Totalitarism on valgustusajastu laps

Philippe Jourdan

See raamat on meie oleviku varjatud juurte ja sisemiste vastuolude valguse kätte toomine.

Johannes Paulus II: “kurjus saab eksisteerida ainult mingis koosluses headusega”.

Johannes Paulus II, MÄLU JA IDENTITEET. VESTLUSED MILLENNIUMIVAHETUSEL. Tõlkinud Helve Trumann, Tänapäev, 2005. 176 lk.

Kõigil on meil veel mälus Paavst Johannes Paulus II surmapäevade sündmused selle aasta aprillis. See liigutas väga mitte ainult  meediavahendeid, vaid tohutult palju inimesi üle katoliku kiriku piiride. Hetkeks tundus, et terve maailm oli kaotanud oma isa. Kuidas üks inimene sai nii palju austust ja armastust pälvida, isegi inimeste poolt, kes ei jaganud tema religioosseid veendumusi? See võib jääda saladuseks kuni maailma lõpuni, aga “Mälu ja identiteet” aitab meil vähemalt osaliselt mõista selle suure paavsti maailmavaadet.

“Mälu ja identiteet. Vestlused millenniumi-vahetusel” on koostatud Johannes Paulus II vestlustest tema kahe filosoofist sõbra, raamatu “Solidaarsuse eetika” autori preester Józef Tischneri ja Viini Inimteaduste Instituudi direktori prof Krzysztof Michalskiga. Need leidsid aset 1993. aasta suvel Rooma lähistel paavsti residentsis Castel Gandolfos. Ent teos pole mõistagi sõnasõnaline üleskirjutus. Pikki aastaid töötasid raamatu koostamisel toimetajad Vatikani diplomaadi preester Paweł Ptaszniku juhtimisel. Loomulikult tegi töö käigus teksti parandusi ka paavst ise, sest tahtis, et lugejate kätte satuks kompaktne kokkuvõte tema mõtisklustest inimese identiteedi olemuse kohta. 176-leheküljeline raamat koosneb kuuest osast, mis käsitlevad kurjust, vabadust, isamaad, Euroopat, demokraatiat. See on teine eesti keeles ilmunud Johannes Paulus II raamat, esimene oli “Üle lootuse läve”.

Teemade loetelu ise näitab päris selgesti, kui oluline see raamat on nii tema autorile kui lugejale, kes soovib paremini aru saada praeguse maailma käigust. Me teame kõik, et Johannes Paulus II on olnud oluline roll kommunismi ajastu lõppemisel Euroopas. Rooma Paavstina ta ei võtnud poliitilist seisukohta ega sekkunud poliitilisse ellu. Aga alates 1979. aastast arenesid sündmused Poolas suurel määral tema sõnadest ja külaskäikudest inspireeritult. Esiteks, temaga kohtudes mõistsid suured rahvahulgad, et nad ei olnud üksinda, et kõikidel oli samasugune janu ja igatsus vabaduse ja tõe järele, mida ükski režiim ega ükski valitsus ei saa maha suruda. Teiseks, tema üleskutsed elada Tões andsid surmahoobi režiimile, mis oli  üles ehitatud valetamise ja reaalsuse varjamise peale. Niikaua kui inimene on pimeduses, ei tea ta, kuhu ta peaks minema ja võib-olla ei liigu eriti palju. Aga kui juba kuskilt paistab mingisugune valgus, läheb ta liikvele. Johannes Paulus II kindlad ja vankumatud sõnad  päästsid valla kaua aega maha surutud vabadusejanu, mis leidis väljenduse poliitilisel tasandil Solidaarsuse ja teiste liikumiste näol.

Aga Karol Wojtyla ehk Johannes Paulus II oli ka inimene, kelle pilk ulatus palju kaugemale kui konkreetse ühiskondliku või poliitilise probleemi lahendamine. Kui ta oleks sellega piirdunud, ma arvan, et ta oleks juba ammu saanud Nobeli rahupreemia. Kes muu kui mitte tema oleks võinud selle sümboolse preemia pälvida? Aga mõnikord ei ole kurjuse juurte uurimine ja leidmine meie praeguses ühiskonnas poliitiliselt sugugi nii korrektne. Kahtlemata, natsism ja kommunism on kujundanud meie ajaloo, terve läänemaailma, ja kogu maailma. Aga ei piisa sellest, et ühiskond on need täielikult hukka mõistnud. See oleks teatud määral mugav suhtumine. Johannes Paulus II tahtis selgusele jõuda, kust  ”kurjuse  ideoloogiad” on tulnud, kuidas need on tekkinud  ja kus nimelt on nende juured, mis on küll praeguseks läbi lõigatud, aga mitte välja juuritud. Selline hoiak on intellektuaali hoiak, mis ei rahuldu kiirete vastuste ja hukkamõistmisega, vaid uurib asjade olemust ja päritolu. Intellektuaali seisukohad on prohvetlikud, sest ta uurib piisavalt minevikku, et valgustada tulevikku.

Me elame praegu teatud manihheistliku mentaliteediga, mis otsib absoluutset kurjust ja natukene vähem absoluutset headust. Aga Paavsti idee, et “kurjus saab eksisteerida ainult mingis koosluses headusega”, mis tuleb tegelikult realistlikust filosoofiast, on provokatiivne ja intellektuaalselt nõudlikum, sundides pidevalt mõõtma oma väärtusi ja iga mõtet. Väga radikaalne on valgustusajastu kriitika. See, mis on olnud kaks sajandit Euroopa eliidi uhkus, on tegelikult viinud inimesekontseptsiooni ja eetika kriisini. Totalitarism on valgustusajastu laps, relativism ja sekulariseerimine on tema lapselapsed. Totalitarismi juured on inimese ja inimelu väärtuse “lahustumine”. Ja peab tunnistama, et samad on kaasaegse relativismi juured. Ja kui Karol Wojtyla mõtisklustega edasi minna, kas ei saa sedasama öelda praeguse hirmuäratava fundamentalismi kohta, mille väär suhtumine tõe mõistesse  sarnaneb nihilismi omaga?

Sellisel viisil võiks Johannes Paulus II mõttekäigu väga lühidalt kokku võtta. See ei tähenda aga üldse seda, et valgustusajastu väärtused vastanduksid kristluse väärtustele. Johannes Paulus II ei ole seda meelt, et valgustuse ja kristluse vahel käib halastamatu ja paratamatu sõda. Valgustuse mentaliteet on peamiselt leidnud  oma väärtused ja ideaalid kristlikust traditsioonist aga tõeline “kultuuriline draama” on see, et ta on neid moonutanud.

See raamat ei ole ainult Euroopa lähiajaloo tõlgendus, eriti selles osas, mis puudutab Ida-Euroopat ja Poola rahvast. See raamat ei ole ainult mineviku valgustamine, mida pakub selle mineviku üks olulisemaid tunnistajaid ja tegijaid. See raamat on meie oleviku varjatud juurte ja sisemiste vastuolude valguse kätte toomine. Ta paneb mõtlema. Ajal, kus Euroopa Liidu ja üldiselt Euroopa rahvaste väärtused tunduvad olevat sügavas kriisis, avavad Johannes Paulus II mõtisklused meile avara vaate. See raamat ei ole katoliiklastele või usklikele kirjutatud. Iga inimene kes tahab mõista praegust maailma, praegust ajastut ja omaenda elu, peaks seda lugema. See raamat näitab veel kord – juhul kui oleks veel vaja seda tõestada –, kui viljakas on suurte probleemide arutamine usu perspektiivist ja vaatepunktist.  Ja seetõttu on mul väga hea meel, et pärast “Üle lootuse läve”, mis on juba tekitanud väga suurt huvi, on “Mälu ja identiteet” juba teine Johannes Paulus II raamat, mida pakutakse Eesti lugejale suure paavsti surma aastal.