Trikk number üks

Evi Arujärv

Kriitilistest häältest hoolimata kosus ka Eestis viimaste aastakümnetega usk, et kapitalism ehk demokraatlik turumajandus on ideaalne heaolumasin, mis toimib ilmale ja emotsioonidele vaatamata. Ja et tähtis on vaid isiklikult õige kangi juurde trügida. Ilmselt tundub mõnelegi nüüd üllatav, kuuldes, et tolle masina tõrkumise põhjuseks on usaldus, õigemini selle puudumine – pehme inimlik tegur. Halva üllatuse hea sõnum on teadmine, kuivõrd tähtis, nii pragmaatikat kui ideaale silmas  pidades, on usalduse kasvupinnas ehk võimulolijate sõnumid „rahvale”.

 

Eesti võimueliidi sõnumid on aegade jooksul läbinud mitmeid faase. Esimeses, laulupeo faasis pakuti ülendavat alandust (see kartulikoorte loosung). Järgnenud šokiteraapia ja ärastamise perioodil sai retoorika teljeks luuserite sõimamine ja tegijate ülistamine. Kirjutatud ja kirjutama seadusi, maksusüsteemi ja kaua kultiveeritud mentaliteeti silmas pidades on see „paradigma” au sees tänini. Et aga võimuvõitluse ja areneva kodanikuühiskonna  kontekstis ei ole seda toetav avalik retoorika kasulik, siis on luuserid ja tädi Maalid poliitikute kõnepruugist tasapisi kadunud ja kriisieelset aega täitis lopsakas populism koos paradiisitõotustega. Täna oleme tagasi alguspunktis ja inimesi mobiliseeritakse taas ülendava alandusega.

Sõnumeid lähemalt uurides paistab läbi poliitilise demagoogia osavaim trikk: inimeste lollitamine, kasutades virtuoosseid hüppeid ühest mõisteruumist, ühest elumaailmast teise. Milles see seisneb? Nagu teada, on  inimolemist hõlmav teadmiste ja kujutluste kogum suhteliselt fragmentaarne, koosnedes suletud „elumaailmadest”, milles kehtib oma sõnavara ja paberile, mälusse või geenidesse kirjutatud reeglistik. Tähtsaimad on bioloogiline, sotsiaalne ja eksistentsiaalne elumaailm. Esimeses valitseb isikliku, teises kollektiivse ellujäämise imperatiiv, kolmandas fatalism ehk alandlikkus surma palge ees, aga ka puhas olemisrõõm. Bioloogilises eluvõitluses ja surma palge ees ei ole inimesel valikut, see on joovastav kui karm „pärismaailm”. Seevastu kollektiivse  eksistentsi mõtestamine (sinna kuulub ka kultuur) on alati utoopilise iseloomuga, kirjeldab ideaalset, altruismil põhinevat süsteemi, mis ideaalses vormis iialgi teoks ei saa. Ja ometi on kollektiivsed utoopiad inimeksistentsi ainus mõeldav mõte. Ka seepärast, et muus vallas valikuvabadus puudub. Aga eelkõige kui katse ületada bioloogilist nüridust ja saatuse vääramatust, selleks et anda olemasolemisele kaunim ja valutum vorm. Selles mõttes võiks poliitikat pidada maailma kõige üllamaks tegevusvaldkonnaks. 

Aga tagasi sõnumite juurde. Asja tuum on selles, et ühe inimliku elumaailma reeglid teises ei kehti. Kui vastandada üks maailm teisele, on võimalik see mõtteliselt purustada või seda naeruvääristada. Selline süvitsi minev purustamine ja tühistamine on olnud postmodernse mõtteviisi teljeks. See on ka tänase poliittehnoloogia meetod number üks. Kuulutades, et õnn ei peitu rahas, tõmbab poliitik selga kirikuõpetaja kuue ja kõneleb Jumala ehk eksistentsiaalse tõe positsioonilt. Ülistades tegijaid, küsimata meetodite järele, ja alandades luusereid,  küsimata põhjuste järele, kinnistab kõneleja džungliseadustel põhinevat mentaliteeti. Ning vastupidi: küsimusega „mida sina oled teinud isamaa heaks?” surub heaolus mõnulev võimueliit esmaste eluvajaduste rahuldamisega kimpus kodaniku näoli kollektiivse patriotismi moldi – seda ka juhul, kui „headel aegadel” on kultiveeritud džungliseadusi. Tegelikult, arvesse võttes üleilmse kriisisõnumi seda osa, mis teeb nähtavaks eliidi sõnumite ja sotsiaalse usalduse fataalse rolli, vääriks sõnumitega trikitamine  karme meetmeid. Täna peaks kuulutama kuritegelikuks kõik poliitilised ja kommertsiaalsed tõevabrikud, kõik erakonna- ja reklaamikontorid ning kehtestama ranged karistused sõnumitoojatele, kes küüniliselt tallavad inimliku hirmu ja mõnu pedaalidel, ähvardades põrguga ja peibutades paradiisiga, pakkudes ohverdumise ülevust ja Kõigevägevama teeneid eluprobleemide lahendamisel. Sest poliitiku ainus kohustus ja õigus on maapealse utoopia ehitamine tões ja vaimus ning kõikide inimeste hüvanguks. Selle tasuks on raha ja armastus, vihkamine  ja andeksand eksimuste puhul. Saatuse, Looduse või Surma selja taha pugejad on volituseta valemängijad, kes tuleks halastamatult minema kihutada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming