Toimiv demokraatia on parteide ainus olemisõigustus

Valle-Sten Maiste

Marek Tamm: „Imestan, et parteides leidub niivõrd vähe intellektuaalset uudishimu, soovi oma ideede üle avalikult aru pidada” Kuigi meie poliitikas on läbi aastate ette puutunud üksjagu näotusi, olin siiski viimase ajani naiivne ja uskusin müüti puhtamatest ja vähem puhastest erakondadest. Ei osanud karta, et asjad nn valgetes erakondades on nii masendavad ja nn eliit nii mäda. IRLi mehkeldamised vene rahvusest kriminaalidega, sellega seotute riigikogus jätkamine ning Silver Meikari loole järgnenu on olnud ikkagi šokikogemus. Kas see aasta on neis asjus olnud sulle sama järsk raputus? Marek Tamm: Ma ei usu, et must-valge vaatenurk oleks poliitikas eales adekvaatne; ise olen püüdnud sellest hoiduda ja poliitika on mulle ikka olnud pigem pooltoonide maailm. Muutus, millele oleme olnud viimastel kuudel tunnistajaks, ja see on tõepoolest kvalitatiivne muutus, ei peitu aga niivõrd tegudes, kuivõrd avalikkusega suhtlemises. Nii Eesti kui tegelikult kogu läänemaailma poliitikas on mõned piirid, millest naljalt üle ei astuta. Üks neist on avalikkusele teadlik valetamine. Meenutame, et Mart Laari esimene valitsus ei kukkunud ebapopulaarsete otsuste, vaid peaministri vassimiste pärast. Tagantjärele hinnates ei olnud rublade müük Tšetšeeniasse või relvade ost Iisraelist tingimata halvad otsused, küll oli aga halb nende otsuste kohta avalikkusele valetamine. Või kui tuua kaugemalt näide: Bill Clintonile ei saanud saatuslikuks mitte praktikandiga tiivaripsutamine, vaid selle avalikkuse ees mahasalgamine. Reformierakonna valik varjamise ja hämamise kasuks kuulub samasse ritta ja ma väga loodan, et annab samasuguse tulemuse. Kusjuures loodan seda mitte niivõrd soovist valitsusvahetuse, vaid ühiskonna eduka toimimise pärast. Sest kui selgub, et Eestis on valitsusparteil võimalik tagajärgedeta vassida, siis võivad sellel olla pikemas perspektiivis äärmiselt kurvad tagajärjed meile kõigile. Võimalik, et seos on veidi kistud, ent mulle toob Reformierakonna praegune käitumine meelde Jaak Aaviksoo mullu kevadel sõnastatud „informatsioonilise enesemääramise õiguse” doktriini. Selle põhiargument seisnes mäletatavasti selles, et riigil ja rahval on õigus valetada, kui see on talle kasulik. Tsiteerin: „Informatsiooniline enesemääratlemine rahvusriigi tasemel tähendab ka seda, et keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me ise seda ei taha.” (Diplomaatia 2011, nr 91) Praegu paistab, et oleme tunnistajaks selle õpetuse mugandamisele parteilisel tasandil ehk siis ükski partei ei pea tõtt rääkima, kui ta seda ise ei taha.

Kuid jah, kõige muu kõrval märgib praegune skandaal olulist muutust Eesti poliitilises retoorikas: aastaid valituskoalitsiooni viljeletud nn mustade ja valgete parteide eristus on sisust tühjaks voolanud ja minetanud viimsegi tõsiseltvõetavuse. Päris huvitav saab olema vaadata, milliste metafooridega kohalikel valimistel välja tullakse.

Valetamisest on üksjagu kaugemale mindud. Juhtivad ministrid ärplevad häbita, soovides „normaalselt” sularaha selle kohta pärivate valijategi kappidesse jne. Kas ei ütle Reformierakond meile, et „poliitikas maksab mandaat ja nagu teate, me oskame seda püsivalt võita, sestap kõige muuga minge p…se”?

Kui kord on valetamise teele mindud, siis järgmised sammud on mõneti paratamatud, tuleb endale veelgi kõvemini vastu rinda taguda ja viimnegi häbiraas laualt pühkida. Ilmselt on Keskerakond siin innustav näide, sest pideva kottimise kiuste ei taha nende toetus märkimisväärselt langeda. Aga tihkaks loota küll, et mandaadi korjamisega läheb RE-l samas vaimus jätkates peagi kitsaks. Imestama paneb muidugi see, et parteidistsipliin on REs saavutanud taseme, mida kadestaks isegi Hiina kommunistlik partei (kadunud EKPst rääkimata): mitme kuu jooksul pole juhatuse liikmete suust kuulnud ühtegi piuksu, mis püüaks vihjatagi, et kõik pole nagu päris korras. Aga õigupoolest peaaegu samal määral häirib opositsioonierakondade käitumine, eriti sotsiaaldemokraatide oma. Mulle tundub, et IRL on võtnud rahastamisküsimuses juba teravamaid noote kui SDE, ja see on sügavalt arusaamatu. Isegi kui peljatakse omaenda anonüümseid rahasüste, siis süüdimatule valetamisele ei peaks jätma ükski opositsioonipartei adekvaatselt reageerimata.

Kas see kuid kestnud rahastamisskandaal võib viidata üldisematele Eesti poliitika kitsaskohtadele? On see millegi sügavama sümptom?

Eesti poliitika üks fundamentaalseid probleeme on minu hinnangul poliitilise ruumi ahenemine. Olen seda viimaste aastate arengut ühes Memokraadi postituses nimetanud „poliitikast väljumise poliitikaks”. See on seda laadi poliitika, kus järjest enam avaliku elu valdkondi lülitatakse avaliku arutelu alt välja, jäetakse spetsialistide ja ametnike otsustada või lihtsalt pareeritakse viitega riiklikule julgeolekule või eelarve tasakaalule. Poliitikast on saanud Eestis üha enam raamatupidamise valdkond. Kuid mis on raamatupidajal avalikkusest või eetikast? Tema usub Excelisse, liidab arve ja kontrollib, et valemid oleksid jonksus ja bilanss paigas. Peaministrist on meil saanud pearaamatupidaja, kes suudabki avalikkusega adekvaatselt suhelda vaid arvude, tabelite ja uuringute keeles. Seejuures ei taha ma väita, et raamatupidamine ei peaks riigis korras olema. Ennemini olen nõus valitsust selle eest kiitma. Küll leian, et poliitika ei ammendu raamatupidamisega, pigem moodustab see poliitikast vaid ühe ja isegi mitte kõige olulisema osa. Mida ahtamaks muutub aga poliitika, seda vähem avalikku kõlapinda leiab ka eetika.

Poliitikast väljumise poliitikat näevad härrad Negri, Hardt, Žižek jt tänapäeva maailmas ulatuslikult, mängides oma kogumikes ja konverentsidel seda ravida püüdes küll eestlasele häirivalt kommunismi ideega. Meil on kõnealune nähtus omandanud aga tõesti murettekitavalt esiletükkiva ja väljaarendatud kuju. Parteikontorid on ilmselt tunnetanud, et hääled tulevad mõnel muul moel lihtsamini kui ulatusliku ühiskondliku debati tõttu?

Poliitika depolitiseerumine on teadagi globaalne trend, mõneski mõttes üks globaliseerumise tagajärgi, sest suurte riiklike ühenduste ja rahvusvaheliste suurkorporatsioonide ajastul jääb siseriiklikule poliitikale aina vähem ruumi. Ja tõepoolest on selle nähtuse – radikaalsemad nimetavad seda „poliitika lõpuks” – diagnoosimine sünnitanud juba omaette väikese raamatukogu. Olukorda võimendab omakorda poliitiliste otsuste aina komplekssem iseloom, mis seab poliitikutele tõsiseid intellektuaalseid nõudmisi. Kuid poliitilisest otsustamisest ja seega vastutamisest loobumine oleks äärmiselt ohtlik. Ja mitte üksnes riigile, vaid niisamuti parteidele. Lõpuks on nende ainus olemasolu õigustus langetada poliitilisi otsuseid. Ja kuigi hääli on ilmselt alati olnud lihtsam saada lubadusi jagades, mitte debatte pidades, siis teinekord imestan, et parteides leidub niivõrd vähe intellektuaalset uudishimu, soovi oma ideede üle avalikult aru pidada. Kas tõesti igav ei hakka, kui päevad läbi vaid jooksvaid probleeme lahendada ja reitingu pärast muretseda?

Minu arusaam poliitikast on lihtne. Poliitik tuleb ideede ja ideaalidega avalikus ruumis kirjasõna vahendusel välja ning kaitseb neid kõigekülgselt kriitika vastu, seejuures kriitika toel oma seisukohti revideerides. Midagi sellist Eestis ei kohta. Poliitikute tekstid on sogased, kriitikale ei vaevuta sisuliselt vastama, hääli koguvad inimesed, kelle seisukohti tunneme portaaliuudiste fragmentide järgi või kes käivad ukselt uksele nn personaalselt pühendatud kümne minutiga valijas ilmavaatelist selgust loomas. Valimisi silmas pidades see töötab. Sellises kliimas polegi aga tõel ju erilist tähendust?

Sinu arusaam poliitikast, mida kirjeldad, on õigupoolest valgustusajast pärit käsitus avaliku sfääri toimimisest, mida Jürgen Habermas nimetab „diskursiivseks demokraatiaks”, s.t selliseks poliitiliseks süsteemiks, kus vabad ja võrdsed ühiskonnaliikmed langetavad poliitilisi otsuseid ratsionaalse arutelu käigus sündinud konsensuse põhjal. Sellisele käsitusele võib mõistagi ette heita naiivset usku kommunikatsiooni tõrgeteta toimimisse ja inimesse kui ratsionaalsesse olendisse, ent vähemalt ideaalina on see kindlasti õigem siht kui praegu võimust võttev „manageeritud demokraatia”. Tänapäeva Eesti poliitika kipub inimest kõnetama emotsionaalse valija, mitte ratsionaalse kodanikuna. Ja sellises suhtumises pole argumentidel tõepoolest kohta, maksavad vaid lubadused (mille täitmist ei ole võimalik hiljem kontrollida).

Väga ilmekas on selles kontekstis arutelu lastele valimisõiguse andmise üle: nii idee algatajad kui ka seda toetavad poliitikud ei varjagi, et ettevõtmise ainus mõte on sundida poliitikuid ennast heldemalt häälestama lastega perede suhtes. Juba eos on välistatud võimalus, et ratsionaalne arutlus viiks otsustajad arusaamani, et laste ja perede toetamine on ühiskonna püsimajäämise küsimus; ainsa lahendusena nähakse lastega valijate lubadustega kosimist.

Kartelliparteide, seaduste ostetavuse, poliitika ja äri seotuse ja poliittehnoloogiate instrumentaalse võidukäigu pärast muretsetakse enam-vähem globaalselt. Kuivõrd näed sa meie probleeme globaalsete suundumuste osana ja kuivõrd me oleme siiski ka Euroopast ära langenud või langemas, nagu kirjutab Rein Raud?

Pole kahtlustki, et parteide varjatud rahastamise ja mõjutamise probleem on üleüldine ja sellega võitlevad kõik riigid, mõned edukamalt kui teised. Kuid oleks kohutavalt rumal lohutada ennast sellega, et teistel läheb veel kehvemini. Muidugi, Eesti probleemid võivad tunduda globaalselt tühistena, isegi Euroopast leiaks drastilisemaid juhtumeid, ent paraku see on meie riik ja meie elu ning probleemide pisendamine tähendaks iseenda pisendamist. Poliitiline retoorika, mis iga korruptiivse situatsiooni ilmnemisel toob kaitseks Eesti kõrge koha rahvusvahelises korruptsioonitajumise indeksis, on sisutühi, sest seda suhteliselt kõrget kohta (mis nagunii on viimastel aastatel näidanud langustendentsi) on võimalik hoida ainult siis, kui reageerida teravalt ja avalikult igale korruptsiooniseigale. Muidu avastame ühel päeval, et oleme jõudnud ühele pulgale Ukraina või Valgevenega.

Oled osutanud mõttetusele avaldada parteikontorites vorbitud tekste arvamusrubriikides. Suutmatust või tahtmatust sisuliselt arutleda kompenseerisid poliitikud varem poliittehnoloogilise tekstitootmise ja teledemagoogiaga, allutades peamised ühiskonnasaated oma mängureeglitele. Portaalid on poliitmanipulatsioonide osas aga täiesti abitud?

Mu kunagine ettepanek loobuda võimuesindajate mõtteavalduste avaldamisest ajalehtede arvamuskülgedel lähtus lihtsast põhimõttest: kui kõrgel poliitikul või ametnikul on avalikkusele oma tegevuse kohta midagi öelda, siis on tal selleks võimalik kasutada mitmesuguseid teavitamisvorme nagu pressiteade, pressikonverents või intervjuu. Kui öeldu on huvitav ja oluline, siis pühendavad ajakirjandusväljaanded sellele kindlasti piisavat tähelepanu. Ma ei taha arvamusküljelt lugeda, mida üks tipp-poliitik peab vajalikuks korda saata, vaid analüüse, kus lahatakse nimelt seda, mida see tipp-poliitik on tegelikult korda saatnud. Sisuliselt käib siis jutt otsustamis- ja analüüsitasandi lahutamisest, mitte sellest, et kellegi väljendusvabadust piirata. Maailma kvaliteetlehtedes on see põhimõte kaunis vana tava. Kuid üldiselt on võrgumeedia võidukäik muidugi lootusetult hägustanud vana hea ajakirjanduse printsiipe. Pole ju saladus, et väga suur osa veebiuudistest on lihtsalt minimaalselt toimetatud ettevõtete ja parteide pressiteated, mis tähendab, et lugejad on jäetud kõikvõimalike meediamanipulatsioonide ja poliittehnoloogiate meelevalda. Siit ka minu soovitus: lugege rohkem ajalehti (olgu või tahvelarvutis), mitte uudisportaale.

Kuidas oled rahul ajakirjanduse ja avalikkuse reaktsioonidega Silvergate’ile? Kas me oleme teinud kõik, et olukorra lahendamisele kaasa aidata?

Tunnistan, et ajakirjanduse reageerimine on olnud pigem hea ja adekvaatne. Probleemi on järjekindlalt ülal hoitud ja pole lastud ennast eksitada mitmesugustest poliittehnoloogilistes võtetest tähelepanu kõrvale juhtida. Veidi vajaka on olnud süvitsi minevaid analüüse, ent eks nende kirjutajaid meil paraku napib. Küll vaatan mõningase murega, et väga suur osa avalikust kriitikast kipub suubuma suhtlusmeediasse, leiab väljenduse Facebooki vaimukustes või Twitteri teravmeelsustes. Kuigi sellel on kindlasti oma toime, pelgan, et kõike, mis toimub üksnes isoleeritud veebikogukondades, on võimulolijatel väga lihtne ignoreerida. Me ei vaja virtuaalseid meeleavaldusi, vaid reaalseid. Ükski säuts, videoklipp ega jutulõng ei asenda füüsilist kohalolu.

Kunstiakadeemia tudengite algatus piketeerida Reformierakonna kontori ees saavutas ühe päevaga enam kui mitu nädalat subtiilset kriitikat veebis. Siinjuures ei kutsu ma üles tingimata valitsust kukutama või parteisid põrmustama. Ma ei usu, et Eestis oleks erakonnademokraatiale reaalset alternatiivi, vaja oleks ennekõike saavutada olukord, kus avalikkusele valetanud poliitikud astuvad tagasi ja vabandavad avalikult nii enda kui erakonna nimel. See loob eelduse, et kogu see ebameeldiv skandaal pööratakse meie poliitilise kultuuri arenemise teenistusse. Mõistagi peavad järgnema konkreetsed seadusandlikud sammud, mis ilmnenud kitsaskohti mõistlikult reguleerida võtavad.

Milan Kundera arvates ongi ekssovetid harjunud sisuliselt arutlema privaatsfääris. Viimasel ajal kuuldub arvamusi eestlaste keskmisest suurema orjameelsuse kohta. Paindume ka firmades kapitalismi äärmuste ees ja oleme harjunud režiimitruuduse ja vähese sõnaõigusega. Lõpuks oleme ise ju need karjääripoliitilised konformistid valinud. Karjäärikonformism ongi äkki valdav eestlaslik arusaam elust ja edust?

Kuivõrd totalitaarne režiim avalikku sfääri ei tunnista, siis on Kunderal muidugi õigus, et kogu sisuline arutelu kolis nõukogude ajal privaatsfääri, nagu ilmselt selleski, et avaliku sfääri uuesti ülesehitamine võtab kaua aega. Kuid ma ei seletaks Eesti praegust poliitikat ja inimeste hoiakuid kindlasti üksnes kommunismi pärandiga. Pigem leian, et kellegi tituleerimine kommunistiks varjab probleemi, mitte ei seleta seda. Iseseisvat riiki on meil olnud üle kahekümne aasta, praeguste poliitikute süüdistamine kommunismimeelsuses oleks umbes sama, nagu sõjaeelse vabariigi poliitikute süüdistamine tsaarimeelsuses. Pole kahtlustki, et poliitikas on alati olnud karjeriste ja konformiste, seda sõltumatult riigikorrast. Ja kuigi poliitilist karjeristi on keeruline defineerida, siis ma usun, et igaüks tunneb ta ära, kui teda kohtab.

Mis puutub eestlaste meelsusesse ja arusaamadesse, siis ma üldiselt ei usu rahvusliku karakteri olemasolusse, seda enam, et eestlased on nii koos kui üksiti ennast pika ajaloo jooksul suutnud näidata väga mitmest küljest, nii heast kui halvast. Kuid praegu peaks senisest suuremat nõudlikkust üles näitama küll, sest nii maotult pole Eesti võimueliit ammu oma kodanikest arvanud, kui viimastel nädalatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming