Traagiline ja ülev september 1944

Enn Soosaar

Mart Laar on 1944. aasta kohta varem avaldanud kaks mahukat käsitlust, kus peatähelepanu all on lahingutegevus vastavalt Kirde-Eestis ehk Narva ning Sinimägede rindel ja Kagu-Eestis ehk esmajoones Emajõe lahingutel. Otsapidi ulatub mõlemas raamatus kirjeldatu ka septembrikuusse. Varasemat siiski ei korrata. Tollest kuust ja kogu tollest rängast saatuseaastast võimalikult ammendava pildi saamiseks tuleks tutvuda Laari kõigi kolme ülevaateteosega. Pluss neljandagagi, mille ta on lubanud kirjutada. Plaanitus tahab autor vaatluse alla võtta Nõukogude poolel võidelnud Eesti Laskurkorpuse ja selle vastuolulise osa Eesti taasokupeerimisel. Lahingutegevus moodustab tähtsa osa ka retsenseeritavas raamatus. Laari kahe varasema teose suurheitluste kõrval jäävad kolmandas kirjeldatud teisejärgulisteks relvakonfliktideks. Ja nende tulemuski on enne algust ette kindlaks määratud. Sõjajumal Mars ei krooni vaprust enam isegi mitte ajutiste tõrjevõitudega. Jah, osa eesti poisse olnuks nõus ka tolles lootusetus olukorras “rinnet hoidma”. Aga sakslased ei usaldanud neid, ei andnud relvi, ei koordineerinud surma trotsivate kodukaitsjatega oma taganemist. Kaos laienes ning süvenes. Lahingud küll, aga kord olid need sõna otseses mõttes vennatapp. Tolle hilissuve lõpu võitluspaikade kaardistamine ja lahingute kulu rekonstrueerimine säilinud dokumentide ning osalenute mälestuste järgi on “September 1944” vaieldamatuid eesmärke. Nii palju teavet viimsest vastupanust, et kodud jääksid kodudeks, pole varem ühegi teise raamatu kaante vahele talletatud.

Mineviku alanduse pärast põdevatele eestlastele pakub see raamat siiski palju enamat. Olevikku silmas pidades ei saavutatud toona midagi. Püsima saab aga jääda ikkagi ainult see rahvas, kelle juhid suudavad näha ettepoole – tegutseda tuleviku nimel. Sest läks septembris 1944, kuidas läks, aga 1940. aasta juuni vagurat alistumist välditi. Nüüd tehti ära see, mis tookord jäi tegemata. Maailmale saadeti vastuhakukarje – protest iseseisvuse ning omariikluse järjekordse hävitamise vastu. Ja Eestis (sic!) pandi ametisse seaduslik valitsus. Teisi sõnu: loodi legaalne alus eksiilvalitsuse tegevuseks väljaspool okupeeritud Eesti Vabariiki.

Jüri Uluots kui järjepidevuse kandja (“Peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes”), Rahvuskomitee kui Résistance’i Eesti vaste, Otto Tiefi valitsus kui tulevik olevikus – need on Mart Laari raamatu kolm peatelge. Ükski kolmest ei ole seni pälvinud meie ajaloolaste süvakäsitlust. Viimase poolteise tosina aastaga oleme teada saanud hulga fakte, seletusi, oletusi. Paraku ei ole järgnenud ühtegi eri tahke hõlmavat tõsiuurimust. Mart Laar haarab neid probleeme kõige laiemalt, kuid temagi pigem nendib kui analüüsib. Võtame kas või Jüri Uluotsa, kellel oli Saksa okupatsiooni ajal ja eriti selle lõpukuudel etendada väga oluline roll eestlaste käitumismudelite mõjutamisel. Mis mees ta oli? Eesti mees, on kiire vastus, kes katsus läbinisti halvas olukorras päästa, mis veel päästa annab. Aga, aga… “Suur-Saksamaa võidukaid sõjavägesid” tervitas ta 1941. aasta juulis Eesti vabastajatena bolševike hirmuvalitsuse alt ja palus Eesti rahva nimel selle suure abistamise eest tänu edasi anda Saksa juhile ja riigikantslerile. Tõsi, seda retoorikat saatis lootus, et usalduslik ning püsiv koostegevus Suur-Saksamaaga “peab rajanema eesti rahva seas sügavalt juurdunud omariikluse ideele Euroopa poliitilise ja majandusliku uuskorralduse raamides”. 1944. aastal oli ta kõige kaalukama sõnaga endine poliitik, kes kutsus eestlasi saksa relvade alla. Tõsi, kaitsma kodumaad punase terrori uue invasiooni eest ja “katsuma maa vaba hoida kuni rahuni või vähemalt kuni vaherahuni”.

Ja siin seisame vastakuti kahe kiusliku, kuid tõsise küsimusega. Kui kollaboratsiooni tingis tulevikku projitseeritud üllas idee, siis missuguseid “usaldusliku koostegevuse” vorme saame või koguni peame minevikku tagasi vaadates tänapäeval aktsepteerima? Asi ei puuduta ainult natside okupatsiooni. Sama probleem on veel teravamalt üleval sovettide kahe okupatsiooniga. Pärast iseseisvuse taastamist on paljud toonased kaasajooksikud jalad rakku jooksnud, et “tõestada”: nende astumise komparteisse ajendas soov ajada vaenlase leeris Eesti asja ja õõnestada seestpoolt neile vastuvõetamatut režiimi.

Uluots ei kuulunud mõistagi natsiparteisse ega tundnud selle levitatud ideoloogia vastu sümpaatiat. Samas peame möönma, et oleks ajalugu mõnes kummalises vingerpussis lasknud varsti pärast viimast suurt sõda taastada Eestis riikliku iseseisvuse, olnuks suhtumine uluotslaste laveerimistaktikasse üsna kriitiline. Lääne-Euroopa – rääkimata sõja kaotanud Saksamaast – oli oma hälbinute suhtes kompromissitu. Eestis vahetus punane okupatsioon pruuniga (ja taas punasega). Meie olukord erines suuresti olukorrast Prantsusmaal, Norras, Hollandis, Belgias, Taanis, kus oli vaid üks okupatsioon ja seegi kestis suhteliselt lühikest aega. Ainult et võitjatele ei olnud see tollal argument. Alles viiskümmend-kuuskümmend aastat pärast sõja lõppemist on läänes hakatud mõistma Baltimaade ja Poola erisituatsiooni.

Mart Laaril ei paista olevat Uluotsa suhtes ühest seisukohta. 1944. aastal oli Jüri Uluots igatahes korvamatu väärtus: okupatsioonide-eelse viimase seadusliku valitsuse ainuke ellujäänud esindaja Eestis, presidendi kohusetäitja põhiseaduse järgi ja niisiis järjepidevuse kandjana uunikum. Tõsiasi, et meil ei ole kuueteistkümnendal taasiseseisvuse aastal võtta riiult Jüri Uluotsa nagu ka mitte Konstantin Pätsu, Johan Laidoneri, Otto Strandmanni, Jaan Poska kriitilist elulugu, mis aitaks leida nende meeste vastuoksustes konstruktiivset tasakaalu, on masendav.

Esimese küsimusega liitub teine. Seegi tõuseb tahes-tahtmata üles iga kord, kui püüame mõista, miks meie riigi otsustajad langetasid aastal 1939 ning 1940 ja ka 1944 need otsused, mis nad langetasid. Mida nad teadsid ja mida nad ei teadnud, kuidas nad nägid ja mõistsid maailmas toimunut ja parasjagu toimuvat? Kus lõppes nende ratsionaalne loogiline mõtlemine ja algasid enesepettused, väärarvestused, püha lihtsameelsus?

Kuulun kindlalt nende kilda, kes on veendunud, et ükskõik, missuguse otsuse oleksid kutsutud ja seatud teinud, iseseisvat Eesti riiki ei olnud nendel aastatel võimalik ei säilitada ega taastada. Sestap puudutavad minusuguste etteheited vormilist või taktikalist külge. Kuidas käituti, milline tegevus vältimatu paratamatusega silmitsi seistes õigeks arvati? Kui kaugele või mis piirini said (ja saavad ka praegu) tipp-poliitikud oma poliitilise naiivsusega minna, et “järeltulevad põlved” võiksid nende toimetamisega ilma pikemata nõus olla?

Laar kinnitab, et Atlandi harta tekst ja lääneliitlaste mitmed teised olulised dokumendid jõudsid Saksa okupatsiooni ajal Eestisse. Rahvuskomiteel ja nii mõnelgi endisel poliitikul olid kahepoolsed kullerikontaktid Helsingi ja – veel olulisem – Stockholmiga. Kindlasti oldi siinkandis teadlikud Teherani konverentsist ja tõenäoliselt teati või aimati üht-teist seal kokkulepitust. Lahti saatemastist levitatud soomlaste raadiosaated (viimased olid sakslastega tollal ühes paadis, kuid mitte alati ühel meelel) olid hästi kuuldavad. Aga korraliku antenniga saadi Eestis kätte ka Stockholm ja BBCi. Kui filtreerida propagandahämamised, oli võimalik hoida ennast päris hästi kursis rinnetel ja mujal toimuvaga.

“Midagi tuleb teha” – see oli toonastele selge. Ja ega neil tõsimeeli lahku minevat arvamust olnud ka tolle “midagi” suhtes. Taastada tuleb Eesti Vabariik valitsuse näol, mis on järjepidevuse alusel ametisse seatud ning põhiseadusliku protseduuri järgi välja kuulutatud. Eestimeelsete enamus, keda kehastas Rahvuskomitee, mõistis kibeda tõdemusena, et 1940. aasta tegematajätmistest oli saatuslikumaid vigu eksiilvalitsuse moodustamata jätmine pärast Nõukogude Liidu 16. juuni ultimaatumit. 1944. aasta kava kõlab oma retoorilises ülevuses kahtlemata suursugusena. Sakslaste lahkumise ning venelaste tulemise vahelises interregnum’is võtab seaduslik valitsus võimu enda kätte, korratakse võidukat Vabadussõda ja säilitatakse sõja lõpuni Eesti neutraliteet, et sõjajärgses Euroopas oleks võimalik taastada EV iseseisvus mitte ainult de iure, vaid ka de facto.

Laari raamatust ei selgu, kes täpselt ja kui tugevalt Rahvuskomitee “kolmanda tee” meestest vastustasid Jüri Uluotsa ja tema mõttekaaslaste üleskutseid eestlastele, et nad astuksid või koonduksid Saksa mundris Saksa relvadega Saksa ülemjuhatuse alla takistama Punaarmee sissetungi Eestisse. Nagu teame, jäi peale Uluotsa leer. Me ei tohi nende noorte meeste ohvrit, kes asusid tollal sõjariistus kodu kaitsma, kuidagi pisendada või lootuseta üritusse tagantjärele tarkadena üleolevalt suhtuda. Tõsiasi oli tollal karm. Võimalus hoida rinnet ilma sakslasteta puudus.

Teisalt poolt: kui eesmärgiks oli legaalsete struktuuride loomine, mida lääneliitlased saanuksid pärast sõda aktsepteerida, pidanuks igale kainelt mõtlevale inimesele ka kuuskümmend kolm aastat tagasi olema päevselge, et nende sünnitamine ei saa toimuda natside mahitusel või koostöö otsimises nendega. Kumb siin prevaleeris, kas poliitiline naiivsus või poliitiline meeleheide? Julm küll, aga viimaks peame meiegi leidma vastuse. Sest tõesti: kui kaugele tohib naiivsuses ja meeleheites minna, et tõsiseltvõetavus ei kannataks?

Hitlerlased kasutasid uluotslasi jõhkralt ära. Niikaua kuni neil oli okupeeritud Eesti kodanikke vaja rindel ja korrahoidjatena tagalas, niikaua neid pruugiti. Nad ei olnud aga nõus lubama eestlaste väeosade koondumist eestlaste üldjuhtimise alla ja üritasid – korduvalt ka relvade toel – igasugu rahvuslikku isetegevust maha suruda. Selles päratus segaduses ning lootusetuses sündis Eesti rahva pikkade kannatusaastate ilusaim, õilsaim ja suursugusem tegu. Maailmale anti teada, et 1940. aasta ei lõpetanud ei eestlaste riiki ega iseseisvustahet.

Tookord ei võtnud maailma meid kuulda. Osundan Laari: “Nii sai Tiefi valitsuse ametisseastumine ning Eesti iseseisvuse taastamine maailmas teatavaks. Probleem oli ainult selles, et keegi ei tahtnud sellest midagi teada. Nii nagu ei tahtnud keegi teada Varssavis samal ajal käivast agooniast, kus ülestõusnute üksused kahe totalitaarse suurvõimu vahel verest tühjaks jooksid. Nagu korduvalt varem ja hiljem ei vastanud meie appikarjele keegi.” Kauaks ajaks jäi toonane akt sümboolseks ning deklaratiivseks. Aga mitte igavesti. Selle juurde oli hea tagasi tulla 1991. aasta augustis. Siiski mitte ainult kui südant heldima paneva ajaloolise sündmuse juurde. Otto Tiefi valitsuse olemasolust sai Eesti riikliku iseseisvuse taastamise üks kaalukamamaid alussambaid. Ja kui tahame oma Euroopa Liidu ning NATO liitlastele täna selgitada 1944. aastat, kus üks okupatsioon Balti riikides asendus teisega, siis on tolles vastuoludest kubisevas aastas eelkõige résistance’lik Rahvuskomitee liikumine ja Tiefi valitsus need kaks, millest Lääs saab raskusteta aru.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming