Transuuringute pöörised

Susan Stryker: „Selles osas, kuidas hilismodernne ühiskond soolisust mõistab, on midagi väga fundamentaalset muutumas.“

TERJE TOOMISTU

Kui Susan Stryker 2011. aastal Arizona ülikooli soo- ja naisuuringute professori ning LGBT instituudi direktori kohale tööle asus, otsustas ta keskenduda akronüümi siiani kõige kahvatumale tähele „T“, mis viitab transsoolisusele. Tänaseks on Strykeri töö toonud Arizona ülikooli akadeemilisele maailmakaardile just transuuringute keskusena ning Susan Strykerist on saanud nimi, mis on sellest tohutu kiirusega arenevast sotsiaal- ja humanitaarteaduste interdistsiplinaarsest valdkonnast rääkides möödapääsmatu.

Akadeemiku, autori ja filmitegijana on Susan Stryker avaldanud mitmeid trans- ja queer-teemalisi raamatuid, teinud Emmy auhinnaga pärjatud dokumentaalfilmi1 ning kaastoimetanud kaks mahukat transsoolisuse uuringute lugemikku.2 Ta on ka üks kahest 2014. aastal asutatud akadeemilise ajakirja TSQ: Transgender Studies Quarterly asutaja-toimetajast.

Kuigi transinimesi on teaduslikult uuritud juba XIX sajandi lõpust, siis 1990. aastatel toimus diskursuses oluline pööre, mis võimaldas senisest meditsiinilisest, objektistavast ja sageli patologiseerivast käsitlusest edasi liikuda.3 Uus lähenemine on tänaseks koondunud transuuringute nimetuse alla, mille mõju on Strykeri meelest võrreldav sellega, mida queer-uuringud tegid kakskümmend aastat tagasi.

Susan Stryker: „Enamikes kohtades, kus on riiklikult reguleeritud tervishoiusüsteem, lubab riik ka sugu muuta, säilitades aga seejuures kontrolli soo vormi üle: kuni kogu protsessi tulemusel oled sa mõistetav kui mees või naine, kuni säilib domineeriv soosüsteem, kuni transinimesed ei mõju segadusttekitavalt.“

Terje Toomistu

Mis on transsoolisuse uuringute valdkonna intellektuaalse kujunemise peamised verstapostid ning mis toimub selles valdkonnas täna?

Transsooliseid inimesi on uuritud väga pikka aega. Ent erinevus selle vahel, mida ma nimetaksin „transsooliste inimeste uuringuteks“ pigem objektistavast sotsiaalteaduste perspektiivist, ning „transsoolisuse uuringute“ vahel seisneb transsooliste inimeste erinevas positsioonis seoses teadmisloomega. Selles ei ole ainult normsoolised inimesed, kes kohtlevad meid uurimisobjektidena, ega ka ainult transsoolised inimesed, kes teevad autobiograafilises või subjektiivses stiilis iseenda kohta järeldusi. Transsoolisuse uuringutes asetatakse objektiivne ja formaalne teadus vestlusesse sellega, mida transinimesed oma kehalisest ja kogemuslikust viisist selles maailmas elades teavad.

USA kontekstis sarnaneb see lähenemine mõnede ideedega kriitilisest rassi ja etnilisuse uuringutest, mis tekkisid 1970–1980. aas­tatel. Eriti just Gloria Anzaldúa töödes, kus ta kirjutas „teooriast lihas“ („the theory in the flesh“): elades selles maailmas naisena, puudega inimesena või etnilisest või rassilisest vähemusest inimesena tekib sul mingisugune teadmine, mis põhineb sellel, kuidas maailm sind kohtleb.

Transsoolisuse uuringud said alguse 1990. aastatel. See oli seotud Sandy Stone’i artikliga „Impeeriumi vastulöök“ („The Empire Strikes Back“)4, milles ta väitis, et transinimesed pole osalenud teadmisloomes, kuna meid on kavandatud kaduma. Olles transinimene, pidid sa mõjuma kui mittetransinimene – keegi ei tohtinud teada, et sa oled trans. Niisiis ei olnud meil võimalik luua teistsugust teadmist, millega väljendada oma erinevust peavooluühiskonnast või sellest, mida arvas meist meditsiinivaldkond.

Sandy Stone kutsus transinimesi ennast diskursusesse kirjutama, iseenda lugude loojateks saama, aga samuti viima oma kehaliste kogemuste teoretiseerimine dialoogi valdkondlike teadmistega. Nende kahe perspektiivi kohtumisel saamegi transsoolisuse uuringud. Siin ei ole enam nii, et sul on sümptom, mille keegi teine on sinul diagnoosinud, vaid see seisneb maailma kaardistamises teatud kehalisest perspektiivist.

Teised märgilised tekstid olid Leslie Feinbergi pisitrükis „Transsooliste vabastamine: liikumine, mille aeg on käes“5, mis seob transsoolisuse fenomeni analüüsi marksistliku agendaga, etenduskunstnik Kate Bornsteini töö ning mu enda artikkel „Minu sõnad Victor Frankenšteinile Chamounixʼ küla kohal“6 aastast 1994.

Transsoolisuse valdkond tekkis reaktsioonina muutunud ajaloolistele tingimustele üheksakümnendate uue maailmakorra ja globaalse neoliberaalse kapitalismi väljakutsete kontekstis. 1990. aastate alguses tekkis soouuringutes uus paradigma, mis on osaliselt seotud Judith Butleri tööga.7 Samas on see pelk sümptom sügavamatest kultuurilistest muutustest, milles soorepre­sentatsioon hakkas teistmoodi tööle. Samuti oli see seotud digitaalse meedia levikuga, mis võimaldas ümber hinnata kujundi ja materiaalse osutatu vahelist suhet – minu meelest lubas see ka vähem deterministlikult ette kujutada suhet sotsiaalse ja bioloogilise soo vahel.

Kuna üha enam aktiviste, uurijaid ja akadeemikuid on teadlikud nendest põnevatest arengutest kultuuriteoorias, mis on transuuringute all viimase veerandsajandi jooksul toimunud, on sellest saanud üks kiiremini kasvavaid interdistsiplinaarseid valdkondi humanitaarias ja sotsiaalteadustes. Trans­temaatikast räägitakse nüüd igas distsipliinis – see on väga erinev pilt võrreldes 25 aasta tagusega.

Transsoolisuse uuringute ja feminismi vahel on olnud mõnevõrra keeruline suhe. On radikaalfeministe, kes eiravad transinimesi, aga ka vastupidi. Hiljuti näiteks leidsin oma Facebooki leheküljelt ühe eesti transnaise väite, et soouuringud on teinud transinimestele palju kahju. Millest sellised hoiakud tulenevad?

Mu kolleeg Eric Stanley on öelnud, et akadeemilised soouuringud kujutavad strukturaalset vägivalda transsooliste inimeste vastu. Selles on kahtlemata omajagu tõde.

Inimestel, kes on väga kiindunud oma allutatud positsiooni mõnes võimusuhtes, eriti kui neid on selles staatuses füüsiliselt haavatud, ning kui nad on seejuures arendanud välja keerulise teoreetilise ja poliitilise kriitika oma positsiooni osas – loonud politiseeritud identiteedi, mis selle allutatuse võimustab – on vahel väga raske omaks võtta ideed, et mõnes teises võimusuhtes on nad domineerival positsioonil.

Rõhutud inimestel nagu näiteks naistel patriarhaadi tingimustes, lesbidel heteroseksistlikus ühiskonnas, mustanahalistel ja põlisrahvastel rassismi ja kolonialismi tingimustes võib olla keeruline märgata enda eelistatud positsiooni valdkondades nagu füüsiline võimekus või transsoolisus.

Ma arvan, et just see toimub nais­uuringute või soouuringute valdkonna akadeemilises maailmas: jätkuvad tendentsid mitte tunnistada oma normsoolisuse või valgenahalisuse või füüsilise võimekuse privileege. Kui feministid on oma identiteedi üles ehitanud „naise“ kategooria ümber, ning ilmub välja keegi teine, kes teeb „naist“ teistmoodi või mingil viisil seda kategooriat kõigutab, siis selles nähakse ohtu või probleemi.

Mis võiks olla lahendus?

Usun, et lahendus sellele küsimusele feminismis ning nais- ja soouuringute programmides valdkonna akadeemilises maailmas on intersektsionaalsus. See peamiselt Põhja-Ameerika mustanahaliste feminismist välja kasvanud idee väljendab identiteedi ja kogemuse keerukust: ei ole olemas ühte universaalset naiskogemust.

Naiste rõhumisest rääkimisel pole mingit mõtet, kui me ei arvesta teiste rõhumise ja privileegide vektoritega, mis naiskogemusega kattuvad. Kuidas rass, klass, sugu, seksuaalsus ja teised identiteedivormid mängivad kaasa ühiskondlikus dünaamikas ja ebaõiglaste sotsiaalsete hierarhiate kujunemises, mis põhinevad mittevalikulistel kehalistel omadustel?

Kui mõelda feminismist sellisel viisil, on selles palju ruumi transsoolisele feminismile. Kes aga mõtlevad naisest kui ühesest kategooriast ning ei teadvusta oma privileege, võivad transsooliste inimeste suhtes olla väga vaenulikud.

Kas olete ka isiklikult kogenud vaenulikkust akadeemilises maailmas?

Ma töötasin mõnda aega ühes soouuringute osakonnas, kus geimehed, mustanahalised ja mina olime ühes leeris ning normsoolised teise laine feministid – nii lesbid kui heteroseksuaalsed – olid vastasleeris.

Kuigi ma toetan queer-uuringuid ja queer-teooriat sama tugevalt kui feminismi, olen ka queer-uuringutes tajunud vaenulikkust transuuringute suunal. See põhineb ideel, et transidentiteedid ja praktikad nihestavad sex / gender kategooriaid, millele tugineb arusaamine hetero- ja homoseksist. Mõned normsoolised queer-inimesed tunnevad, et transinimesed justkui ohustavad nende identiteeti.

Samas kujutatakse transuuringuid sageli nn valgete asjana, mis kriitilise rassi- ja etnilisuse-uuringute valdkonnale tundub kahtlustäratav. Mulle on selline positsioon isegi sümpaatne, sest usun, et transuuringutel on jätkuvalt vaja teha palju tööd, et edasi liikuda oma valgetekeskselt algpositsioonilt akadeemias.

Kokkuvõttes võib öelda, et akadeemiline feminism pole transuuringuid soojalt toetanud, aga see on muutumas. Üha enam transinimesi ning transperspektiive toetavaid inimesi saab osakondades tööd, selles valdkonnas koolitatakse doktorante ning üliõpilased nõuavad kursuseid, mis tegelevad sooküsimustega, nii nagu nemad seda tänases maailmas tajuvad.

Kas teatud feministidele meeldib see või mitte, aga maailm on teistsugune, kui nad seda ette kujutasid, ning neil tuleb tunnistada, et tänapäeva noored mõtlevad soost ja väljendavad oma sooli­sust teistmoodi kui nemad.

Minu arusaamises ei ole loogikaviga transsoolisuse ja feminismi mõistmise vahel. Kui soolisust käsitleda kategooriana, mis ühiskonnas mõju avaldab, puudutab see seejuures mitte ainult naisi, vaid ka mehi ning teisi võimalikke sugusid – mõistagi ka transinimesi. Soolisusele sellisel viisil lähenev feminism võimaldab tähelepanu pöörata ka meestele. Eesti kontekstis võib samamoodi muret tunda meeste pärast, sest ootused maskuliinsele eneseteostusele – ehk sugu kui kategooria, mis mõjutab – rõhub mehi. Meil on kõrge enesetappude osakaal, ning kordades kõrgem meeste hulgas.8

Nõustun, et soolisust võib käsitleda üleulatuva sotsiaalse struktuurina või süsteemina sarnaselt sugulusele või keelele. Me kõik oleme mingisuguses sugulussüsteemis või keeleruumis, keegi ei eksisteeri sellest väljaspool. Soolisus toimib sarnaselt – sellest pole võimalik välja astuda. Soosüsteemid oma võimueeliste ja hierarhiatega on väga keeruliselt organiseeritud ning ajas ja ruumis muutuvad. Kuid küsimus võimust on selles absoluutselt kesksel kohal. Soolisus on üks võimusuhe, mis muudab osad inimesed kellegi teise vahenditeks.

Mina mõistan feminismi poliitilise projektina, mis organiseerib võimu selliselt, et see teeniks õiglust. Ning mitte ainult normsoolistele inimestele.

TSQ ajakirja transfeminismile keskendunud erinumbri eessõnas9 mainite aga, et transuuringud on pigem tuginenud naisuuringute kui gei- ja lesbiuuringute lähenemistele.

Arvan, et transpoliitikal ja transkultuuril on rohkem ühist teemadega, mis on seotud reproduktiivsete õiguste poliitikaga kui seksuaalse vabanemisega. Me ei viita niivõrd rõhuvale ühiskondlikule süsteemile, millest soovime vabaneda, kuivõrd nõuame ühiskondlikke ressursse, mis vastaksid austusväärselt meie vajadustele. See sarnaneb pigem nõudega abordiõigusele või ligipääsule rasestumisvastastele vahenditele, mitte aga soovile vabaneda igasugusest meditsiinilisest sekkumisest.

Transinimesed ei taha, et neid patologiseeritaks, aga me tahame kompetentset kirurgi, kes oskab meie keha täpselt lõigata, või head endokrinoloogi, kes oskab määrata hormoonravi, mis ei koormaks maksa. Need on meie kehad, meie õigus otsustada, ning me tahame head tervishoidu.

Ligipääs transinimeste tervishoiuteenustele on aga sageli seotud majandusliku privileegiga. Teenused, mis aitaksid transinimestel keha viia vastavusse oma kehalise tunnetusega, teenivad erakliinikutele võrdlemisi suuri summasid.

Seetõttu vajame sotsialismi. Tervishoid peaks olema riigi funktsioon ning see peaks olema võrdselt kättesaadav rahvastiku kõikidele gruppidele. Me peaksime saama seda, mida vajame, et olla terved.

Transtervishoid on osadele ühiskonnaliikmetele õigustatud vajadus ning see peaks olema samamoodi kättesaadav nagu toetatakse teisi vajadusi. Kui inimestel ei ole vahendeid kvaliteetseks eluks, siis tuleb ühiskonna restruktureerimise nimel töötada. Vajame aktivismi, mis püüab olemasolevat sotsiaalset süsteemi muuta.

Väljaspool Ameerika Ühendriike, kus riiklik tervishoid on pigem tavaline, on aga transtervishoid tingitud domineerivate soovormide taastootmisest transelude kaudu. See tähendab, et kliinik lubab sul sugu korrigeerida, juhul kui protsessi tulemusel näed sa välja nagu „normaalne“ mees või naine, kus suguelundid, välimus, seaduslik staatus ja identiteet on tavapärases suhtes.

Enamikes kohtades, kus on riiklikult reguleeritud tervishoiusüsteem, lubab riik ka sugusid muuta, säilitades aga seejuures kontrolli sugude vormi üle: kuni kogu protsessi tulemusel oled sa mõistetav kui mees või naine, kuni säilib domineeriv soosüsteem, kuni transinimesed ei mõju segadusttekitavalt.

See on biopoliitiline projekt, mis püüab säilitada individuaalseid kehalisuse norme, et selle kaudu saaks kollektiivne sotsiaalne keha ennast organiseerida ja paljuneda. Niisiis peitub siin minu jaoks sügavam võitlus mittekonsensusliku soolisustamise ja sooliste stereotüüpide vastu, mis on vajalik nii transinimestele kui ka kõikidele teistele.

Siiani ainus tähelepanuväärne alternatiiv transsooliste tervishoiuga tegelevale riiklikult toetatud biopoliitilisele projektile on olnud neoliberaalne ettevõtlus: mida iganes turg välja kannab, seda saad sa endale ka lubada, kui sul on raha.

Kui me 2011. aastal esmakordselt Linköpingus kohtusime, siis põhimõtteliselt puudus Eestis avalik diskursus transsoolisusest. Olid küll ilmunud üksikud skandaalses toonis esitletud lood, aga polnud laiemat diskussiooni ega transhääli meedias. Nüüdseks on olukord muutunud, ent samas on selles nn tõejärgses olukorras tekkinud kanaleid, mis loovad transnähtusest stereotüüpiliselt patologiseerivaid representatsioone: räägitakse normaalsusest, loodusseadustest, vaimsest häirest. Kuidas poliitiliselt reageerida sellele diskursusele, mida me tegelikult ei soovi taastoota?

See on keeruline küsimus. USA-s on praegu sarnane olukord – suur tagasilöök transõigustele ja transnähtavusele. Paljud liberaalid ütlevad, et asjad on liikunud liiga kaugele. Transinimesi survestatakse, kuna arvatakse, et parempoolsed kasutavad neid vasakpoolsete materdamiseks ära. Nad lihtsalt tahavad, et oleksime nähtamatud.

Samuti pakub mulle huvi, kuidas teatud tüüpi antitransfeminism kasutab sarnast kriitikat sooideoloogia suunas nagu katoliku kirik. Põhimõtteliselt kasutatakse religioosset ideed, et Jumal lõi meie kehad reproduktsiooniks, mees ja naine on osa loodusest ning selle idee vastu minek on patt ja irratsionaalne.

Samas paljud transinimesed leiavad, et sa võid taastoota maailma paljudel erinevatel viisidel, bioloogiliselt või teistmoodi. Bioloogilise reproduktiivsuse võimekus ei peaks tingima sinu identiteeti või sotsiaalset rolli ning mittekonsensuslik soolisustamine võib olla vägivaldne protsess, mis piirab paljusid elusid, ja mitte ainult transelusid. Ent ka paljud muidu vasakpoolsed inimesed materdavad transinimesi pelgalt seetõttu, et nad tunduvad neile ebaloomulikud, meeltesegaduses ja eluvõõrad.

Viiteid niinimetatud sooideoloogiale on märgata ka Eestis. Kuidas taktikaliselt toimida, et vältida suuri tagasilööke?

Transinimesed peavad vastu seisma hegemoonilistele struktuuridele, mis muudavad nad mõistmatuteks. Sotsiaalteadlased väidavad, et sa oled vaimselt hälbiv. Feminism ütleb, et oled sugu valesti mõistnud. Religioon ütleb, et Jumal ei taha, et sa selliseid asju oma kehaga teed. Kõik need perspektiivid koonduvad viisil, mis muudavad transpositsiooni vältimatult valeks.

Sellele saab vastu seista ainult kohalikult tegutsedes. Millised riigikoguliikmed või milline valitsuse nõukogu võiks olla toetav? Millisel transinimesel on sugulasi, kes on otsustavatel positsioonidel? Kus on mõni meediainimene, kes võiks kajastada teemat erinevalt? Ei ole olemas ühte viisi, kuidas seda teha. See on pidev taktikaline võitlus.

Minu meelest on transinimestele ja toetajatele oluline ette kujutada maailma, milles tahetakse elada. Seejärel tuleb sellest teistele rääkida ning teha seda viisil, et nad mõistaksid, et maailm võib olla teistsugune kui oleme ette kujutanud; et see juba ongi teistsugune ja selles on võimalusi paremateks eluviisideks.

Olles kahekümne viie aasta jooksul aktiivne kaasarääkija transsoolisuse teemal kogukondlikus poliitikas, akadeemias ja meedias, olen näinud mitmeid mikropoliitilisi muutuseid, mis kumulatiivselt loovad suuremaid muutuseid.

Selles osas, kuidas hilismodernne ühiskond soolisust mõistab, on midagi väga fundamentaalset muutumas. Ma tõepoolest usun, et meie tänane võitlus tundub tulevikus mõistmatuna. Maapind liigub nii kiiresti, et peagi on need lahknevused ja konfliktid, mis praegu loovad elu ja surma heitluseid, meile täiesti võõrad.

1 „Screaming Queens: The Riot at Compton’s Cafeteria“, režissöörid Victor Silverman ja Susan Stryker, 2005.

2 Susan Stryker ja Stephen Whittle, „The Transgender Studies Reader“. Routledge, New York 2006, ning Susan Stryker ja Aren Aizura, „The Transgender Studies Reader II“. Routledge, New York 2013.

3 Vt lisaks ka Sirbi transsoolisuse erinumbrit ja autori ülevaatlikku artiklit transsoolisusest Terje Toomistu, „Transsoolisuse mitu nägu“ – Sirp 11. III 2016.

4 Sandy Stone, „The Empire Strikes Back: A Posttranssexual Manifesto“– Kristina Straub ja Julia Epstein, toim., „Body Guards: The Cultural Politics of Sexual Ambiguity“. Routledge: New York 1996.

5 Leslie Feinberg, „Transgender Liberation: A Movement Whose Time Has Come“. World View Forum, New Work 1992.

6 Susan Stryker „My Words to Victor Frankenstein Above the Village of Chamounix: Performing Transgender Rage” – GLQ: A Journal of Lesbian and Gay Studies 1994, nr 1(3), lk 237-254.

7 Nt Judith Butler, „ Bodies That Matter: On the Discursive Limits of Sex“. Routledge, New York 1993.

8 Greete Palmiste, „Möödunud aastal kasvas hüppeliselt noorte ja keskealiste meeste enesetappude arv“ – ERR, 7. X 2015.

9 Susan Stryker ja Talia M. Bettcher „Introduction: Trans⁄Feminisms“ – TSQ: Transgender Studies Quarterly 2016, nr 3(1-2), lk 5–14.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming