Trotski tema omas ajas ja ruumis

David Vseviov

Robert Service, Trotski. Tõlkinud Tõnis Värnik, Varrak, 2011. 583 lk.  „Trotski” on Oxfordi ülikooli Venemaa ajaloo professori Robert Service’i Nõukogude riigijuhtide elukäiku ja arusaamu käsitleva triloogia järjekordne raamat. Ning kuna Trotski on ilmumisjärjekorras kolmas, saavadki selles loetelus paikneda eespool vaid „Lenin” ja „Stalin”. Seda vaatamata asjaolule, et Nõukogude ajaloos on olnud ka selliseid ajajärke, kus Trotski positsioon on olnud Leninist, seda enam Stalinist, märkimisväärselt tähtsam.  Igatahes pole mingit kahtlust, et kui juba kirja on pandud Lenini ja Stalini lugu ning soov on seda jada jätkata, siis saab järgmise raamatu ainuvõimalik kandidaat olla vaid Lev Trotski.         

Teised Nõukogude süsteemi kujunemisloo „arhitektid” nagu Zinovjev, Kamenev, Buhharin jt jäävad aga võimupretensioonile vaatamata (see puudutab eriti Grigori Zinovjevit) Trotskist ja esikolmikust kaugele maha. Ega asjata pole neist „revolutsiooni kangelastest” ainult nemad – Lenin, Stalin ja Trotski – pälvinud au saada oma pseudonüümist perekonnanime järele maailmavaadet tähistava järelliite „ism”,  andes sellega meile üldtunnustatud mõisted: leninism, stalinism, trotskism.       

Lenin, Stalin ja Trotski on mänginud Nõukogude Venemaa ajaloos vaieldamatult esimest  viiulit ning juba ainuüksi rollide sarnasus teeb neist, esmapilgul tunduvale erinevusele vaatamata, paljuski ühe meeskonna. Sündinud sõjaaegsest kaosest, jõudsid nad, mis siis, et eri teid pidi, Nõukogude Olümpose väljavalitute sekka. Nad on kümnete aastate jooksul reaalselt eksisteerinud diktaatorliku süsteemi ühed peamised ideelised kujundajad, kuid nende meeste mütoloogilisteks muudetud lood sisaldavad ka diametraalseid erinevusi.  Leninist sai jumal surmajärgselt, Stalinist elu ajal. Trotskile aga oli saatus määranud jääda võimuvõitluses kaotajana täitma peamiselt kurjuse vürsti tänamatut osa, ehk sedasama rolli, mille prototüübiks ta sai George Orwelli „1984-s” riigivaenlasena number üks ja nime all Emmanuel Goldstein. Muide, veel 1920. aastate keskpaigani rippus Trotski portree aukohal Lenini kõrval kõikides riigiasutustes. Leninist ja Stalinist on kirjutada lihtsam.     

Nende tee, vaatamata loendamatutele takistustele ja raskustele, on kulgenud kindlalt, absoluutse võimutäiuse suunas. Nende elulood on võitjate lood. Trotski puhul aga on  vahepealsele peadpööritavale karjäärile vaatamata lõpptulemuseks hävitav kaotus, kodumaalt väljasaatmine ja surm salaagendist mõrtsuka käe läbi kaugel México villas Avenida Viena’l. Lenin (tänase päevani) ja Stalin (mõnda aega) said surmajärgselt (inimestena) nautida jumalikku staatust, puhates marmorseintega mausoleumis. Trotski viimset puhkepaika aga meenutab vaid tagasihoidlik monument tema villa aias. Lenin ja Stalin pole olnud vist kellegi  silmis vähemalt poliitikutena kannatajad. 

Trotski aga on selle oreooli pälvinud, sest kaotajatele tuntakse vahetevahel kaasa. Lenini ja Stalini teod on fakt, siin pole ruumi oletusteks. Trotski puhul aga on see võimalik. Tema tegemata tegudega saab spekuleerida, võimalikke samme oletada, soovi korral isegi vastandada teda pahale Stalinile – et järsku tema oleks olnud parem.       

Leninist ja Stalinist erinevalt on Trotski lugu piltlikult kahefaasiline, sisaldades nii tõusu (1924. aastal peavad paljud teda ainuvõimalikuks Lenini järglaseks) kui languse perioodi. Ning lisaks on veel üks asjaolu, mis teeb Trotskist kirjutamise raskemaks, kuigi esmapilgul peaks see olema hoopis vastupidi. On ju nii Trotski, Lenini kui Stalini elust kirjutanud sajad autorid tuhandeid lehekülgi mälestusi ja mõtisklusi, kuid ainult Trotski on teinud seda ka ise. Ainult temale andsid olud, jättes ta reaalsest võimust ilma, aega olnule mõtlemiseks ja kokkuvõtete tegemiseks. Tulemusena ilmus  1930. aastal Berliinis ja korraga mitmes, sealhulgas vene keeles, tema „Minu elu. Autobiograafia katsetus”. See on üks kolmandik Trotski testamendis mainitud tema 43aastasest teadlikust elust, ligikaudu kuussada lehekülge pikk pilguheit sündmustele Trotski silmade läbi. See on eneseanalüüs. Midagi ligilähedaselt selletaolist pole ju Lenin ja Stalin meile jätnud.       

Loomulikult on Robert Service kasutanud  oma raamatu kirjutamisel Trotski autobiograafiat (nagu ka olulisemat osa tema saja köiteni ulatuvast kirjanduslikust pärandist) ühe peamise allikana. See ongi teinud Trotskist kirjutamise eriti keeruliseks. Sest üks asi on polemiseerida Leninist ja Stalinist kirjutanud „väikeste” autoritega, hoopis teine asi on aga astuda dialoogi „suure” Trotski enesega. Kuid Robert Service on saanud sellega igati hakkama, mõistnud raskusteta, et kõike Trotski  kirjutatut ei saa kaugeltki alati võtta puhta kullana. Robert Service usub Trotskit ning teisiti ei saagi autor oma kangelasse suhtuda, kuid see pole jäägitu ja pime usk, mis kaotab igasuguse kriitikavõime. Nõukogude Venemaa ajaloo hea tundjana oskab Robert Service lugeda lisaks kirjutatud tekstile ka ridade vahelt, näeb raskusteta Trotski käigud läbi, tuvastades tema autobiograafilised „valged laigud”. See puudutab ka vahest kõige intrigeerivamat Trotskiga seotud  küsimust ehk seda, miks ta jäi võimuvõitluses Staliniga kaotajaks. See on eriti kummaline, kui lugeda Trotski autobiograafias antud hävitavat iseloomustust oma suurimale oponendile ja vastasele.   

Robet Service’i raamatu peamine väärtus seisnebki selles, et ta on käsitlenud Trotskit tema aja ja ruumi kontekstis. Just nimelt konkreetne aeg ja ruum vormisid juut Leiba Bronšteinist  tulevase kosmopoliidi Lev Davõdovitš Trotski ning tõstsid ta aastateks kõrgustesse, kus määrati ja otsustati sadade tuhandete inimeste saatus. Ning need otsused, mis tähendasid kõike, alates privileegide andmisest ja lõpetades mahalaskmisega, võttis Trotski vastu hetkegi kõhklemata, sest idee oli talle inimesest tähtsam.   

Lev Trotski on ammu surnud ja tema nimi on paljudele noorematele inimestele tundmatu, kuid võimuiha ja võimuvõitlus pole kuskile kadunud. Need on alles nii suurel Venemaal kui meie väikeses Eestis. Vähe sellest – ka meetodid ja võtted on oma olemuselt samad. Sellepärast polegi vahet, millise aja ja ruumi kontekstis neid käsitletakse, oluline on,  et neid mehhanisme mõistetakse ja osatakse kirjeldada. Ja Robert Service oskab seda suurepäraselt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming