Tõlkimine on Eestis meie saatus

Valle-Sten Maist

Marek Tamm: „Meie teadusliku kirjasõna lugejaskonna hulka pole põhjust häbeneda”        IRLi valimislubaduste seas on lause „Toetame rahaliselt igal aastal vähemalt 50 olulise erialase uudisteose tõlkimist ja eestindamist”. Pole selge, kas see on mõeldud  lisaks raamatutele, mis praegu juba ühel või teisel moel riigi toel ilmuvad, ja seega polegi nagu midagi eriti lubatud, või on mõeldud uute kirjastamisprogrammide algatamisele. Kuid eeldades viimast, kas meil on veel viiekümneks raamatuks jõudu – tõlkijatel, toimetajatel, ostjatel, lugejatel, arvustajatel jne?          Seda laadi lubadused jäävad, jah, mõneti õõnsaks, sest ei avata, mil moel ja kellele seda toetust soovitakse anda. Meie tõlke- ja raamatukultuurile oleks suurem abi sellest, kui alandataks raamatute käibemaksu ning finantseeritaks senisest enam juba toimivaid toetusprogramme (näiteks kultuuriministeeriumi kirjandustoetuste programme, mis on viimastel aastatel väga kokku kuivanud). Mis puutub aga jõudlusse, siis kui vaadata näiteks  kultuurkapitali rahastatavat „Avatud Eesti raamatu” stipendiumiprogrammi, mille raames toetatakse filosoofilise kirjasõna eestindamist, siis üldiselt ei ole seal konkurents väga tihe ja iga tõsine tõlkeprojekt on vajaliku finantseeringu pälvinud. Samas, tõsi, võrreldavat väärtilukirjanduse tõlkeprogrammi meil pole ja selle järele on vajadus üha ilmsem, ja tõlketoetust vajaks samuti seda laadi teaduskirjandus, mis AER-i sarja ei mahu. Nii et kokkuvõttes on pigem  sümpaatne, et mõni partei tõlketoetustele üldse mõtleb, kuid esmatähtis on vaadata, et see lubatav toetus leiaks optimaalse kasutuse. Ja viiskümmend nimetust aastas on muidugi selge ülepakkumine.     

Jälgid ju väga teaduskirjanduse retseptsiooni ja mõju meie kultuurile ja ühiskonnale.  Puutud kokku meie haritlastega tudengitest teadlaste ja intellektuaalideni. Kuidas paistab, kas avaldatu leiab ka lugeja? Nii ketserlik kui see ka ei ole, on mul vahel tunne, et meil on nõudlike tekstide avaldamisvõimalusi kohati rohkem kui nende võimaluste kvaliteetse realiseerimise ja lugemise jõudlust?     

Raamat pole õnneks ühepäevanähtus, iga teos, mis on eesti keelde tõlgitud, hakkab siin vaikselt oma elu elama ning isegi kui vahetu retseptsioon on tihti hillitsetud, siis nii väikeses lugejaskonnas, nagu seda eesti rahvas on, võib tekstidel olla pikas perspektiivis märksa  suurem mõju, kui mõnes suuremas riigis. Seda enam veel tänapäeval, mil uued tehnoloogilised vahendid muudavad usutavasti juba lähiajal kogu senise kirjasõna hetkega leitavaks ja loetavaks. Kuid mõistagi tuleb endise visadusega loopida kive ajakirjanduse kapsaaeda, sest raamatukriitika tase meie meedias (eriti ajalehtedes) on piinlikult madal ja endiselt paneb imestama, et ei taibata kõige ilmsemat: kui pole kirjandust, siis pole ka ajakirjandust, kui ei  võrsu raamatulugejaid, siis kaovad viimaks ka lehelugejad. Nii et ajakirjandusel peaks olema suisa eksistentsiaalne sund anda endast parim, et kirjandus – raamatud üldiselt – pälviks nende maksimaalse toetuse ja tähelepanu. 

Lähiminevikus on esile kerkinud üksjagu  tublisid esseistika, ajaloo ja vaimuteaduste alase kirjanduse eestindajaid ja vahendajaid. Kuidas tundub, kas intensiivne humanitaarteadustealase kirjanduse juurdevool eesti keelde viimasel kahel kümnendil on tootnud endale tuntavalt lugejaskonda lisaks? Miljonirahva lugemislaua edendamisel on küllap ka omad piirid? 

Iga tekst kasvatab endale lugejaid. Ja nii palju lugejaid, kui Eestis praegu, pole siin usutavasti kunagi olnud. Nagu ka häid tõlkijaid. Sest juurde pole voolanud üksnes tõlkeid humanitaarteadustest, vaid sisuldasa kõikidest teadmisvaldkondadest. Ja lõppkokkuvõttes – mis on alternatiiv? Tõlkimine on Eestis meie saatus, piisab, kui sellele käega lüüa, ja mõne kümnendi pärast elame emakeelses vaimukõrbes. 

Kusjuures ma leian, et tõlkijad on eesti kultuuriväljal ühed kõige alahinnatumad tegelased, sest õigupoolest on nende roll meie mõttehorisondi avardamisel ja kirjanduskeele arendamisel vähemalt sama suur kui kutselistel õpetlastel ja kirjanikel.       

Kuidas sulle kui aastaid teaduskirjanduse kirjastamisega seotud inimesele tundub, millises nišis vajab teaduskirjandus riigi tuge kõige enam? 

Riigi või erasektori tuge vajab igasugune teaduskirjandus, ja seda mitte üksnes Eestis, vaid tegelikult üle ilma. Kui aga algupärast teadustegevust toetab meil terve rida institutsioone ja rahastusprogramme, siis teaduskirjanduse tõlkimine on jäetud sisuliselt igasuguse toetuseta. Kusjuures ma ei räägi niivõrd tippteadusest, mida nagunii kirjutatakse ja loetakse üha enam inglise keeles, vaid näiteks populaarteaduslikest  raamatutest, mille tõlkeid ilmub Eestis näpuotsaga, sest „nähtamatu käe” toel need meie väikesel turul ära ei ela, ent teadusele ja kirjandusele suunatud rahast neid üldreeglina toetada ei võeta. Kui mõni valitsuskoalitsioon suudaks sellesse nišši suunata toetusraha, siis see oleks väga kiiduväärne.         

Esseistikat ja humanitaarteaduste-alast kirjavara ei anna välja mitte päris üheselt kattuvate huvide ja sihtidega institutsioonid. Oled seotud nii erinevate kirjastustega, nagu suur laia raamatuvalikut pakkuv erakirjastus Varrak, akadeemiline Tallinna Ülikooli Kirjastus ja riigi püsiva dotatsiooniga  välja antav Loomingu Raamatukogu. Mille poolest erineb töö nendes erinevates institutsioonides ja mille poolest erineb nende kirjastuste raamatuvalik (kui piirduda ikkagi teatmekirjandusega)?       

Kõik need kolm kirjastust, millega olen ühel või teisel moel seotud, sihivad tõepoolest üsna erinevaid eesmärke. Varrakus on minu ülesandeks olnud eeskätt ajalooaineliste raamatute kirjastamine: peamiselt on see tähendanud tõlkevalikut, ent osaliselt ka algupäraste käsikirjade tellimist. Selle kõrvalt olen aga püüdnud hea seista ka prantsuse kirjanduse ja esseistika ilmumise eest. Kuid erakirjastuse peamine kriteerium on mõistagi teose tasuvus, ning Varraku  kogemus ongi õpetanud ennekõike raha lugema ja oma eelistusi majanduslikult läbi mõtlema. TLÜ kirjastus ei ole kasumit taotlev ettevõte ja juhindub üksnes kvaliteedist: eesmärk on avaldada kõrgetasemelisi algupärandeid ja tunnustatud tõlketeoseid, mis peavad enne avaldamist läbima eelretsenseerimiste ja kollegiaalsete arutluste sõela. Seda laadi akadeemiline kirjastus saab tegutseda vaid ülikooli toel ja mul on väga hea meel, et TLÜs  valitseb arusaam, et korralik kirjastus on korraliku ülikooli lahutamatu osa. Loomingu Raamatukogu loodi omal ajal uuema väliskirjanduse eestindamiseks ja kuigi uudsuse asemel jahitakse viimasel ajal pigem mitmekesisust, siis on jutukirjanduse üllitamine endiselt LRi tegevuse keskmes. Sellest peale, kui olen kuulunud LRi kolleegiumisse, olen aga püüdnud seista hea selle eest, et iga aasta ilmuks sarjas vähemalt paar esseistika vihikut. Ja senine kogemus  näitab, et soov on põhjendatud, nii oli näiteks Walter Benjamini „Valik esseid” mullu LRi kõige edukam number. 

Loomingu Raamatukogu üksikud teooriavihikud (Freud, Bourdieu, Benjamin jt) on osutunud tõepoolest tihti populaarseks ja ruttu läbi müüdud. AERi sarja mitmedki raamatud nagu ka Varraku ajaloo ja prantsuse sarja teosed on aga aja jooksul alla hinnatud. Kas LRi tiraaž on lihtsalt väiksem või on oluline  osa ka teose valikul ja hinnal? Kui suur on üldse keskmise ajalooalase või humanitaarteadusliku raamatu ostjaskond? 

LRil on raamatuturul eripärane asend, sest tema väljaandeid saab ette tellida, mis tähendab, et umbes 60% tiraažist, mis jääb 1500 piiresse, on piltlikult juba ette maha müüdud. Ja muidugi ei saa unustada, et LRi vihikute kaanehind on väga väike, tegemist on ikkagi riiklikult subsideeritava ettevõttega (riigieelarveline SA Kultuurileht, mis teatavasti üllitab enamiku  Eesti kultuuriväljaandeid, sh LRi, peaks olema üks Eesti kultuuripoliitika uhkuse allikaid). Aga teoreetilise ja teadusliku kirjasõna edu ei maksa mõõta üksnes müügi järgi, sest tavaliselt ei ületa seda laadi teoste tiraaž 1000 piiri, praegu jääb see pigem 500-600 eksemplari kanti. Kui seda võtta suhtarvuna meie lugejaskonna suuruse kontekstis, siis pole põhjust häbeneda. Näiteks Prantsusmaal on uue filosoofilise algupärandi tiraaž harva suurem kui 5000 eksemplari, prantsuskeelseid lugejaid  võib üle ilma kokku lugeda aga teatavasti kümnetes miljonites.       

Tallinna Ülikooli Kirjastus on püüdnud viimastel aastatel tuua teatavat muutust ülikooli juures tehtava kirjastamistöö loogikasse. Mis on sihiks seatud – senisest suurem rahvusvahelisus, kirjastuse maine tõstmine üleilmselt tuntud autorite ja üleilmset  huvi pakkuvate teemadega raamatute avaldamisega, et seeläbi tõmmata rohkem tähelepanu ka eesti teadlaste tööle? Kas on veel sihte ja millal ja mille põhjal võib võetud suuna õnnestumise osas esimesi kokkuvõtteid teha?       

Nagu ennist ütlesin, siis TLÜ kirjastuse siht on kujuneda tõsiseltvõetavaks akadeemiliseks kirjastuseks, mis järgib oma tegevuses tavapäraseid rahvusvahelise akadeemilise kirjastamise  reegleid, s.t kõik käsikirjad läbivad anonüümse topeltretsenseerimise ja need ilmuvad konkreetsetes sarjades, mida kureerib spetsialistide kolleegium. Tegutsetakse korraga kahes suunas: avaldatakse uusi algupäraseid käsikirju, mõnel puhul inglise või mõnes muus võõrkeeles, et need jõuaksid rahvusvahelise lugejaskonnani, ja tõlgitakse ennast tõestanud tekste eesti keelde, et rikastada kodust mõttevahetust ja varustada tudengeid emakeelse  lugemisvaraga. Esimese tegevusaasta jooksul, mil põhienergia kulus kirjastuse ülesehitamisele, ilmus kokku 11 raamatut, neist viis eesti, neli inglise ja kaks vene keeles. Senised vastukajad on olnud positiivsed ja nii mõnigi teos on saavutanud märkimisväärse müügiedu (üle 1000 müüdud eksemplari). Praegu on kirjastuses töös üle neljakümne raamatuprojekti ja käsikirja, millest kaante vahele jõuab tänavu loodetavasti umbes paarkümmend.  Uue eesmärgina on kirjastuses plaanis hakata avaldama teadusajakirju. Praeguseks on liitumissoovi avaldanud nii mõnigi ilmuv ajakiri, ent arutluse all on ka päris uute ajakirjade projektid. Loodetavasti näeme esimesi pääsukesi samuti veel tänavu.     

Varrak on aastakümnete jooksul oma lugematu toodangu seas toonud lugejateni ka erakordselt palju olulisi ajaloo- ja humanitaariaalaseid  teoseid. Kas see on ka äriliselt end õigustanud või pigem mitte? Kuidas võiks välja joonistada teaduskirjanduse osakaalu dünaamika Varraku tegevust silmas pidades ja millised on perspektiivid?     

Ma mäletan, et kui alustasime umbes tosin aastat tagasi Varrakus ajalooraamatute üllitamisega, siis hoidsime madalat profiili ja väga mahukaid teoseid ei tihanud plaani võtta. Ent  juba esimesed kogemused olid väga rõõmustavad: selgus, et paks ja tõsine ajalooraamat võib olla majanduslikult edukam kui ajaviiteromaan. Sestpeale on Varrakus ilmunud tõepoolest üks korralik seinatäis ajalooainelist kirjasõna, harva alla 500 lehekülje köite kohta. Üksvahe hakkaski mulle tunduma, et ajalooraamatute väljaandmine on kirjastuse üks kõige kasumlikumaid valdkondi (kui mitte arvestada kalleid pildiraamatuid). Viimasel paaril aastal on müük  veidi tagasi tõmbunud ja paistab, et päris vanas tempos kapitaalseid ajalooteoseid enam avaldada ei saa, ent kindlasti jääb neile kirjastuse üldmenüüs endiselt väga oluline roll. Mis puutub filosoofilisse kirjasõnasse ja esseistikasse, siis see ilmub eeskätt kultuurkapitali toel ja seni kuni see võimalus säilib, ilmub neid tekste kindlasti ka edaspidi. Hea meelega avaldaksin enam populaarteaduslikke ja poliitikaainelisi raamatuid, kuid nende üllitamine, nagu ennist  tõdesin, eeldab korralikku toetust. 

Millised raamatud on sulle endale Varraku aastatel olnud kõige olulisemad?   

Mõistagi on kõige hingelähedasemad need 25 köidet, mis ilmusid sarjas „Ajalugu. Sotsiaalteadused” (tänu sellele sarjale ma üldse ennast Varrakuga sidusin), nagu ka sarja „Prantsuse vaim” seni ilmunud kümme nimetust. Hea  meel on ka kolme maailmakirjanduse antoloogia üle ja loodan, et seda ettevõtmist õnnestub veel pikalt jätkata (minu enda hõivatuse taga seisab praegu sarja neljas, keskaja kirjanduse köide). Kuid nagu ikka, kõige olulisemate teostena tunduvad kõige viimased, näiteks Christopher Tyermani mahukas „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu” või alles ilmumisjärgus Michel Foucault’ „Teadmine, võim ja subjekt. Valik öeldust ja kirjutatust”. Või, jah, muidugi  ei kaalu töö tõlketeosega iial üles tööd algupärandiga, nii et nende teoste üle, mille sündi olen otseselt mõjutanud, on tegelikult kõige suurem heameel. 

Tegeled aktiivselt kirjastamisega, ent samas pole see su põhitöö. Kuidas suhestad oma õpetamis- ja teadustööd kirjastamistööga?   

Ma sattusin kirjastusse huvist raamatute, mitte kirjastamise vastu. Usun, et iga tõsine  raamatusõber küsib endalt varem või hiljem, kust raamatud tulevad. Mina jõudsin selle küsimuse esitamiseni üsna vara, veel keskkoolipingis, ja sealtpeale olen soovinud selles raamatute tegemise protsessis osaleda. Kuid siiani huvitab mind kirjastamise juures siiski asja sisuline külg, soov loetut jagada, seista hea ideede ringluse eest. Ja seesama köidab mind ka Vikerkaare toimetamistöö juures. Kuid, jah, kirjastamine pole olnud kunagi mu põhitegevus,  käsitan ennast esmajoones siiski teadlase ja õppejõuna. Samas teenib kirjastamistöö mitmes plaanis ka mu teadus- ja õpetamistööd, sest viimaks on sellegi tegevuse keskmes raamatute lugemine, nendest rääkimine ja nende kirjutamine. 

Lõpetuseks tahan rääkida teaduskirjanduse Internetis vabalt kättesaadavuse teemal. Arusaadav, et erarahade eest eestindatud raamatu puhul ei saa nõuda võrgus kõigile vabalt kättesaadavaks tegemist. Küll võiks  ses osas vabameelsem olla raamatute osas, mis on riigi, kulka või ülikoolide poolt juba kinni makstud. Sa näed sellise seisukoha problemaatilisust kindlasti palju teravamalt kui mina? 

Ma olen täiesti nõus, et n-ö avaliku rahaga üllitatud tekstid peaks vähemalt mingi aja pärast tehtama avalikkusele tasuta kättesaadavaks. Samas ei kata toetus reeglina kõiki kulusid ja seega peaks kirjastusele jääma õigus tehtud kulutused tagasi teenida. Küll näeksin ma, et millalgi tulevikus saaksid kõik või vähemalt enamik SA Kultuurilehe väljaandeid veebis tasuta  kättesaadavaks, sest need on sisuliselt algusest lõpuni riigi raha eest välja antud. Tõsi, võtmeküsimus on siin autoriõigused, mis näiteks tõlketekstide puhul eeldavad reeglina veebis avaldamise korral eraldi lepinguid ja lisakulutusi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming