Tsiviliseerumisprotsess on läbi – nüüd peab iseseisvalt mõtlema hakkama

Hent Kalmo

Eestis räägitakse sageli rahva võõrandumisest võimust, kuid tegelikult on eestlaste usaldus riiklike institutsioonide, näiteks parlamendi ja valitsuse vastu palju suurem kui lõunanaabritel ja ka Euroopa Liidus keskmiselt. See oli üks põhjus, miks Eestis oli 2008. ja 2009. aastal võimalik majanduskriisile väga kiiresti reageerida ja miks inimesed tänavale ei tulnud. Poliitikaga, mida toona aeti, võib nõus olla või mitte, kuid pole kahtlust, et usalduse näol on tegemist ühe kõige olulisema ühiskondliku ressursiga ning Eesti riiklikud institutsioonid on selle aastate jooksul suuresti ära teeninud. Seda asjaolu peegeldab ka korruptsiooni märksa väiksem tase Eestis võrreldes teiste Kirde- ja Ida-Euroopa riikidega. Kõike seda võib kindlasti  pidada ühiskonna kui terviku saavutuseks ja sellel on väga kaugeleulatuvad tagajärjed. Eestlased samastavad ennast rohkem oma riigiga ja on ilmutanud naabritest palju väiksemat soovi kodumaalt lahkuda, ka siis, kui piiri taga neile mitu korda suuremat sissetulekut lubatakse.    

   

Ühes või teises poliitilises valikus, liitumises Euroopa Liidu või NAT Oga, on raske näha suurt saavutust, sest ehkki need nõudsid suurt tööd, oli muutuste stsenaarium taasvabanenud Eestile 1990. aastate alguses paljuski ette kirjutatud. Washingtoni konsensus ja Kopenhaageni  kriteeriumid märkisid maha raja, mida mööda hakkas Eestis kulgema kirjaoskuse omandamisega sarnane „tsiviliseerumisprotsess”. Viimane õnnestus siin kahtlemata paljudest riikidest paremini – suuresti just seetõttu, et toetus riiklikele institutsioonidele ja nende ette võetud reformidele oli pidevalt suur. Tehti palju julgeid ja tagantjärele hämmastavalt arukana tunduvaid valikuid. Ometi seisnes see protsess peamiselt reeglite ülevõtmises. Need kirjutati  küll piiri taga ette ja nende täitmist monitooris Euroopa Komisjon siinsamas Tallinnas pidevalt. Majanduse valdkonnas sobib suure strateegilise õnnestumisena mainida tuumikinvestori põhimõtte kasuks otsustamist erastamisel. See aitas panna käima Eesti majanduse esimese mootori – otseinvesteeringud. Teine mootor oli laenuraha väga hoogne sissevool, mis algas, kui lõpetati läbirääkimised liitumiseks EL iga. Kõike seda võib muidugi pidada omalaadseks saavutuseks,  kuid veidi täpsem oleks seda kirjeldada õnneliku geograafilise asukoha, geopoliitiliste arengusuundade ja minimalistliku majanduspoliitika voorusliku koosmõjuna. Eesti majanduskasvu 1990. aastate teises pooles võib võrrelda Lääne-Euroopa tõusmisega tuhast pärast Teist maailmasõda. Purukspommitatud silla parandamine maksab vähe, kuid see annab kiire ja silmapaistva tulemuse. Eestis saavutati tootlikkuse kiire kasv ressursside efektiivsemasse kasutusse kanaliseerimise teel. Hilisem laenuraha sissevool oli EL iga kaasnev dividend, mille pahupooled sarnanesid mõneti sellega, mida nimetatakse „maavarade needuseks” – rahaga üleujutamine tõstis hindu, paiskas kapitali kinnisvaraarendusse ja vähendas järsult majanduse konkurentsivõimet. Need võivad tunduda tehniliste ehk isegi proosaliste üksikasjadena, millel pole suuremat pistmist „Eesti ühiskonna saavutustega”. Samas annab  see meile aimu, millises suunas oleme viimase 20 aasta jooksul liikunud ja kuhu oleme tahestahtmata sunnitud liikuma. Eesti majandust on siiani vedanud kaks mootorit: esmalt investeeringud ja siis sisenõudlus. Nüüdsest peab seda hakkama vedama eksport ning see paratamatus esitab kogu ühiskonnale väga suuri nõudmisi. Pole olemas mingit majanduslikku loodusseadust, mis toob vaesemad riigid rikastele järele. Järelejõudmise  esimene faas võib küll olla lihtne ja teostuda automaatpiloodiga sarnanevast poliitikast veetuna, kuid siis võib riik topata ja jäädagi teisi matkivaks ja neil sabas sörkivaks perifeeriaks.     

Veidi liialdades võib öelda, et praegu vajab Eesti esimest korda midagi sellist, mida tal pole kunagi olnud – originaalset majanduspoliitikat. Infotehnoloogia võimaluste lai kasutamine Eestis on kindlasti saavutus, haridussüsteem aga alles lonkab sellele järele. Ehkki hariduse  keskmine tase ei ole Eestis sugugi kehv, saab tipptasemel haridust Eestis kahjuks väga vähestel erialadel.   

Mainigem saavutuste kõrval ka läbikukkumisi. Eestis on läinud käibele arvamus, et neist suurim on pidevalt justkui väldanud lõimumise lõplik liivajooksmine 2007. aastal. Mul on tunne, et sel puhul läbikukkumisest rääkida, on veidi eksitav, sest siiani on jäänud mugavalt  ebaselgeks, mis asi see „lõimumine” õigupoolest üldse peaks olema ja mida sellega tahetakse saavutada. Viimased aastad on kahjuks näidanud, et seesama patriotism, mis inimesi riigis hoiab, võib hõlpsalt muutuda kramplikuks rahvusluseks. Võib-olla on suur osa probleemist hoopis paljude eestlaste kasvav võimetus suhtuda empaatiaga inimestesse, kes siin nende kõrval elavad, võimetus panna ennast nende olukorda, kujutada ette, kuidas nad ise  käituksid, kui jagaksid samu uskumusi; mõelda neist mitte kui muulastest, okupantidest, okupantide järeltulijatest vms, vaid kui inimestest, kellel on oma eneseväärikus ja kes võivad sattuda olukorda, kus ei oska viimast enam kaitsta teisiti kui hiivates selle kohale lipu, mis neile ida poolt kätte topitakse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming