Tšetšeenia Anne Frank ja õnnelikud Eesti lapsed

Kui sõja algul hoidsid Tšetšeenias kõik kokku, siis mida verisemaks läks Vene keskvõimu tegevus, seda hüljatumana tundsid end kohalikud venelased.

MARKO MIHKELSON

Polina Žerebtsova päevikut lugedes oli mu esimene mõte, kui õnnelikud on meie Eesti lapsed. Nüüdseks juba kahjuks unustatud Tšetšeenia sõdade koledused on sirguva tüdruku silmade kaudu kirjutatud aegumatuks hoiatuseks kõigile. Raamatu kohutavad detailid toovad mõistmise, kui erinev on olnud Polina ja temavanuste Eesti tüdrukute lapsepõlv.

„Sipelgas klaaspurgis“ ilmus 2014. aastal. Polina oli selleks ajaks lahkunud oma sünnilinnast Groznõist ja ka kodumaalt. Paar aastat varem oli ta kirjapandud Tšetšeenia lugude pärast hakanud saama tapmisähvardusi. Ta teadis, et need võivad ka tegelikkuseks saada. Ajakirjaniku Anna Politkovskaja mõrv 2006. aastal ning inimõiguslase Natalja Estemirova tapmine 2009. aastal on kurja­kuulutavad faktid. Polina lahkus Venemaalt ja leidis uue kodu Soomes.

Päevikut hakkas Polina kirjutama 1994. aasta kevadel, kui ta oli just saanud üheksa-aastaseks. Kirjutamisega alustades ei võinud Tšetšeenias elav vene tüdruk mõistagi ette kujutada, milline ränk saatus teda ees ootab. Ilmselt oli just päevik tema kõige lähedasem kaaslane, mis pakkus ka kõige raskematel hetkedel vähemalt mõttelist tuge. Eriti siis, kui Polinat üksinda kasvatanud ja sõjaraskustest muserdatud ema oli meeleheitel või kui tüdruku ellu tuli armastus. Päevikuridadest on näha, et Polina oli lapsest peale kiindunud raamatutesse ning talle meeldis luuletada.

Tšetšeenias oli rahutu juba enne seda hetke, kui Polina avas esimese tühja lehekülje oma päevikus. Ometi tõi just 1994. aasta sügis pöörde, mis muutis nii Polina, tema lähedaste kui ka Tšetšeenia ja kogu Venemaa saatust. Algas sõda. Esiotsa oli see hiiliv ja kauge, kuid siiski hirmutav. Vanaisa Anatoli hukkumine õhurünnakus oli nende perele esimene saatuselöök. Polina hakkas mõtlema ja kirjutama sõjast. 1994. aasta 8. detsembril kirjutas ta päevikusse: „Miks Jeltsin ja Dudajev kokku ei lepi? Jeltsin on üks onu, aga Dudajev on meie president. Jeltsin elab Moskvas ja tahab siin sõdida. Aga Dudajev elab siin. Dudajev on ilus!“

Venemaa keskvõim alustas Tšetšeenia iseseisvusliikumise vastast suurt sõjalist operatsiooni 11. detsembril 1994. Rünnak Groznõile algas uusaastaööl. See oli sõna otseses mõttes maapealne põrgu. Esimestel tundidel hukkus sadu Vene sõdureid. Groznõi põles. Alanud lahingute kolmandal päeval, 2. jaanuaril 1995 kirjutab Polina: „Tulistatakse, aga ma olen harjunud. Ei karda.“ See oli alles algus.

Groznõi oli enne sõda umbes sama suur kui Tallinn. Seal elas 400 000 inimest. Polina ema korter asus Staropromõslovski rajoonis, mis jäi Groznõi kesklinnast loodesse. See oli tüüpiline mitmekorruseliste hruštšovkadega magala. Polina lähima elukeskkonna ja linna südame asemel oli juba pärast paari sõjanädalat vaid varemete hunnik. 18. jaanuaril 1995 kirjeldab Polina oma kodust olukorda: „Süüa pole. Vett pole. Külm. Istun tihti vannitoas. Aknaklaase pole. Trelle pole. Mürsud on kõik minema viinud. Põrandal on lumi.“

Aktiivne lahingutegevus käis Groznõis kahe sõja peale kokku (1994–1996, 1999–2009) ligemale aasta. Polina kirjeldustest ilmneb, kui keeruline oli tavalisel inimesel ellu jääda: kui ei tapnud mürsud või kuulid, võis oht varitseda nälja ja külma näol.

Mina sattusin Postimehe ajakirjanikuna Groznõisse esimest korda 1995. aasta suvel. Kesklinn oli selleks ajaks peaaegu lagedaks pommitatud. Jäi mulje, nagu oleksin ajamasinaga sattunud Teise maailmasõja aegsesse Stalingradi. Mäletan hästi, kuidas toona mõtlesin, kuidas on üldse võimalik selles varjude linnas ellu jääda või hinges püsida. Polina päevik annab sellele vastuse.

See on tõeline ime, et nad emaga ikkagi ellu jäid. Ohud, mis neid ümbritsesid, olid kirjeldamatud: peale lakkamatu pommirahe võisid nad sattuda röövrünnakute ohvriks, saada tapetud venelasi vihkavate tšetšeenide käe läbi või olla föderaalvägede karistusoperatsioonide sihtmärk. Näiteks tapeti nende linnajaos teise sõja haripunktis 1999. aasta detsembrist 2000. aasta jaanuarini 51 tsiviilelanikku, kõik lihtsalt niisama, ilma kohtu ja süüta. Seda nimetatakse Staropromõslovski massimõrvaks. Tšetšeenia sõdade ajal tehti selliseid siiani karistuseta sõjakuritegusid kümneid.

Polina isegi kirjeldab, kuidas nad viidi justkui mahalaskmisele. Nende maja allesjäänud elanikud käsutati kolonni ning viidi kõrvalhoovi. Seejärel kästi seisma jääda ning sõdurid tulistasid automaadivalangu. Kuulid lendasid üle nende pea. 1999. aasta 21. oktoobril umbes kella kuue paiku õhtul tulistasid föderaalväed ootamatult Groznõi kesklinna mitme ballistilise raketiga Scud. Selles rünnakus hukkus 118 inimest. Sadade haavatasaanute seas olid ka Polina ja tema ema.

Päev hiljem kirjeldab ta toimunut nii: „Me saime emaga 21. oktoobril haavata. … Kõik algas ootamatult, umbes kella viie paiku õhtul. Me korjasime kokku oma allesjäänud kauba: kaks kotti [Polina käis peaaegu iga päev Groznõi keskturul kõikvõimalikku käepärast kaupa müümas, et hinge sees hoida – M. M.]. Üks mulle, teine emale. Siis kohtasime Kusumi väikese lapsega. Seisime, ajasime juttu. Äkki valgustas ere sähvatus veel heledat taevast. Järgnes tugev kärgatus. Hüppasime ehmatusest oma laua taha. Kükitasime raudlettide vahele. Muud varjupaika läheduses polnud. Plahvatus! Siis veel üks. Selline tunne oli, et üks ja sama asi plahvatab mitmeid kordi. Me jooksime kaupa käest kaotades moemaja hoovi.

See on Groznõi südalinn. Kui ma jooksin, vilistas otse minu kõrval hiigelsuur kild nagu järjekordne plahvatuse kaja. See lõhestas mitte minu, vaid aja, nagu sooja vee, mis kadus kuhugi alla, ja mina seisin kuivas sängis, taibates kohe, et ei ema ega ka teised inimesed saa mind päästa surmast, isegi kui ma appi hüüan. Surm ja mina – ainult meie olime teineteisega selles maailmas seotud. … Tugev löök … ja aeg tuli tagasi tulesädemetega, mille mürsukild lõi välja telliskiviseinast otse mu pea kohal. Mu jalgu rebisid kellegi väikesed metall-lõuad, aga ma jooksin inertsi mõjul edasi. Alles mõne sammu järel kukkusin maha.“

Üks päevikut läbiv teema on sõjaga tekitatud sügav lõhe rahvuste vahel. Venelasena ei mahtunud Polinale algul kuidagi pähe, miks tema rahvuskaaslased neid tapma on tulnud. „Käisin vanaisa korteris. Seal on Vene sõdurid. Nad kiskusid põrandad üles. Pole parketti. Auk. Nad tegid lõket. Põletasid Puškini ära!!! Õudus! Jube! Keetsid lõunat. … Sõdurid tulistasid televiisori tükkideks. Miks?“ Nii kirjeldab Polina kohtumist Groznõisse tunginud Vene sõduritega.

Kui sõja algul hoidsid kõik Tšetšeenias kokku, siis mida verisemaks läks Vene keskvõimu tegevus, seda hüljatumana tundsid end kohalikud venelased. Vene sõjavägi hoolis neist sama vähe kui tšetšeenidest. Paljud põgenesid, kuid nendel, kellel polnud kuhugi minna või kes ei tahtnud seda teha, tuli jääda kahe tule vahele. Polina kirjeldab korduvalt rahvuse pinnalt ajendatud koolikiusamise juhtumeid. Ta õppis ennast kaitsma. Ka suutsid nad emaga vastu seista kunagiste heade tšetšeenidest naabrite katsetele nad korterist (või mis sellest oli järele jäänud) välja süüa ning vara üle võtta.

Polina päevik kuulub minu meelest ühte ritta Anna Politkovskaja loominguga. Tšetšeenia sõjast on palju kirjutatud, kuid just nende vaatenurk on andnud edasi selle kurva tragöödia ulatuse ja sügavuse. Nad ei ole jälginud lahingute kulgu ega kaardistanud poolte kaotusi ja võite, vaid on kirjutanud inimestest sõja hammasrataste vahel. Ja niimoodi, et see ei saa jätta kedagi külmaks. Anna on maksnud selle eest oma eluga.

Anna Politkovskaja raamatud on juba eesti keeles kättesaadavad ning kirjastuse Tänapäev otsus lisada valikusse ka Polina päevik on väga tervitatav. Kui olla pisut kriitiline, siis oleks kirjastaja võinud mahukale autoritekstile lisada kronoloogia ja kommentaarid päevikus kirjeldatu veelgi paremaks mõistmiseks, aga ilmunu on väga mõjus selletagi. Polina Žerebtsova päevik võiks olla meie koolides soovitusliku kirjanduse hulgas, et tajutaks paremini lähiajaloo karmi tegelikkust, inimeste saatuse erinevust ning meid mõjutava naaberriigi olemust.

Polinal vedas. Tema saatus ei olnud nii karm kui Anne Frankil 1945. aastal. Polinal õnnestus maha raputada teda pidevalt jälitanud surm, kuid ometi saab neid tüdrukuid omas ajas võrrelda. Polina päevik avab Tšetšeenia sõdade õuduse lapseliku siirusega. Praegusel Venemaal on küllaga neid, kellele selle sõja kuritegude ilmavalgele toomine ei meeldi, kuid Polinale on võimatu vastu vaielda, sest tema pani kirja tegeliku elu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming