Tormaka teadatahtja uperpallid

Silver Rattasepp

Toomas Pauli lugedes on raske otsustada, kas tegemist on siira ja vahetu, ehk isegi naiivse suhtumisega kõikidesse raamatusse kokku kupatatud ideedesse, või on tegemist kõige peenema irooniaga.        Toomas Pauli „Totrus ja tähendus” on kogum kiireid ja viljakaid mõlgutusi peamiselt teadusküsimuste  üle, kus fookus on enamasti bioloogial ja seonduvatel teemadel, nt memeetikal ja GMOdel, sisse on heidetud ka natuke poststrukturalismi, näpuotsatäis füüsikat ja mõned eksootilisema maiguga palad eneseteadvuse saavutanud Internetist. Tegemist on hästi liikuva, kiirelt loetava kogumiga paljulugenud inimese poolt, kes on võimeline loetud tehnilist teksti üle kandma eetilistesse ja üldinimlikesse valdadesse, ning tegema seda sõnaselgelt  ja isegi kuidagi koduselt. Kõik peatükid on lühikesed, sageli vaid paar lehekülge pikad, ja on üsna ühesuguse struktuuriga: antakse kiire kokkuvõte uuringute või teadusteooriate intrigeerivamatest tahkudest, mis enamasti on võetud populaarteaduslikest allikatest, ja neile on (sageli kahjuks üsna koonerdamisi) lisatud kommentaare selle kohta, mida saadud teadmine võiks rääkida inimeseks olemisest, teadvusest, eetikast, inimkultuurist või -käitumisest.       

Ja kõik läheb siin tõhusalt ja tormakalt, võiks isegi öelda et blogilikult, niisiis sobilikult tähelepanupuudusega ühiskonna jaoks. „Totrust ja tähendust on nii raske eristada” (lk 234), resümeerib Toomas Paul ise oma raamatu  üldise meelsuse. See tsitaat võtab ühtlasi üsna täpselt kokku tunde, mida kogu raamat tervikuna õhkab: nimelt on päris raske otsustada, kas tegemist on siira ja vahetu, ehk isegi naiivse suhtumisega kõikidesse siia kokku kupatatud ideedesse, või on tegemist kõige peenema irooniaga, mis on antud tõhusalt ja täpselt vaid mõne üksiku lausega, mis võivad lugemisel kergesti kahe silma vahele jääda. Kas „Totrus ja tähendus” on läbinisti naiivsiiras  või tervenisti irooniline, on raske otsustada – kohati tekib kahtlus, kas Toomas Paul seda isegi teab.   

Peamine totrus on memeetika     

Kui jääda hetkeks seisukoha juurde, et tegemist  on pigem siira raamatuga, mis tahab kõike ammutatut kerges ja loetavas vormis, ilma liigsete analüüsivate ja kriitiliste lisamärkusteta lugejani tuua, oleks paslik osutada mõnele raamatus pikemalt käsitletud teemale, mille võib praegu siiski suhteliselt üksüheselt totruse valda liigitada. Peamine ja pikimalt käsitletud totrus selles raamatus on memeetika ja profülaktika mõttes oleks hea seda natuke kommenteerida.     

Hea uue teaduse, memeetika sünniloost pajatades tsiteerib Paul Raivo Mändi: „Uue mõiste saatust ideede olelusvõitluses illustreerivad kõige paremini järgmised faktid. 1997. aastal alustas ilmumist rahvusvaheline teadusajakiri Journal of Memetics. 1998. aastal toimus Belgias esimene rahvusvaheline memeetika konverents” (lk 235). Need sündmused  on jäänud enam kui kümne aasta taha ja seda memeetika sünnitunnistust võib tänapäeval kergesti nekroloogiga täiendada.   

Nimetatud ajakiri sulges uksed aastal 2005, põhjuseks toodi kvaliteetsete artiklite puudumine, ning aastal 2002 esitati sealsamas ajakirjas memeetikale kui tärgata tahtvale teadusharule kolm väljakutset, ajendatuna seisukohast, et kui memeetikal ei õnnestu lähemal ajal näidata, et ta on midagi enamat kui elevil ja kõike seletada tahtvate evolutsiooniteoreetikute  poolt analoogia põhjal kokku putitatud kultuuri kõigeteooria, mille puhul ei tegelda muuga kui tuntud asjade ümberjutustamisega uue sõnavara abil, siis hajub see peagi pelga kurioosumina unustusse. Väljakutse sisusse ja katsetesse neile vastata saab Interneti kaudu kiiresti juurde, siin on mõtet tsiteerida väljakutse esitanud Bruce Edmondsi kokkuvõtet, mis ilmus ajakirja viimaseks jäänud numbris: 

„Mida lähemal on uurimine olnud memeetika tuumale, seda edutum ta on olnud. Pigem on memeetika olnud lühiajaline moehullus, mille tagajärjeks on olnud asjade suurem hägustamine kui valgustamine. Ma kardan, et memeetikat  kui eraldiseisvat teadusharu ei hakata väga pikalt taga igatsema.”1        Memeetilise usukuulutuse teeb totramaks ka asjalugu, et selle jüngrid tahavad pidada pigem epistlit kui midagi teada saada. Susan Blackmore’i jaoks saab teadvuse kirjeldusest  memeetiliste abstraktsioonide abil peagi ettekirjutus, kuidas asjad tegelikult olema peavad, ja etteheide naiivsetele rumalukestele, kes ikka veel teadvuse olemasollu usuvad, selle asemel et sellest meemivalgustuse saanuna näpunipsuga lahti öelda. Teine meemikuulutaja, evangeelne ateist Daniel Dennett on saavutanud tõelise nägemuse uuest maailmakorrast: universaalne darvinism, mille esindajaks kultuuri vallas on memeetika, „söövitab läbi praktiliselt  kõik traditsioonilised mõisted ja jätab endast maha radikaalselt muutunud maailmapildi”; ta on „lihakssaanud reduktsionism” „mis tõotab ühendada ja seletada praktiliselt kõike ühes hunnitus nägemuses”.2 Lihakssaanud hunnitu nägemus – öeldes Dennetti kohta „usukuulutaja”, ei kõnelda metafoorselt.       

Tagantkäeplatonism       

Niisuguseid teooriakatseid põhistab sageli üks lihtne, kuid varjatud mõttepööre, mida võiks nimetada „tagantkäeplatonismiks”. Tagantkäeplatonism töötab nii, et esmalt tuletatakse maailma kirevast paljususest mõni lihtsustatud abstraktsioon või mudel, seejärel tehakse kannapööre ja abstraktsioon kehtestatakse algupärase vormina, millest maailma rikkus tuleneb. Nii pööratakse esmane üldistav kirjeldus seletuseks: väidetakse, et abstraktsiooni näol  on tegemist just sellega, mis algse mitmekesisuse tegelikult põhjustas. Näiteks Dennetti puhul saab molekulaarbioloogia ja evolutsiooniprotsessi suisa keemilisest konkreetsusest kõigepealt hulk „immateriaalseid, abstraktseid programmi- või algoritmijuppe, mis on nagu arvutiviirused”3, mispeale ta avastab, et natuke klapitades saab seda üldist mudelit ka kultuurinähtustele rakendada. Miks ka mitte, aga loomulikult sellega tema ja teised memeetikud ei  piirdu: ta ei kirjelda, vaid võlub välja terve uue entiteedi, meemi, mis on nüüd juba kogu inimolemise aluseks: meemid põhjustavad teadvuse, religiooni, eetika, nagu ka kõik ideed, siis veel rõivamoed ja savipottide valmistamise viisid, kõik konspiratsiooniteooriad ja selle, miks kunagi tervituseks kübarat kergitati, ning siis veel kõik ülejäänud asjad.   

Aga eks eluilma kirevus ja ebakindlus hirmuta ja ärritagi paljusid tublisid korraarmastajaid nagu Dennett ja Blackmore. Sajandeid on metafüüsikud, kes jagavad memeetikute hirmu elu muutlikkuse ja rohkuse ees, olnud ametis paratamatuste illusoorse juurdetoottotmisega. Ka Gradovi linna terve mõistuse abil saneerima sõitnud Šmakov teadis, et „Loodus  on korra ja harmoonia kõige õelam vaenlane”, ja tegi ettepaneku: „Mis oleks, kui kehtestaks kohtuliku võimu looduse üle ja karistaks teda korrarikkumiste eest? Näiteks annaks taimedele ikalduse eest peksa.”4 

Lugedes „Totrusest ja tähendusest” peatükk peatüki järel memeetikast, tekibki küsimus, kas kõik see on raamatusse jõudnud siiralt, väikese lootusetusekübeme ja pettumusenoodigagi, kuna nüüd on kadunud usk inimese ühtsesse, enesele vahetult kättesaadavasse, isegi suurustlevalt ratsionaalsesse  inimvaimu, mis on asendunud kultuuriliste geenianaloogiate enesekeskse ja nihilistliku oleluskaklusega – või esitab Paul kõike seda hoopis kui ilmselget totrust, öeldes näiteks teadvuse olematuks kuulutanud Susan Blackmore’i kohta leplikult: „heakene küll, Susanit ei ole olemas” (lk 222). Kui tegemist on siira ja vahetu katsega teha tehnilisem teadus oluliseks üldiste küsimuste esitamiseks inimeseksolemise kohta,  siis võinuks oodata teadusesse pigem umbusklikumat, mitte usklikku suhtumist, mis võtab tõsimeelselt vastu iga asja, mis teadusdiskursina välja käiakse. See käib lisaks memeetikale ka teadusest üsna kaugele minevate tehnounelmate kohta: muinaslood juba praegu lapse tasemel teadvuse saavutanud Internetist ei ole just päris sama järku kui evolutsiooniteooria või geneetika. Liigse siiruse sündroom kipub välja tulema ka tsiteeritud  autorite valikust: kas „arvutifirma Tigma asutaja” (lk 176) arvamusi peab lugeja võtma sama suhtumisega kui Richard Dawkinsi või Bertrand Russelli omi? Või on ka see osa raamatu udupeenest irooniast, et kui näiteks füüsikuid on pandud esindama muuhulgas Carl Sagan ja Steven Weinberg, siis memeetikuid keegi „arvutiprogrammeerija ja kutseline pokkerimängija” (lk 214)?     

Pahn teaduse sildi all   

Äkki on kõik ikkagi mõeldud tõeliselt subliimse irooniana, mille juurde pääsemiseks peab olema juba ette häälestatud nendele mõnedele harvadele nootidele, mis pikki tsitaate ja üldisi seletusi mõnikord – kangesti tahaks öelda, et kasinalt, ikka liiga kasinalt – raamistavad. Võib-olla kõik need peatükid memeetikast on siin näitamaks, et ka „teaduse” sildi all on aja jooksul toodetud kõige veidramat pahna, kuid sellele osutatakse peenelt, teksti  enda struktuuri abil, mitte otsesõnu välja öelduna (s.t mitte nii, nagu tegin just äsja ise), nii et lugejale antakse ülesanne õngitseda väärt kraam välja kõige selle seast, mida teaduse pähe esitatakse, milline ülesanne pole mitte alati kergete killast. Võib-olla tahab Toomas Paul näha, kui paljud tema lugejatest võtavad kõike esitatut puhtalt ja otsekoheselt ja kui paljud aduvad, et raamatu pealkiri on mõeldud just otsese vihjena meelelaadile, millega  kirjapandut lugeda?         

Raamatu välja andnud kirjastus Tuum reklaamib Pauli raamatut väikese nupuga, mille viimane lause ütleb, et „lõpuks koorub sellest välja religiooniloolase Toomas Pauli vastus küsimusele, kus Jumal on”. Peab suhteliselt lakooniliselt vastama: ei kooru, absoluutselt mitte, ja on isegi omamoodi karuteene niivõrd targa ja haarava pilguga inimese kohta väita, et kuna tegemist on religiooniloolasega, peab ta olema oma professioonis niivõrd kramplikult  kinni, et küsimus Jumalast on raamatus paratamatult sees, või enamgi veel – see moodustab tõelise tuuma, mille ümbert raamatu peatükke maha koorides peab ilmtingimata jõudma. Sellest odavast seosest ei pääse teisedki kommenteerijad: Tiit Kändler alustab oma kommentaari5 piiblitsitaadiga ja küsimusega teaduse ja religiooni suhete kohta, sest mis muu mõte ikka pähe kargab, kui kätte satub raamat teadusest, mille autoriks  on teoloog? Ka Rein Veidemann6 ootab Paulilt just nimelt igavikulise käsitlemist, olgugi et midagi otseselt religioosset ja jumalasse puutuvat on raamatus ülimalt vähe – vaid paar üldist mõlgutust viimases paaris peatükis. Hoolimata sellest, et siitsamastki raamatust leiab põgusa arutelu kuulsa autori surma teesi üle, näikse kõik tahtvat, et „Totrus ja tähendus” on kirjutatud ikka mingi usupaine all (olgu kaotatud, võidetud või taasleitud) ja  Toomas Paul peab kohustuslikus korras alati just teoloogi kostüümis esinema. Uskliku Eesti lugejad võivad siit ehk tõesti leida mõne uue ja huvitava jumaluse, näiteks Interneti- või Gaia-nimelise vaimuelule tärganud Globaalse Organismi. Sekulaarse Eesti lugejaile võib siiski kinnitada: „Totrus ja tähendus” ei seisne mitte jumalaotsingutes, vaid tegu on raamatutäie väga mõnusate teadusvinjettidega.   

      1 Bruce Edmonds, The revealed poverty of the gene-meme analogy – why memetics per se has failed to produce substantial results. http://cfpm.org/jom-emit/2005/vol9/edmonds_b.html

      2 Daniel C. Dennett, Darwin’s Dangerous Idea: Evolution and the Meaning of Life. Penguin Books, London 1996. lk 63, 82.   

      3 Samas, lk 49.   

      4 Andrei Platonov, Gradovi linn. – Loomingu Raamatukogu 1969. nr 3.   

      5 Eesti Päevaleht 17. XII 2010.   

      6 Postimees 13. XII 2010.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming