Tõlkimise teooriast ja praktikast

Märt Väljataga

Keel üldiselt ja tõlkimine eriti on valdkonnad, mis annavad toitu kõige fantastilisematele spekulatsioonidele. Tõhusaim tõlkekriitika oleks teha lihtsalt uus ja parem tõlge.  Anne Lange. Tõlkimise aabits. Valgus 2008. 85 lk. Anu Saluäär. Põhjamaadest ja Eestist. Kirjutisi 1987 – 2008. Eesti Keele Sihtasutus 2008. 592 lk. Klaarika Kaldjärv. Autor, jutustaja, tõlkija: Borgese autofiktsioonid eesti keeles. Tartu Ülikooli Kirjastus 2008. 346 lk. Eesti Kirjanduse Seltsi Aastaraamat XXXII (2006): Ain Kaalep 80. Konverentsikogumik. Eesti Kirjanduse Selts 2008. 188 lk. George Steiner. Valik esseid. Tlk Triinu Pakk. Loomingu Raamatukogu 33-34, 2008. 152 lk. Tõlkimine on ideaalis sama asja samamoodi ütlemine teises keeles. Sellega soovitakse midagi sihtkultuuris korda saata: pakkuda informatsiooni ja esteetilist elamust või panna inimesed teatud viisil mõtlema ja käituma. Mis tahes tõlkes säilitamisväärse „sama” toob aga kaasa mitmesuguseid probleeme. Mis see täpselt on: kas teksti sisu, vorm, stiil, mõju, funktsioon? Mis on samasuse kriteeriumid? Selge on see, et sama asja teises keeles ütlemiseks  tuleb sellest kõigepealt õigesti aru saada ja siis osata leida sellele „tulemkeeles” sobiv vaste. Tõlkimise käsitlemise ajavad sogasemaks ekstravagantsed teooriad, mille järgi polevat üldse võimalik sama asja teiste sõnadega, ammugi siis mitte teiskeelsete sõnadega ümber ütelda. Kuidas saaks sel juhul veel kahes keeles ütelda midagi sama m o o d i, s.t samas stiilis? Stiil on keelemärkide denoteerivast küljest (sellest, m i d a mingi väljend ütleb) eristuv materiaalne  külg ehk see, m i s mingi väljend o n: näiteks murdekeelne, arhailine, vulgaarne, vigurdav, ilukõlaline, lutsulik või hoopis tavakeelne, halvakõlaline, kantseliitlik, kohmakas, põimlauseline. Vulgaarsele vene väljendile on võimalik leida vulgaarne eesti vaste, aga kes oskab öelda, et see on just s a m a moodi vulgaarne? Raskused tulevadki esile siis, kui peab valima kahe stiilikvaliteedi edasiandmise vahel või otsustama stiilikvaliteedi esinemise m ä ä r a  üle. Tundub, et meid ei aita palju edasi keelestatistikagi. Näiteks litootes ehk eituse kaudu jaatamine ja figuratiivne pisendamine (understatement) on vististi inglise keeles märksa tavalisem võte kui eesti keeles. Kas siis nördimusavaldus „I am not particularly happy about it” tuleks tõlkida „Ma olen väga pahane”? Nii säiliks küll algväljendi stiilikvaliteet „tavaline”, aga kaoks stiilikvaliteet „litootes”.

Niisiis ehk tuleks tõlkealases arutluses  asendada karm sõna „sama” pehmema sõnaga „sarnane”. Paraku on kahel kui tahes erineval asjal (mõttel, väljendil) alati vähemalt üks sarnasus – see, et nad on asjad (mõtted, väljendid). Ja kui neil oleksid kõik tunnused sarnased, siis poleks nad enam kaks eri asja, vaid üks ja seesama. Igal juhul peab kusagilt jooksma ähmane piir, pärast mida ei ole teiskeelne tekst enam tõlge. Kuid selle tõmbamine sõltub juba konkreetsetest asjaoludest ehk kontekstist. Ja kusagilt ning natuke teistmoodi jookseb piir, mis eristab head tõlget halvast. Tõlkimine on suuremalt jaolt intuitiivne, raskesti reeglistatav oskus, mida annab süvendada kogemuse ja lugemusega, töö ja vaevaga, võrdlemise ja tagasisidega. Kas ka tõlketeadusega? Eriti vist mitte. Oma töö üle reflekteerimiseks piisab tõlkijale enamasti kooligrammatika kategooriatest, peenemad tööriistad – tõlkesemiootika jms – on juba ülearused. 

Ega ju ka kirjandusteaduse eesmärk ole kirjanikule tema loomingus abi anda. Pigem üritab kirjandusteadus pakkuda mingit üldisemat teadmist või arusaamist. Kirjutamisabi võivad anda pigem loovkirjutamise kursustel välja töötatud praktilised, empiirilised ja intuitiivsed harjutused. Samal põhjusel paneb ka tõlketeaduse nime all viljeldav diskursus elukutselise tõlkija natuke muigama – tõlketöö igapäevaprobleemide kõrval paistab see  niivõrd eluvõõras ja tegelikkusekauge – eriti veel siis, kui tõlketeoreetiline traktaat väldib näidete toomist. Aga tõlketeadusel polegi enamasti rakenduslikke ambitsioone. Pigem üritatakse valgustada tõlkimise loomust, selle viise ja liike ning tõlketekstide toimimist eri meediumides, keeltes ja kultuurides. Uuemal tõlketeadusel on kaks suuremat haru: lingvistiline ja kultuuriline, millest viimases domineerivad võimu ja hegemoonia poliitilised,  vägivaldsed, vahel ka seksuaalse värvinguga metafoorid.

Kultuuriloos tuleb aeg-ajalt ette sääraseid aleksandrialikke perioode, mil kriitika ja tõlkimine ei taha leppida sekundaarse rolliga algupärase loomingu kõrval, vaid hakkavad emantsipeeruma. Sünnib omamoodi demokraatlik mäss: kultuuri „mustatöölised”, kriitikud ja tõlkijad, tahavad, et neidki märgataks ja tunnustataks loojatena. Nii tekib metakriitika  ja „tõlkeline pööre” humanitaarteadustes. Filosoofidki võivad hakata arvama, nagu oleks filosoofia tõlkimine peaaegu seesama mis filosoofia. Tõepoolest, mis oleks eesti kultuur ilma tõlgeteta? Olgugi et tõlked maailmakuulsust ei too, nii nagu keegi ei mäleta Egiptuse püramiidide ehitajate nimesid. Me võime Eestis arvata, et Betti Alveri „Jevgeni Onegini” tõlge on parim maailmas, aga seda teadmist on eksportida veel võimatum kui Betti Alveri luulet ennast.

Tõlketeadusel on ka oma praktiline või rakenduslik külg, mis suhtub kõrgtehnoloogilisse tõlkesemiootikasse umbes samamoodi nagu kooligrammatika generatiivsesse grammatikasse või kooliloogika predikaatloogikasse – s.t kordab üle sajanditevanuseid tervemõistuslikke põhitõdesid ja varustab need õpetlike näidetega. Siiani vist ületamata näide sellisest rakenduslikust tõlketeadusest on  Uno Liivaku ja Henno Meriste raamat „Kuidas seda tõlkida. Järeltormatusest eestinduseni” (1975), mis käsitleb paraku ainult vene keelest tõlkimise ohte. Ammu oleks tarvis selle inglise keelest tõlkimisele kohandatud versiooni.

Anne Lange raamat „Tõlkimise aabits” lubab oma pealkirja ja tagakaanetekstiga midagi selletaolist. Aga võta näpust! – tegu ei ole aabitsaga õpiraamatu mõttes, vaid hoopis tähestikuliselt järjestatud miniesseedega.  Pealkirja äratatav eksiootus ongi ainus etteheide sellele muidu igati huviväärsele, valgustavale ja elegantsele raamatukesele. Miniessee žanr sobib hästi autorile, kelle meanderdavvänderdav arutlusstiil kipub pikemates tekstides pahatihti umbe jooksma või laiali valguma. Mõneski essees puudutatakse praktilisi tõlkeprobleeme, nagu eesti keeles puuduvad grammatilised kategooriad, pärisnimede tõlkimine, dialektid, bukvalismid, kultuurikontekst  jne. Toodud on näiteid ja antakse soovitusi, kuid raamatu esseistlik ja fragmentaarne vorm seda käsiraamatuna pruukida ei luba. Küll aga lubab kaasamõtlemist. Näiteks tõlketeaduses üldlevinud väite üle, nagu oleks tõlke keel originaalteose keelest alati standardsem, grammatilisem ja reeglipärasem. Heideggeri eesti tõlgete kohta seda nagu öelda ei saa. Samuti meenub, et kas Enn Soosaar või Joel Sang täheldas kunagi stagnaajal, kui ilukirjanduses  taotleti nullstiili, et teksti sõnavara haruldus, murdekeelendite rohkus jms osutab suure tõenäosusega sellele, et tekst on tõlge, mitte algupärand. Kindlasti leiab algaja tõlkija Anne Lange esseedest ka tuge, kui avastab eksplitsiitses sõnastuses mõnegi teda vaevanud praktilise probleemi ning isegi lahendusvariandi.

Anu Saluäär on veelgi kogenum tõlkija. Artiklikogumikku „Põhjamaadest ja Eestist” on koondatud aastakümnete jooksul kirjutatud järelsõnu ja ajakirjanduslikke tutvustusi ning sündinud tervik on suurem kui osade summa. See on midagi õige haruldast – ajakirjanduses ilmunust kokku pandud kriitikakogumikud mõjuvad ju sageli lihtsalt autori asjatu pingutusena päästa päevakajalisi kirjatöid raamatusse raiumisega õiglasest unustusest. Saluääre artiklikogust aga joonistub välja tõesti isikupärane ja usaldusväärne sissejuhatus rootsi (natuke ka taani ja norra) kirjandusse, selle  vastuvõttu Eestis ja eesti kirjanduse vastuvõttu Rootsis. Tõlkimise teema seisukohalt pakub aga eelkõige huvi käsitlus praegusenigi loetava tõlkija Marta Sillaotsa (1887–1969) raskest karjäärist ning eriti raamatu VI alajaotus „Who cares?”. Seal on käsitletud kõige praktilisemaid ametialaseid tõlke- ja toimetamisküsimusi, nagu tõlkija töö reputatsioon (s.t alahinnatus ja alamakstus) meie kultuuris. Eriti kasulik on kirjutis „Postskriptum. Tõlkija ja  toimetaja. Näited”, kus võrreldakse ühe tõlkevõistluse tüüpilisi komistuskohti ning tuuakse mitu lehekülge kommenteerimata näiteid sellest, kuidas toimetaja on tõlkija tööd ümber, s.t paremaks teinud. Näiteks:

Tlk.: Georg, kel oli aina kordaminekuid, kes oli lakkamatult naiste poolt hõivatud …

Toim.: Georg, kellel kõik läks libedalt, kelle ümber naised lakkamatult tiirlesid …

Näidete ja kõrvutuste varal ongi kõige  parem tõlkimist õppida. Kahjuks ei leia kogenud tõlkijad-toimetajad enamasti aega oma tähelepanekute üldistavaks kirjapanekuks. (Ühe kena erandina meenub Maret Käbini ammune artikkel „Idarindel muutusteta”, Looming 1979, nr 9. Aga vahepeal põhjalikult muutunud olukord „läänerindel” on kaardistamata.) Kõige parem koolitus tõlkijale ongi see, kui ta oma töö toimetajalt punaseks sodituna tagasi saab – kes seda välja ei kannata ja solvub,  sellest õiget tõlkijat pole loota. Mõnikord võivad küll tõlketoimetajad olla liiga pedantselt mõne õigekeelsusliku sundmõtte kütkes, aga kogemuse põhjal julgen öelda, et 80% juhtudest on neil õigus.

Tõlkimine ja tõlgete toimetamine käib mingite enam või vähem intuitiivsete põhimõtete järgi. Tõlketeaduse üks eesmärke on nende eksplitseerimine, selgelt väljajoonistamine. Klaarika Kaldjärv analüüsib doktoritöös „Autor, jutustaja, tõlkija: Borgese autofiktsioonid eesti keeles” Ott Ojamaa kolme Borgese novelli tõlget, iseloomustab tõlkimislaadi ning selle mõju novellide struktuurile. Nii vähese materjali põhjal ei saa mõistagi teha üldistust millegi muu kui ainult selle kohta, kuidas Ott Ojamaa (1926–1996) on Borgest tõlkinud. Üldiselt oli tal ju esmaklassilise tõlkija reputatsioon. 2001. aastal Vikerkaares Borgese novellide uustrükki arvustades kirjutas Klaarika  Kaldjärv üpris ülbelt ja argumenteerimatult: „Nii tõlke üldist stiili kui ka kohatist suhtumist juttude süvastruktuuri sobib hästi illustreerima lause jutustusest „Lõuna”: „Mees seletas veel midagi, kuid Dahlmann ei püüdnudki teda mõista ega isegi kuulata, sest kogu selle asjanduse tegelik mehhanism ei huvitanud teda”.”

Argumentatsioon on ilmunud nüüd seitse aastat hiljem üle 300 leheküljelise dissertatsioonina ning selles leidub hinnangulist ninakust  õnneks vähem. Kaldjärv jõuab tõlgete ja originaali stiili võrreldes järeldusele, et Borgese novellid on tehtud eesti keeles lausetasandil selgemaks ja läbipaistvamaks, allikteksti stilistilisi tunnuseid on tasalülitatud, lihtsustatud, üleseletatud, normaliseeritud, standardiseeritud. (Muide, mainitakse ka litooteste vähesust originaaliga võrreldes.) Ühe seletusena on pakutud vastutulekut lugejate ootustele. Samas üritatakse – mitte küll eriti veenvalt –  näidata, kuidas novellide narratiivne struktuur on moondunud ja ähmastunud lausete liigse äraseletatuse tõttu. Aimatav on, et analüüsija eelistanuks bukvalistlikumat tõlget, mis järginuks rohkem hispaania keele süntaktilist, grammatilist ja leksikaalset ehitust, kuid sedapuhku on ta oma hinnangud jätnud rohkem implitsiitseks.

Niisuguse analüüsi puhul on ikkagi probleemiks see, et ükski detailne võrdlus ei suuda  täpselt määratleda väljanopitud keelendite tavalisuse või markeerituse täpset määra eri keeltes. Ja mida teha näiteks siis, kui „tulemkeeles” leidub grammatiline kategooria, mis allikkeeles puudub, nagu näiteks kaudne kõneviis eesti keeles? (Tõlketeaduses on rohkem arutletud selle üle, mida teha vastandjuhul – näiteks soo kategooriata eesti keeles.) Kaldjärv näikse pidavat kaudse kõneviisi kasutamist küsitavaks või vähemalt märkimisväärseks. 

Olgu järeldustega, kuidas on, uurija peentöö on oma põhjalikkusega muljetavaldav. Aga selline loetlev, detailne, kvantitatiivsuse poole kalduv analüüs muutuks kõnekaks ikkagi alles siis, kui ei piirdutaks üksnes kolme lühiteksti originaali ja tõlke võrdlusega, vaid kui võrdlusbaasi laiendataks. Midagi huvitavat Ott Ojamaa või laiemalt mõnel ajastul Eestis valitsenud tõlkelaadi kohta võiks ehk välja kooruda juhul, kui sama meetodiga analüüsitaks läbi mõne teise tõlkija (nt Ruth Liase) Borgese tõlked või  kui võrreldaks Ojamaa tõlkeid hispaania keelest tema tõlgetega prantsuse keelest. Praegu võib ette kujutada, kuidas Ott Ojamaa tõlkijate taevas piipu popsutades sõbralikult muheleb selle üle, et on akadeemilisele tööstusele pahmast pakkunud.

Keel üldiselt ja tõlkimine eriti on valdkond, mis annab toitu kõige fantastilisematele spekulatsioonidele. Tõhusaim tõlkekriitika oleks aga teha lihtsalt uus ja parem tõlge. Ei tea,  kas see tuleb Walter Benjamini kabalistlikekstsentriliste vaadete süvenevast mõjust moodsale tõlketeooriale, et on hakatud taga igatsema sellist tõlkeviisi, mis algupärandi keelelist struktuuri võimalikult palju säilitaks, isegi arusaadavuse hinnaga? Benjamini enda Baudelaire’i tõlked tunduvad ise üpris traditsioonilised, enam-vähem samas laadis, nagu tõlgib Ain Kaalep.

Ott Ojamaa eakaaslane Ain Kaalep on  ühtaegu silmapaistev luuletõlkija kui ka värsiteadlane. Tema 1950. ja 60. aastatel kirjutatud artiklid vabavärsist, rütmist, värsisüsteemidest ja vältelisest värsist moodustavad ühtekokku omamoodi eesti värsi „kooligrammatika”. Kaalep formuleeris (esmajoones küll enda) luuletõlgete tarvis homorütmia normatiivse printsiibi – nõude, et tõlge peaks taotlema originaali rütmi taasloomist. Praktikas tähendab see pigem homomeetriat – originaali meetrumi  kui abstraktsema skeemi ülekandmist. Ja riimskeemigi edasiandmist on Kaalep vähemalt sama tähtsaks pidanud. Kuid vale oleks homorütmia printsiipi tõlgendada vormi tähtsustamisena sisu arvel – sisu edasiandmine on enesestmõistetavaks eelduseks niikuinii. Homorütmia printsiip lihtsalt annab nõu, millisesse vormi tasuks tõlge valada, sest luule tõlkimisel võib igasuguste vormipiirangute puudumine kammitseda tõlkijat rohkem kui ranged reeglid. Esmajoones on printsiip mõeldud üleskutsena, et tõlgetes katsetataks levinud silbilis-rõhulise värsi kõrval ka eesti keeles võimalikku silbilist ja vältelist värssi.

Luuletus on enamasti tihe süsteem, mille eri tasandid – kõla, prosoodia, sõnastus, lausestus, figuurid, otsesed ja kõrvaltähendused – on omavahel niivõrd läbi põimunud, et adekvaatsuse saavutamine ühel tasandil nõuab ohvreid teisel tasandil. Kuid suhteliselt dogmaatiliselt  väljakäidud homorütmia printsiibil tundub olevat oma tugev empiiriline ja kognitiivne iva. Enamasti me võtame ju luuletust esmalt vastu rütmilise ja kõlalise tervikuna, tähendused hakkavad koitma alles hiljem. Seetõttu on ka tõlkeluuletusele esteetilise terviklikkuse andmise huvides oluline prosoodilise terviku loomine.

Ain Kaalepi 80. sünnipäevale pühendatud kogumikus on luule tõlkimist käsitletud viies  artiklis. Janika Päll annab asjaliku ülevaate Ain Kaalepi antiigitõlgetest vältelis-pikkuselise värsi alaste väitluste kontekstis. Esmapilgul võib ehk tunduda, et antiikvärsi tõlkimine on uusaegse luule tõlkimisest sellevõrra lihtsam töö, et seal ei tarvitse otsida riime. Kuid vanadest, keerulise lauseehitusega keeltest tõlkimine on tegelikult raske niikuinii ning selles vallas juurutatav vältelise homorütmia printsiip teeb asja veel raskemaks. Vahest  isegi raskemaks, kui asi väärt on. Ainult Ain Kaalepil endal tuleb rõhulis-välteline antiikvärss nii oma luules kui tõlgetes elegantselt välja. Kardan aga, et tavalugeja ei oska nautida – sest ta lihtsalt ei taju – neid piiranguid, mida niisugune tõlkeviis näiteks järgsilpide pikkustele seab. Maria-Kristiina Lotman püüdis mind neil veergudel aasta eest lohutada, et ka roomlastel „läks üle kahesaja aasta, enne kui klassikalise ladina heksameetri mallid oma  stiilipuhtuses lõplikult välja kujunesid.” (11. V 2007) Had we but World enough, and Time!

Urmas Tõnisson käsitleb Ain Kaalepi tõlkeid „Keskaja antoloogias” (1963) ja neile osaks saanud vastuvõttu. Ants Oras leidnud neis „kuiva filoloogitsemist, vaimu mehhaniseerumist” jms pahesid. See näitab aga veel kord, kui kaugele oli Orase stiilimeel tolleks ajaks iseteed arenenud. Kirjutas ta ju ka näiteks 1969. aastal August Sangale paljuütlevad read: „Teie pool on üsna laialdaselt kombeks saand väljendid, mis minule alati on tundunud koolipoisi või aguližargoonina (näit. kui Shakespeare’il kõige tõsisemas kontekstis tarvitatakse „tirima”)”!

Eva Pormeister vaatleb oma artiklis Kaalepi vahendusi saksa keelest ja toetub mitmele vestlusele tõlkijaga. Klaarika Kaldjärv analüüsib Kaalepi luuletõlkepõhimõtteid ja ühe García Lorca romansi tõlget. Ühelt poolt  antakse mõista, et Kaalepi seisukohad vormijäljenduse osas on põhjendamatud, teostamatud ja ebasoovitavadki, teiselt poolt seatakse kahtluse alla ekvivalentsuse, s.t samaväärsuse mõiste üldisemalt: „Ekvivalendist räägitakse tänapäeva tõlketeoorias peaaegu ainult siis, kui tahetakse seda mõistet kritiseerida ning koguni tõestada, et seda üldse olemas ei ole ega olla saagi. Selle asemel, et rääkida tõlke ekvivalentsusest originaaliga, võib rääkida tõlkija  suhtest teksti ja selle tõlkesse”. See arutlus paneb pea valutama. Ükski tõlkija ega vist ka lugeja ei ole nii loll, et peaks tõlget originaali koopiaks. Aga tõlkija subjektiivne suhe kahte teksti ei saa siiski ka olla teksti tõlkeks kuulutamise kriteerium. Isegi kui Kivisildnik esitleb oma värsse Rilke tõlgetena, pretendeerib temagi (iseasi kas õigusega või mitte) teatavale ekvivalentsusele omaenda ja Rilke tekstide vahel. Kui tõlke mõistest ekvivalentsus  (või mõni ekvivalentsuse ekvivalent: adekvaatsus, samaväärsus, sarnasus…) välja puhastada, siis millest üldse käib jutt?

Katre Talviste võrdleb Baudelaire’i „Õnnistamise” tõlget Kaalepi enda luuletusega „Ristsed” ning näitab, kuidas Kaalepi ratsionalistlik-klassitsistlik meelelaad on mõjutanud ka tõlkija pilti Baudelaire’ist. Neile huvitavatele käsitlustele tahaksin lisada kaks pisiõiendust: Ain Kaalep on siiski tõlkinud  „Peegelmaastikes” ka Pindarost (vrd lk 15) ja Kaalepi Lorca eestindused ei ole ainsad (vrd lk 62), Lorcat on tõlkinud vähemalt ka Ilmar Laaban ja Tatjana Hallap.

Ükski üldistavam ja ülevaatlikum tõlketeaduslik uurimus ei pääse mööda Cambridge’i kosmopoliitse polügloti ja kirjamehe George Steineri nimest. Kuigi tema tõlkealane suurteos (“After Babel: Aspects of language and translation”, 1975) on üpris udune, suuresõnaline,  laialivalguv ja spekulatiivne tekst, hõlmab see laia põldu ja sisaldab põnevaid eruditsioonipudemeid. Tegu on seda sorti raamatuga, mis koosnebki peamiselt kõrvalepõigetest. Samas on teist sama ülevaatlikku käsitlust tõlkimisest raske leida. Needsamad Steineri kvaliteedid – suur kultuurilooline eruditsioon ühelt poolt ja kõmisevalt rapsoodiline kõrgelennulisus teiselt poolt – ilmnevad ka Loomingu Raamatukogu esseevalikus. Selle viiest tekstist  teine, „Täppiskunst” puudutab otseselt tõlkimist. Essee algab arutlusega igasugusele tõlkeaktile eelneva tõlgitavuse eelduse üle. Kindlasti pakub selle eelduse analüüs mõningat filosoofilist huvi, aga praktilise tõlkimise seisukohalt on see sama oluline nagu joodavuse eeldus praktilise kohvijoomise seisukohalt või käidavuse eeldus kõnniteel jalutamise seisukohalt.

Kuid Steiner kipub oma teemat tarbetult  segaseks ajama, käsitledes tõlkimist analoogselt dešifreerimisega ning samastades arusaadavuse, kommenteeritavuse ja seletatavuse tõlgitavusega. Need ei ole kaugeltki samad asjad! Igas keeles on tegelikult ju olemas omad tõlgitamatud piirkonnad, mis on selle keele valdajale igati arusaadavad. Ta võib osata neid ka teises keeles kommenteerida ja lahti seletada, aga see ei ole päris sama mis tõlkimine. Väga palju tõlgitavusealast teoreetilist  arutelu kipub pendeldama kahe spekulatiivse äärmuse vahel. Ühest küljest B. L. Whorfile omistatav keelelise determinismi hüpotees, mille järgi keel määrab ära mõisted, mille abil inimene maailma vastu võtab, ning kuna eri keelte mõistesüsteemid võivad olla ühitamatud, siis võib vastastikune arusaamine ja tõlkimine osutuda võimatuks. Teiselt poolt Donald Davidsoni „transtsendentaalne argument”, mis üritab näidata, et võõra keele tajumine  keelena, mitte lihtsalt mürana, eeldab selle tõlgitavust ja seega ka ühist mõisteskeemi. Teoreetiliselt peaksid kõik tekstid olema igasse teise keelde tõlgitavad. Tõlkepraktik teab muidugi, et kumbki äärmus pole õige: teatud tõlgitamatuse määr iseloomustab iga keele suhet ükskõik millise teise keelega ning keele valdamine tähendab osalt ka arusaamist sellest, millised osad keelest on tõlgitavad ja millised mitte. 

Pigem seisneb tõlgitavuse probleem selles, et igal keelendil või märgil on kaks tähendamisviisi: denoteeriv ja eksemplifitseeriv. Üks on see, millele märk osutab; teine on see, mis liiki märk kuulub või millist omadust ta evib. Sõna „kuuesilbiline” denoteerib seda, et väljendis on 6 silpi. Juhtumisi ta ka eksemplifitseerib kuuesilbilisust, sest on ise kuuesilbiline. Sõna „helge” eksemplifitseerib oma kõlaga metafoorselt helgust, sõna „pombe”  (Ain Kaalepi mitte just edukas väljamõeldis ümar-täidlase jaoks) pombust. Neil juhtudel denotatsioon ja eksemplifikatsioon kattuvad. Säärase väljenduslikkuse poole on pürginud näiteks sümbolistlik luule ja selle tulemused on tõlgitavad ainult tingimisi.

George Steiner peab neid erandjuhte aga igasuguse keele tuumaks: [keel püüdleb] „selle poole, et olla asendamatu, iseendale ja oma väljendusvormi ainulaadsele vahenditusele  eriomane. … Iga tõsiseltvõetav poeetiline, filosoofiline või retooriline väljendus peab tema täidesaatvaid vahendeid ja tähendusi tihendama. Ta avaldab vastupanu ümberütlemise ja tõlkimise dekonstrueerivale toimele ning püüab kõigest väest neid nurja ajada”. Ühesõnaga Steiner ekstrapoleerib sümbolistliku luule keelemaagia igasugusele tõsiseltvõetavale filosoofiale ja retoorikale ning lõppude lõpuks kogu keelele.  Edasi arutleb Steiner inglise keele nivelleeriva domineerimise üle. Seetõttu olevat tekkinud olukord, et kui kirjaniku teoseid pole inglise keeles, siis ei ole teda olemaski. Arutluse küsitavaks eelduseks on usk, nagu oleks kõigi kirjanike taotlused kui just mitte igavikulised, siis vähemalt üldinimlikud ja maailmakirjanduslikud. Kahju, et essee enda eesti tõlkest pole võimalik välja lugeda, millal see on kirjutatud. Seetõttu ei tea, kas nõustuda või  mitte Steineri oma kaasaegsele ameerika kirjandusele antud nõrga hindega, mis sarnaneb Nobeli komitee liikme Horace Engdahli hiljutise kontroversiaalse hinnanguga.

Viimasel ajal on näiteks Pascale Casanova ja Perry Anderson näidanud üsna veenvalt, et väikerahvaste kirjanike (ja filmitegijate) rahvusvaheline läbilöök käib tänini pigem Pariisi kui Londoni või New Yorgi kaudu. Ka Nobeli auhinda näib mõjutavat kirjaniku tuntus saksa, prantsuse ja skandinaavia keeleruumis rohkem kui tõlgitus inglise keelde.

Essee lõpuosa käsitleb tõlke ja originaali suhteid säärastes arutlustes juba üpris leierdatud kujundite varal, nagu alistamine, röövretk; läbitungiva jõuga originaali sisenemine, nii et viimane kuivetub; röövimine, alandamine, ärapanemine, madaldamine, nülgimine, väänutamine, omakasupüüdlikkus, piraatnopmed,  nominoosse tõhususe vargus, omastav allaneelamine. Oeh!

Ärevaks muutunud lugeja rahustuseks võin kinnitada, et enamasti on tõlkijad siiski keskmisest meeldivamad ja rahumeelsemad inimesed.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming