Toksiline rahandus

Marek Strandberg

Võib tõesti öelda, et rahandus on ära mürgitatud. Rahalise kapitali abil on toodetud toksilisi kaupu ja sellega mõjutatud nii loodust kui inimest. Aga mitte see pole peamine. Seadused, reeglid ja kokkulepped on loomult ebatäiuslikud ja iga ebatäiuslikku asja saab üsna lihtsalt kõigutada ja häirida. See ebatäiuslikkus ei tulene mitte inimesest, kes sõlmib kokkuleppeid, vaid kokkulepete, reeglite ning lõpuks ka seadusetekstide lõplikkusest. Lõplikkus teeb need ebatäiuslikuks. Tegu on matemaatilise ebatäiuslikkusega, mille on tõestanud kolmveerand sajandi eest matemaatik Kurt Gödel. Sõnamänguna avaldub  see ebatäiuslikkus järgmises aksiomaatilises mõttemängus: Valetaja on see, kes alati valetab. Andrus on valetaja. Andrus ütleb: „Ma valetan!“ Küsimus: „Mida teeb Andrus?“ (Nimevalik on juhuslik, sel pole pistmist võimalike selle nime kandjatega, vaid seda tuleb käsitleda abstraktselt, nagu iga tekstülesannet.)

 

Vastust ei olegi võimalik anda. Tegemist on toksilise küsimusega, mis muudab kogu seni selge aksioomi määramatuks. Paraku toimib samamoodi meie poliitilises kultuuris teada „juriidiliselt on kõik korrektne“ ehk jokk-tegevus ja täpselt samal moel vohab toksilisus ka inimeste enda loodud finantsmaailma  märgi- ja reeglite süsteemis. Väikegi ahvatlus mängida loomupärase ebatäiuslikkuse piiril ja jokk ongi käes. Sellestsamast ebatäiuslikkusest peame otsima põhjust, miks nõuavad ka seadusetekstid pidevat parandamist-täiendamist.

Kriisi juured on raha kui sellise alguses. Ajaliselt lähemalt leiame aga rahakursside vabakslaskmise 1970. aastate algupoolel. Tagajärg – soodsa krediidi rohkus, mis iseenesest polegi nii halb. Sellega aga avati nii lihtsa raha kui ohtrate virtuaaltehingute väravad. Kõikvõimalikud tuletisväärtpaberid kosutasid aastate jooksul baasväärtusi suurusjärkude võrra. Virtuaalsete  tehingute käive ületas sadu kordi füüsiliste kaupadega tehtu. Turule oli ilmunud hõlpraha (easy money), mis viis hõlptarbimiseni (easy consumption) ja hõlpeluni (easy life). Tänaseks on tekkinud koguni hõlpettevõtted (easyjet, easytravel, easyshop jne) ning selle aluseks on masstootmise kiirenemine ning ulatuslikumaks muutmine. See omakorda on aluseks hõlpsaastele ja -kasvuhoonegaaside emissioonile (easy emissions) ning arvatavasti viib see meid lähemale lihtsale lõpule (easy end).

Seesama 1970. aastate alguses sündinud hõlpraha avaldub tänases keskkonna liigkasutuses liikide väljasuremise ning inimese  tohutu, ökosüsteemi taluvusest kolmandiku võrra suurema jalajäljena. Rahanduse ja majanduse reeglitel iseenesest ei ole mingit looduse, ökosüsteemi või ka inimese seatud piiri ees. Raha on asi iseeneses ja elab omaenda elu.

Nii nagu valetaja Andruse puhul saab rahasüsteemigi puhul konstrueerida toiminguid, mis koosnevad rangelt ainult kõigist lubatud elementidest, kuid nende mõju süsteemile selles osalevate inimeste kaudu on häiriv, külvab segadust ning ebamäärasust, on piiripealne – lõppkokkuvõttes toksiline. Toksilisus hävitab süsteemi ennast ja sellesse emotsionaalselt panustanud, seotud inimesi. Võimalik, et see toksilisus on veidi leebem kui näiteks mõne tööstusharu tegevus, mis keskkonda, laste mänguasjadesse või meie toidulauale segab kokku füüsikaliselt, keemiliselt või bioloogiliselt mürgist kraami. Aga samuti, nagu inimest kiusab ahvatlus toota mürgiselt ja ohtlikult (mis on mõnel juhul suisa paratamatu), on tal olemas ka loomupärane valmidus toksilisteks finantstehinguteks.

Ühiskonda on kombeks käsitleda omavahel seotud finantsmajanduslike, sotsiaalsete ning ökoloogiliste suhetena. Neid suhteid ei saa kindlasti vaadelda lahus. Kolmetine seos, mida  on kogetud hüvede ja heaolu ajal, toimib samamoodi ka kehvadel aegadel. Mis tahes tõsine keskkonnakatastroof viib majanduslike ja sotsiaalsete probleemide tekke või süvenemiseni. Toksilised finantstoimingud viivad majandusprobleemideni ja nendega kaasnevate keskkonna ning sotsiaalsete probleemide tekke ja süvenemiseni. Inimkonna rahandusreeglite omapärane kasutamine on esile kutsunud nii ülemäära suure kliimamõju kui loodusvarade kasutamise kiiremini kui neid taastekib. Sotsiaalseidki mõjusid jagub igale tasandile: Eestiski on kuuldanäha kas või teeninduse järkjärgulist allakäiku ja oludes, kus kulutamisharjumusi  ei toida enam varasemaga võrreldavalt rikkalik raha pealevool, tungib selle asemele paratamatult omavoli. Seega, ettevõtjad ja peremehed: olge valvsad, teie vara võidakse senisest kiiremini laiali tassida ja seda ikka samade võtetega, virtuaaltehingutega, mille kasutamise tagajärjel kadus finantssüsteemist raha. Maailm on teadupoolest fraktaalne ja see, mida me märkame suures mastaabis, sünnib paratamatu jõuga ka meie endi kõrval.

Mida siis tegema peaks? Raha abil olemasoleva finantsmajandusliku süsteemi turgutamine on põhimõtteliselt sama kui  bensiiniga tule kustutamine. Teatud tingimustel erandina ehk võimalik, kuid enamjaolt siiski mitte. Praegune finantskokkulepete ülesehitus on tõestanud oma võimet raha ja väärtusi kaotada ja sellest oleks viimane aeg aru saada.

Igasuguse purunemiseni viiva resonantsi üks tekkepõhjusi on piisava pidurdava jõu puudumine. Raha liikumisel sellist pidurdavat jõudu täna pole. Rahamaksete käibemaks (nn Tobini maks), mis üleilmselt kehtestataks, vähendaks selgelt virtuaalseid ahvatlusi ja suunaks kapitali virtuaalsetelt füüsilisemate toimingute poole. Sama mõju oleks ka maksuparadiiside tegevuse  takistamisel: mitte keelustamise, vaid sinna liikuva raha maksustamise kaudu. Seegi kokkulepe peaks olema ühetaoline. Raha nimelt ei ole täna enam kindlasti selle vahetu kasutaja eraasi, rahast ja selle reeglitest on moodustunud keskkond kõigi jaoks. Sellest, muide, ei järeldu mitte vajadus igaühele võrdselt raha jagada, vaid vajadus igaüht mittekahjustava rahasüsteemi ja selle reeglite järele.

Vabakaubandus ja kapitali vaba liikumine on omakorda masstootmise suunanud maadesse, kus keskkonna ja humanitaarstandardid on tundmatuseni teised kui kultuurides, kus tarbijatena vabakaubandust nauditakse. Looduse ja inimese arvelt tootmine on seal rahaliselt odav, selle soosimine aga süvendab nii globaalseid keskkonna- kui ka sotsiaalseid probleeme. Selmet nukrutseda odava idakauba pealetungi pärast, tuleks kokku leppida tootmise-kaubanduse ning keskkonna- ja humanitaarstandardites. Eks peitu ju Hiinaski õnn mitte raha hulgas, vaid inimeste tervises ja nende ökoniššide olemasolus.

Matemaatilistel põhjustel ebatäiuslikus maailmas on üks viisidest toksiliste toimingute vältimiseks solidaarsuse (ühistupõhise ettevõtluse) ja suveräänsuse (kapitalipõhise ettevõtluse)  tasakaalustamine. Ettevõtluses tähendab see ühistulise tegevuse järelearenemist kapitalipõhisele. Igaüks ei saa ei olümpiavõitjaks, liikumisharrastus aga huvitab paljusid. Ühistupõhisus pole kolhoosikord ega kommunism, vaid ettevõtluse vorm, kus kapitali kosutatakse ühistegevuses, mitte selle järgi, kui palju keegi kapitali omab. Majanduses ja rahanduses on ühistuettevõtlus täpselt sama võimalik nagu kapitalipõhinegi.

Arusaadavalt vajavad ka senise rahakultuuri alusasutuste, Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga alus- ja esinduspõhimõtted põhjalikku läbivaatamist ja muutmist. Vaevalt aga  et uuski rahamaailma kord, kui see peaks kokku lepitama, saaks loomult olla täiuslikum kui Gödel seda lubab. Ainus, mida me saame teha nii võimaliku uue finantskorra kui tegelikult ka kehtiva puhul, on vältida toksilisi toiminguid. Elamiskultuuri loomulik osa on oma prahi ja sodiga toime tulla. Sodi metsa all, pesemata käed toidulauas, solk merelahes ja rämps väärtpaberiportfellis on tegelikult üks ja seesama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming