksid muuseumid täielikult digiajastusse ehk alles aastal 2030. See, muuseas, pole etteheide muuseumidele, sest eks iga lisatöö vajab ka eelarvestamist, mille osas aga omanik (riik) pole märkimisväärset võimekust ilmutanud.

Kolmandaks, organisatsiooniline ümberkorraldamine. Muuseumide puhul seisneb see eeskätt hallatavate asutuste muutmises eraõiguslikeks sihtasutusteks. Osaliselt on see juba toimunud ja sugugi mitte hukatuslike tagajärgedega (mis sest, et kasutute kisendus kohati taevani tõuseb). Sama protsess on läbiviimisel ka teatrites ning midagi iseenesest halba selles pole – seni, kuni. Põliselt õiguskindlas riigis ei tasuks plaanitava juriidilise lahenduse pärast üldse muretseda, kuid nagu võime praegu märgata ka valitsuse võimsa arstidevastase suhtekorralduskampaania najal, ei ole väljaspool turge ja turumajandust paiknevates elutähtsates valdkondades, olgu selleks rahvatervis, haridus või kultuur, lootagi, et valitsus nende avalike süsteemide rahastamise eest vastutada tahaks, kui ta kord need on eraõiguslikku vormi ära valanud. Sihtasutuses vastutab muuseumitöötajate palga eest teadagi juhataja, mitte asutaja. Täpselt nagu arstide palga küsimuses ei saavat hr Pevkur mitte midagi teha, sest tegu olla eraõiguslike haiglate siseasjaga, nii ei ole ka muuseumitöötajate palgad tulevikus enam kultuuriministri, vaid muuseumi direktori probleem.

Nõnda siis lahendab muuseumiseaduse uus versioon edukalt ka muuseumide rahamure, aga mitte muuseumide või nende külastajate, vaid ainult kulude kokkuhoiu ja kärpekrambis vaevleva valitsuse jaoks. Tsiteerides seletuskirja: „Seoses riigieelarvelise toetuse vähenemisega 2008. ja 2009. aastal ning selle püsimisega samal tasemel alates 2010. aastast on muuseumide jaoks üha olulisem tulude suurendamine ning kulude kokkuhoid. Muuseumide tegevuse efektiivsuse numbriline hindamine on keeruline kogumis-, säilitus- ja uurimistöö valdkonnas, kuid lihtsam otseselt külastajatele suunatud teenuste osas, mille rahaliseks väljenduseks on majandustegevusest teenitav tulu.”

Turuväliste inimtegevuse ilmingute jõuga turule suunamine on praeguse valitsuse ametlik ideoloogia ja selle üle pole mõtet liialt nuriseda. Tegu on ikkagi valijate enamuse tahtega. Valijad on tahtnud midagi, mis kultuuriministri sõnastuses kõlab nii: „Tänapäeva muuseum on nii hoiukoht kui ka uurimiskoht, aga eelkõige ikkagi inimestele elamuse pakkumise koht. Tal on hariduslik funktsioon, ta peab kõnetama lapsi, õpilasi, ja sellest ei saada neis uurimist ja säilitamist esmatähtsaks pidavates asutustes alati aru” (Sirp 22. VI).

Muuseumiseaduse eelnõu ega seletuskiri ei anna ühtki turvalist vastust küsimusele rahast. Mis saab siis, kui … Saksamaa või Kreeka … majandus- või julgeolekuhuvid … meditsiin või päästetöö … osutuvad eelistatuks ressursi väidetava piiratuse tingimustes? Kultuurile kui me olemise mõttele riigikaitsega võrdsete garantiide küsimine (protsent SKTst) pole ju palju palutud. Ei ülikooli ega muuseumi, haigla ega politseijaoskonna esmane ülesanne ei saa olla majandamine. Majandamine on ettevõtete ülesanne. Kui suunata avaliku hüve pakkujad peaeesmärgina majandamist harrastama, viib see millegi olulise kaotuseni. Jätan siin valitsuse mõistatada, mis see küll võiks olla.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming