Tõde on radikaalne

Peeter Helme

Nii René Guénon kui Haljand Udam pühendasid aastakümneid oma elust sellele, et süüvida tõelise ja igikehtiva traditsiooni olemusse.Eestis René Guénonist rääkides on võimatu jätta rääkimata Haljand Udamist. Udam õppis aastail 1963–1971 esmalt Taškendi ja seejärel Moskva ülikoolis, omandades teadmisi ja huve, mis tegid võimalikuks selle, et ta mitukümmend aastat hiljem tõlkis eesti keelde „Nüüdismaailma kriisi”. Oleks ebapiisav öelda, et Udami huvi idamaiste mõttevoolude ja kirjanduse vastu viisid ta edasi otsima pärimuslikku ja traditsioonilist ka lääne kultuuris. Sest  on ju selliseid huvisid paljudel inimestel – nii peatub Guénongi oma raamatus teosoofidel ja kõikvõimalikel pseudotraditsionalistidel.

Asi on ikkagi eelkõige võimes mõista – või siis mitte mõista, segi ajada. Sest nagu René Guénon Udami tõlkes lausub, takistab tänapäeva inimesi mõistmast tõeliselt väärtuslikku, maailma toimimise algprintsiibiga ühenduses olevat pärimust tõik, et „mõeldakse välja pseudotraditsioone, mis pole kunagi reaalselt eksisteerinud”.  Tsitaat toob kindlasti nii mõnegi lugeja silme ette Eesti olud, mis elavnevad veelgi järgmist lauset lugedes: „Meie aega iseloomustavas vaimses segaduses seostatakse sõna „traditsioon” vahet tegemata kõikvõimalike, ajuti õige tühiste asjadega, nagu näiteks ilma igasuguse tähtsuseta ja mõnikord ka üsna hiljuti tekkinud tavanditega”. Tõesti kiputakse Eestis tembeldama „traditsiooniks” enamvähem iga sündmust või nähtust, mis vanem  kui paar aastat. Kuid see selleks. Nii René Guénon kui Haljand Udam pühendasid aastakümneid oma elust sellele, et süüvida tõelise ja igikehtiva traditsiooni olemusse. Need on suured sõnad ja kõlavad tahes-tahtmata õõnsalt. Kui küsida kelleltki, mis on traditsioon, siis kipub vastus olema kas liiga detailne või liiga ähmane. „Eesti keele sõnaraamatu” 2002. aasta väljaanne ütleb näiteks, et traditsioon on „pärimus, põlvest põlve edasiantu, pärandatud  komme, tava; ajaline pidevus”. Vaevalt et ka uuemates trükkides selle sõna definitsioonis muudatusi tehtud on …

Algusest alates mööda allakäiguspiraali

René Guénon on seevastu radikaal – asjade põhjuse, juureni (radix – juur ld k) mineja. Ta ütleb, et inimkond liigub oma algusest alates mööda allakäiguspiraali, kaotades sajand-sajandilt, aastatuhat-aastatuhandelt sidet sellega, mis  on meie olemasolu mõte. Samal ajal ei selgita ta seda olemasolu mõtet kuigi täpselt. Guénon ei häma – kaugel sellest! Radikaalina ütleb ta otse ära, mida asjadest arvab. Ja hämmastavalt paljud tema arvamused on juba 1927. aastal ilmunud „Nüüdismaailma kriisis” (veidi muudetud ja täiendatud kujul ilmus raamat uuesti 1946. aastal ja see on ka eestikeelse väljaande aluseks) aktuaalsed tänaseni.

Kui Guénon räägib, et „Ehtne eliit /…/ saab  olla parim vaid intellektuaalselt,” siis kerkivad silme ette kõikvõimalikud „Tantsud tähtedega”, „Kroonikad” või muud raadiolainete ja trükiasjanduse abil ellu kutsutavad meetodid inimestest juurviljade tootmiseks. Väidavad ju viimased kajastavat „eliidi” elu ja tegemisi. Või kui Guénon selgitab, et „nüüdisteadused ei lähtu sugugi erapooletust tunnetusest”, meelestuvad kohe Eesti ajakirjandust rütmiliselt läbivad arutelud tuuma-, põlevkivi-, gaasi-,  tuule- ja muudest energialiikidest; kogu maailma paeluv igavesti kestev debatt maakera soojenemisest (mida, muide, veel 1970. aastate lääne meedias asendas debatt maakera jahenemisest ja uue jääaja tulekust) ja nii edasi ja nii edasi.

Oleks siiski vale öelda, et „Nüüdismaailma kriisis” käsitletakse üksikprobleeme. Nagu autor mitmel korral rõhutab, ei ole tema eesmärgiks laskuda kellegagi debatti ega ka provotseerida  kedagi. Selle asemel annab ta teada, kuidas asjad on. Kuidas asjad on Tõe positsioonilt. Nõnda lausudes kõlab see nii jäigalt ja ülbelt, et ajab ilmselt naerma iga inimese. Üks moment! Enne naerma hakkamist tasuks lugeda „Nüüdismaailma kriisi”.

See raamat ei ole filosoofiline selle sõna ranges ja akadeemilises mõttes. Ka ei ütle autor tõesti definitsiooni korras seda, mis on traditsioon. René Guénon seletab hoopis, kuidas  on saanud juhtuda, et lääne maailm on sisuliselt juba minetanud kontakti oma traditsiooniga (mis ühtlasi on ka osa universaalsest traditsioonist, sest tsivilisatsioonid lähtuvad „ühtedest ja samadest põhiprintsiipidest”) ja mida see tähendab.

Lihtne, ent keeruline

Ta teeb seda lihtsalt ja elegantselt. „Nüüdismaailma kriis” kujutab endast üksteisega loogiliselt seotud esseede kogumikku,  kus Guénon tutvustab muudes kirjutatud, oluliselt põhjalikumates raamatutes sõnastatut lühikujul ja tavalisele läänlasele mõeldes. Ja ikkagi või just selle pärast on sellest 184 lehekülge paksust raamatust raske rääkida. Just põhjusel, et paljude mõtete ja seisukohavõttude põhjendust (näiteks väide, et „praeguse ajatsükli algseim traditsioon on pärit Hüperborea aladelt”) autor ei esita. Selleks peaks lugema teisi tema, aga ka teiste traditsionalistlikke raamatuid. Olgu autoritest siinkohal nimetatud vaid Ananda Coomaraswamy või Julius Evola(1).

Nagu öeldud, me ei leia „Nüüdismaailma kriisist” pikki põhjendusi, keerukaid arutluskäike või sünteesiloomet  teesi ja antiteesi vastandamises. Tegu on kokkuvõtte, omamoodi galopiga läbi lääne mõtte(lageduse)loo, veelgi enam aga galopiga läbi René Guénoni uskumatult põneva, teravmeelse ja teraseselt loogilise mõttemaailma. „Nüüdismaailma kriis” on ühtlasi ka suurepärane mälestusmärk tõlkijale ja traditsionalistliku mõttemaailma propageerijale Haljand Udamile. Usun, et seda lugedes saab ka palju selgemaks, kuidas mahtusid tema mõttemaailma nii astroloogia ja lääne esoteerika  kui idamaised õpetused. Viimase huvi krooniks on teadupärast koraani tõlge.

„Nüüdismaailma kriis” on aga oma kerge keele ja arusaadava mõttearenduse poolest hea teejuht kõigile, kes vaevavad oma pead koraani, piibli, talmudi või üleüldse ida, lääne ja inimühiskonna kui sellise üle. Kui keegi võtaks nüüd veel vaevaks tõlkida midagi ka Evolalt ja Joseph de Maistre’ilt, siis moodustuks koos 2004. ilmunud Erik von Kuehnelt-Leddihni „Demokraatia analüüsi”, Guénoni „Nüüdismaailma  kriisi” ja muidugi Haljand Udami enda kirjutistega väike raamatuvalik, mille läbi lugenud inimese kohta võib öelda, et ta tunneb sissejuhatust traditsionalistlikku mõttelukku.

1 Viimase kohta: H. Udam. Julius Evola ja traditsiooni mõiste. Rmt: Orienditeekond, Ilmamaa, Tartu 2001, lk 381–401.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming