Tsiviilkuraas ühiskonna kaitseks

Andres Herkel

Enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.        Kodanikujulguse mõiste aitab juhtida tähelepanu sellele, millest Eesti ühiskonnas üha enam vajaka jääb. Pean silmas üldist etableerumist, ka poliitilise ideestiku paigalseisu, aga veel enam võimu kalduvust tikkuda kodanikuühiskonda juhtima, mitte teda kuulata. 

Kuidas sisustada kodanikujulgust? 

Mida see mõiste tähendab? Kodanikujulgusest räägitakse meil palju vähem kui näiteks kodanikuvastutusest. Noid mõisteid omavahel  suhestada püüdes pean kodanikuvastutust eeskätt sotsiaalseks, eetiliseks ja poliitiliseks kategooriaks. Ka kodanikujulgus on kõike seda, kuid lisaks ja ennekõike on kodanikujulgus mu meelest psühholoogiline kategooria. Kodanikujulgus on seotud meie individuaalpsühholoogiliste, aga võib-olla ka psühhofüsioloogiliste eeldustega. 

Mingis mõttes on kodanikujulgus lähedane kangelasteo mõistega. Interneti otsingumootor toob kodanikujulguse märksõna puhul esile tõiga, et 2004. aastast annab justiitsministeerium välja kodanikujulguse aumärke. See antakse sekkumise eest kuriteosituatsioonidesse või kuriteoohvrite abistamise ja päästmise eest. Ajalukku vaadates seostub kangelastegu üsna halvamaitseliselt Nõukogude perioodiga, mil valitses kangelaste kultus. Selle kohta on meelde jäänud üks David Vseviovi raadiovestlus. Kangelased olid kosmonaudid ja maadeavastajad, aga ka tavaline inimene võis saada näiteks töökangelaseks. Isegi Pavlik Morozov oma võika pealekaebamisega tehti äraspidi-ühiskonna kangelaseks. Jõudes kangelastegudelt pealekaebamiseni,  haakub teemaga veel üks kaebevorm, mida tänapäeva demokraatlikes ühiskondades peetakse kiiduväärt kodanikujulguseks.       

Leidub inimesi, kes oma töökoha, heaolu või julgeolekuga riskides teavitavad ajakirjandust või õiguskaitseorganeid korruptsioonist ja kuritarvitustest kas avaliku võimu, poliitiliste parteide või ka erakompaniide juhtimisel. Sel  puhul kasutatakse mõistet whistle-blowers („vilepuhujad”). Õigussüsteem peab võimaldama selliseid „koputajaid” vajaduse korral kaitsta. Euroopa Nõukogu on mõne aasta eest vastu võtnud resolutsiooni vilepuhujate kaitseks, nende anonüümsuse ja julgeoleku tagamiseks. Mind paelub kodanikujulguse psühholoogiline külg. See on pigem püsiv valmisolek sekkuda kui üksiktegu. On küsimusi, millele me ei saa anda reeglipäraseid vastuseid. Miks mõni  inimene aina kuuletub võimule, aga teine kannab eneses dissidendialget lausa riigikorrast sõltumata? Kus on piir ühiskonnale vajaliku kodanikujulguse ja sihitu protestimise vahel? Rohkem kodanikujulgust on ilmselt juhiomadustega inimestel. Juhid omakorda esindavad tüübilt demokraatlikku või autoritaarset, avatud või suletud stiili.     

Elu toob küllaga näiteid, kuidas kodanikujulgusega esile kerkinud juht ühtäkki enam ei talu enda kõrval teist julget, vastu vaidlevat rivaali. Või juhtub, et noorelt julge teoga lavale astunud poliitik etableerub aja jooksul – julgusest jäävad riismed, ühiskonna kunagisest mootorist saab pidur. Eriti võib noore demokraatiaga riikides juhtuda, et demokraatlike  valimistega võimulesaanu, võib-olla alguses vägagi kodanikujulge persoon, asub võimu autoritaarsete vahenditega põlistama. Seega on kodanikujulgusest keeruline kõnelda, kui me ei anna julgusele sisu – mille nimel ja milliste vahenditega tegutsetakse ning kas eesmärgiks on egoistlik võim või ühiskonna areng, mingi läbimurde saavutamine?   

Kultuuriloos on võluvaid legende, mida võib korraga tõlgendada nii humanismi tekke kui ka kodanikujulguse võtmes. Munk Telemachos olevat Rooma lõpupäevil sekkunud gladiaatorite võitlusse üleskutsega mõttetu tapatöö lõpetada. Hullunud rahvahulk loopis Telemachose otse võitlusareeni ees kividega surnuks, kuid pärast ta märtrisurma keelanud keiser gladiaatorivõitluste pidamise ära. Vanaindia lugu Šunahšepa-nimelisest noormehest, kes pidi jumalatele lepitusohvriks toodama, on müüdilisem, kuid viib samuti barbaarse tapmiskombe lõpetamiseni. Šunahšepal oli julgust pöörduda palvetega jumalate poole ja „kodanikujulge” koidujumalatar Ušās rakendas oma mõjuvõimu noormehe vabastamiseks. Need kaks lugu toovad esile murdelise sündmuse, millega astuti samm humanismi suunas. Levinumad on isikulegendid, mille puhul eriline julgus sekkuda ja oma seisukohti  kaitsta moodustabki ühe või teise ajaloolise isiku kuvandi. Säärane oli Sokrates, keda Ilmar Vene hiljaaegu Sirbis „vanakreeka rahurikkujaks” nimetas ( 21. IV ). Kahtlemata oli säärane ka Giordano Bruno, kes ei kõhelnud veendumuse nimel tuleriidale minna. Ajaloonäiteid võib tuua suurel hulgal, sealhulgas ajastuist, mil meie „kodaniku” või „kodanikujulgusega” päriselt kattuvaid mõisteid ei kasutatudki.       

Tsiviilkuraas ja ühiskond         

Kodanikujulguse kohta leidsin eestikeelsete raamatute pealkirjaotsingust vaid ühe kirje. Saksa-juudi pedagoogikateadlane Kurt Singer on kirjutanud raamatu „Näita üles kodanikujulgust. Kuidas õppida sekkuma?” (1999). Autor on ka rahuaktivist ja sotsialist, tema arusaamad ühepoolsest desarmeerimisest on minu arust naiivsed. Aga see selleks. Põnev on hoopis see, mida ta arvab kodanikujulgusest ja poliitikast.  Õieti kasutab autor saksa keeleski kummalist mõistet „Zivilcourage”, mille tõlkija Gennadi Noa on pealkirjas ümber pannud „kodanikujulguseks”, aga tekstis siin-seal ka otseti „tsiviilkuraažiks”. Kui juba keelega eputada, siis minu meelest on võluv pigem vanaaegne ja samas eestikeelne „tsiviilkuraas”. See sõna kõlab lustakalt, kandes umbes sellist vimkamaigulist positiivsust nagu Juku-Kalle Raidi ilmumine riigikokku.       

Aga Singer kirjutab: „Poliitikute juures on tsiviilkuraas eriti haruldane. Et parteis karjääri teha, alluvad nad parteidistsipliinile. Sealjuures ohverdavad nad põhimõtted, mida soovitab neile nende poliitiline südametunnistus. Kohanemine parteinormidega võib olla nii jäägitu, et vasturääkimine ei tule mõttessegi. Isegi iseseisvate poliitikute juures kaob julgus kritiseerida ülemusi, kui neid ohustab osaline võimukaotus ja isoleerimine.” Edasi puistab  autor samalaadseid mõtteavaldusi juba Hans Apeli sulest. Apel oli mitmekordne minister eelmise sajandi 70ndatel ja 80ndatel aastatel, pidas ka sotside fraktsioonijuhi ametit nii Saksa Bundestagis kui ka Euroopa parlamendis. Ta toob näiteid selle kohta, kuidas saavutada poliitilise fraktsiooni üle täielik kontroll. Selleks tuleb järelekiitjaid järjepidevalt edutada ja vasturääkijaid karistada. See tähendab, et poliitilise distsipliini saavutamiseks tapetakse tegelik  kodanikujulgus ja poliitiline initsiatiiv. 

Küsimus on eeskätt selles, kui kaugele      poliitilise kuulekuse tagamisel nonde tömpide meetoditega minnakse. Kõik on justkui taandatud pavlovlikule või biheivioristlikule tingitud reflekside teooriale ehk „poliitiliste loomade” õpetamisele positiivsete ja negatiivsete seoste kinnistamise kaudu. Mõnikord võib niiviisi tagada võimu, kuid mitte kunagi ei too see endaga kaasa kvaliteetset poliitikat. Nõukogude ühiskond viis säärased võimumehhanismid äärmuseni, kogu ühiskond allutati hirmule.         

Õpetlik on lugeda Orlando Figese raamatut „Sosistajad” (eesti keeles 2010). Seal on palju nõukogude ajastu faktoloogiat ja veel enam olmeajalugu, kuid eeskätt avab autor  need brutaalsed mehhanismid, mille abil ühiskonda ja inimeste käitumist kontrolli all hoiti. Inimesed sosistasid, sest kartsid rääkida. Partei tungis inimeste eraellu, moraali hakkas asendama valmisolek uskuda, sest tõeline bolševik on „valmis uskuma, et must on valge ja valge on must, kui Partei seda nõuab”. Öördamissüsteemi keskpunktis oli rühm äraostmatuid seltsimehi, kes alati teadsid ja andsid hinnangu, mida tuleb uskuda ja kuidas on õige.  Kodanikujulguse tasalülitamine hävitab ühiskonna. Nüüdisajal, kui kodanikuühiskonna väärtustamine on moes, valitseb ometi oht, et mitmedki vabakonna mõiste alla peituvad ühendused ei ole tegelikult vabad. Nad võivad olla parteide poolt ellu kutsutud ja riigi poolt rahastatud, et täita mõnd kildkondlikku eesmärki või isegi varjutada mõnd teist vabaühendust, mis pole poliitiliselt kontrollitav. Rahvusvahelises slängis kasutatakse akronüümi  GONGO ehk governmental non-governmental organization. Äärmuslikel juhtudel maskeeruvad GONGOd inimõigusorganisatsioonideks, mis varjavad või õigustavad võimude kuritarvitusi.   

Jah, Eestis pole asi nii hull. Siiski võib juhtuda, et võimud peavad vabaühendusi oma  käepikenduseks. Või siis luuakse mõnele, avalikust rahakotist toetatud vabaühendusele põhjendamatuid konkurentsieeliseid. Kõige rohkem tuleb karta seda, kui kodanikud kardavad. Kooskõlastamata initsiatiiv või eriarvamuse väljendamine seab ohtu teie töökoha, sest inimesi hinnatakse kuulekuse, mitte võimekuse järgi. Kui edu aluseks pole kodanikujulgus, vaid selle puudumine, hakkabki ühiskond murenema. Isiksused ja visionäärid tõrjutakse  kõrvale, ausaid sõnumeid peetakse riskantseks ja valimiste eel ei räägita mitte tegelikest probleemidest, vaid pakutakse lihtsakoelisi loosungeid. Ma ei arva, et kodanikujulgus peab end parteidele vastandama ja seda sel lihtsal põhjusel, et tegelikult on parteid ise kodanikuühiskonna osa. Küll aga ei tohi lasta tekkida olukorral, kus parteides puudub sisedemokraatia ja avatud mõttevahetus. Kodanikuühiskond lakkab toimimast, kui parteid muutuvad suletud võimumehhanismiks, kus „käsuliin” jookseb alati ülevalt alla ja mitte kunagi alt üles. Säärane võim kaotab võime pidada dialoogi, muutub ülbeks ja peab end eksimatuks.       

Mõned näited 

Kummaline, aga kodanikujulguse kõige ehedamad  näited tekivad seal, kus neid ei osata oodata. „Teeme ära!” puhul oodati või lausa kardeti aktsiooni erakonnastumist ja muid varjatud ego-eesmärke, aga välja tuli üdini positiivne kaasamine. See andis hea kuvandi väljapoole, kuid eeskätt lõi lootusrikkalt vastutustundliku pildi meile meist endist. 

Keegi ei osanud ka arvata, et Facebookist alguse saanud aktsioonid, nagu „Kalamaja peab jääma tasuta parkimisalaks!” või „Raha lastele!” toovad nii arvukalt kaasamõtlejaid. Algselt protestiaktsioonina tekkinud Interneti-üleskutsest võrsus positiivne programm ning kümned inimesed hakkasid üksteisega suhtlema, nõupidamisi kokku kutsuma ja tegutsema. Meie avalikul võimul on raskusi isegi sellise algatusvõime väärtustamisega. Kui „Raha lastele!” aktivistid asusid lasteaedade olukorda talgute ja sponsorluse korras parandama, suhtus Tallinna linnavalitsus leigelt või pidas ettevõtmist lausa ebasoovitavaks.        Aga lõpuks paneb kodanikujulguse surve ka poliitikud teistmoodi tööle. Kümme aastat tagasi ei haakutud planeeringutega, vähemasti mitte nii organiseeritult kui praegu. Klassikaline võte teha problemaatilise detailplaneeringu avalik väljapanek otse enne jaanipäeva andis soovitud tulemuse ja kohalik võim sai avalikust arvamusest üle sõita, sest see peaaegu ei kostnud. Nüüd on Uue Maailma Selts ja Telliskivi Selts kujunenud Tallinnas jõuks, kellest naljalt mööda minna ei saa.         

Üks mees, kelle avalik tuntus polnud ja pole siiani teab mis kõrge, rahuliku olemisega ettevõtja ja pereisa, võttis eelmisel kevadel kätte ja korraldas Kalamajas majast majja küsitluse, mis tõestas veenvalt ja viisakalt, et elanikud ei vaja tasulist parkimisala. Ta pühendas palju isiklikku aega ja energiat ning leidis kiirelt mõttekaaslased, kes olid selleks samuti valmis. Nüüd on  mehe pea mõtteid täis, kuidas erinevaid oma ala tundjaid, kes elavad Põhja-Tallinnas, kutsuda linnaosa arengu küsimustes kaasa rääkima. Mu meelest moodustavad just sellised algatused kodanikuühiskonna tuuma. Kodanikujulgus viib sihile siis, kui see nakatab teisi ja paneb inimesed tööle. Säärane tegevus läheb viimasel ajal üha selgemalt erakonnapoliitikast mööda – isegi sel määral, et ainuüksi mõne kaasaktivisti erakondlikule kuuluvusele vaadatakse  viltu. Tegelikult on ju ka enese poliitiline määratlemine ja erakonda kuulumine kodanikujulguse ilming. Miks erakondade maine uue kodanikuühiskonna silmis nii madal on, väärib eraldi analüüsi. Äkki on üks põhjustest see, et enam ei usuta, et keegi võib kuuluda erakonda mitte pragmaatilise kasu, vaid maailmavaate pärast.     

Selle aasta suurte kultuurisündmuste hulka kuulub Dante „Jumaliku komöödia” esimese osa ehk „Põrgu” ilmumine eesti keeles (tõlkija  Harald Rajamets, Ülar Ploomi kommentaarid). Sellele teosele on tsiviilkuraasi teema lõpetuseks päris paslik viidata. Dante rändab koos enne teda elanud poeedi Vergiliusega allilma sfäärides. Üsna ekskursiooni algul, kolmandas laulus, külastavad poeedid Põrgu eeskoda. See pole päris Põrgu, kuid piisavalt piinarikas ja hull koht siiski. Sinna satuvad hinged, kes „elasid maailmas leiget elu”. Neid ei puudutanud miski, nad elasid osavõtmatult ja otsustusvõimetult.  Teiste sõnadega painab neid igasuguse tsiviilkuraasi puudumine. Ja nende „ühiskond” asub Põrgu värava taga. Kaitskem siis ennast, sest meie ühiskond väärib paremat paika.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming