Tüdimus maailmast

Mida rohkem maailmast teame, seda paremini teeme vahet, mis on oluline ning mis ebaoluline ja Eestile halb.

ERKKI BAHOVSKI

Alljärgnevad sündmused mahuvad paari nädala sisse. Valitsus otsustab lõpetada Est-For Investi tselluloositehase eriplaneeringu, valitsus ei suuda ikka otsustada Dubai EXPO-l osalemist, Nordica teatab mitme otselennu sulgemisest ja tagatipuks ei ühine valitsus ÜRO ränderaamistikuga.

Kõigil neil otsustel on muidugi oma poolt- ja vastuargumendid, millega peab arvestama, kuid tegemist on ikka Eesti sulgumise trendiga. Kui seda metsa ees ei oleks, kirjutas kunagi Juhan Liiv. Praegu, tundub, et ongi hea, kui mets on ees.

On arusaadav, et üleilmastumine toob kaasa vastureaktsiooni, eriti kui eeskuju annab seni vabakaubandust ja üldist avatust toetanud USA. Eesti pole aga USA. Eesti-sugusele väikeriigile ei ole isolatsioonitrendiga kaasaminek juba kas või ajaloo kogemusi ja rahvusvaheliste suhete seaduspärasusi silmas pidades kasulik.

Isoleeritud riik

Ajalugu on täis näiteid, mis juhtub riikidega, kes on üritanud end muust maailmast isoleerida. XV sajandi Hiinas tehti admiral Zheng He juhtimisel mitu suurepärast merereisi, kuid seejärel need lõppesid. Teatepulga võtsid üle Portugal ja Hispaania ning seejärel juba teised Euroopa riigid. Kuna Lähis-Ida oli valitseva islami tõttu Indiasse jõudmiseks mööda maismaad suletud, pidigi otsima teed Indiasse meritsi. Suured maadeavastused koos hilisema tööstusrevolutsiooniga panid aluse Euroopa domineerimisele. Hiina aga isoleeris end muust maailmast ning teatavasti lõppes see Euroopale allajäämise ja mitme territooriumi odavalt rentimisega Euroopa riikidele (Macau ja Hongkong).

Jaapanit tabas sama saatus. Jaapan ei lubanud kedagi riiki, aga jaapanlasi ei lastud ka riigist välja. Selline kord vältas Jaapanis 220 aastat, kuni sellele tegi lõpu 1859. aastal USA kommodoori Matthew Perry suurtükipaadidiplomaatia, mis sundis Jaapani end muule maailmale avama. Sealtpeale on Jaapani moderniseerimine kulgenud väga kiiresti.

Või võtkem kodune näide: Nõukogude Liidu ajal elanud inimesed peaksid mäletama, mida tähendab suletud piiriga riik. Autarkia ja isolatsionism viisid lõpuks Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Hirm avatuse ees

Miks tahame, et Eesti sulguks? Nii Hiina, Jaapan kui ka Nõukogude Liit olid teatavasti omaette suured tsivilisatsioonid (viimane siis ennekõike slaavi tsivilisatsioon). Nii kangesti kui ka meile meeldiks nii mõelda, pole Eesti omaette tsivilisatsioon, vaid kuulub Lääne tsivilisatsiooni.

Eestis on paraku pead tõstmas arusaam, et igasugune moderniseerimine ja avatus toob eesti kultuurile ja loodusele kaasa hukatuse. Sestap on juba eos kurjast igasugused kiirraudteed, sillad, neljarealised sõiduteed ja nii edasi. Üleilmastumisega kaasnevat ohtlikud vasakliberaalsed ideed ja soroiitide märatsemine eesti traditsioonide kallal. Paneme kinni otselennud, aga kiirraudteed ka ei tohi ehitada. Parim oleks ilmselt hobuvankri taaskasutuselevõtt.

1991. aastal õppisin lühiajaliselt Taanis. Siis öeldi meile (andmeid ei õnnestunud üle kontrollida), et tuuleenergia moodustab kogu Taani elektrinõudlusest umbes ühe protsendi. Igal juhul oli see protsent 1995. aastal 3,5, 2017. aastal aga ligi 44%. Sõnaga, Taani on väga keskkonnateadlik riik.

Valitsus on otsustanud lõpetada Est-For Investi tselluloositehase eriplaneeringu, aga ei suuda kokku leppida Dubai EXPO-l osalemist ning tagatipuks ei leitud konsensust ÜRO ränderaamistikuga ühinemiseks. Pildil Jüri Ratas ja Urmas Reinsalu valitsuse pressikonverentsil 15. novembril.

Konstantin Sednev / Eesti Meedia / Scanpix

1991. aastast mäletan ka seda, et sild (koos tunneliga) Taani ja Rootsi vahel oli ehitamata ning Taani sai Rootsist praamiga. Sild oli ehitamata ka Sjællandi ja Fyni vahel. Praegu on ka seal sild. Fyni ja Jüüti poolsaare vahel oli sild juba siis olemas. Summa summarum: keskkonnateadlikkus ja alternatiivse energia kasutamine pole takistanud taanlasi ehitamast sildu, tunneleid ja kiirteid. Meil aga tekitab ainuüksi mõte Muhu sillast kohe vastuväiteid. Kuidagi romantiseeritakse meil nüüd nõukaaega, kui Eesti olevat jäänud looduse saastamisest kõrvale, ja nüüdne avatus ähvardavat nulliks teha kõik nõukaajal suletud olekus saavutatu. Justkui oleks inimestel meelest läinud Sillamäe uraanijärv, Tšernobõli katastroof, mida läksid likvideerima paljud Eesti mehed ja oli vaid õnn, et radioaktiivne tuul meist mööda läks, ja üleüldine laga, mille jättis endast maha Vene armee. Kõige rohkem euroraha on läinud keskkonnakaitsesse, on kulutatud sadu miljoneid eurosid, et Ida-Virumaa joogivesi oleks puhas. Kas Eesti oleks üksinda sellega hakkama saanud? Võib-olla, aga kindlasti mitte nii kiiresti.

Teine huvitav nähtus Eestis on mõttemall, mille järgi areneb eesti kultuur rahvusvahelistest suhetest justkui lahus. Mõnes mõttes on selline hoiak ka arusaadav: eesti kultuur ja keel on arenenud tuhandeid aastaid, omariiklust ehk siis rahvusvahelise subjektina toimetamist on saadud harjutada vaid sada aastat, sellestki pool okupatsiooni all.

Ometi on omariiklus eesti kultuuri arengut vaid võimendanud. Kui baltisakslaste valitsemine ja Nõukogude okupatsioon ikkagi pärssisid eesti keelt ja kultuuri, siis nüüd on pidurid maas. Loomulikult sunnib meie kultuuriline ja ajalooline mälu meid vaatama ja käituma maailmas just nii, nagu meie seda paremaks peame, kuid täielikku kooskõla eesti kultuuri ja omariikliku välispoliitika vahel ei ole. Mõnikord on neid peetud lausa vastandlikeks.

Eesti ei ole Jaapan

Üleilmastumine on nähtus, kus see vastandumine esile tuleb. Üleilmastumine ähvardavat eesti kultuuri: inglise keele pealetung panevat kõik kõnelema inglise keeles ja sööma Big Maci. Ma olen jalutanud Jaapani ja ka Ameerika kaubamajas. Teatud osakondades oli vahe ainult selles, et Jaapani omas müüdi ka kimonoid. Kuid jaapanlased räägivad jätkuvalt jaapani keelt, söögilauas saab vanim seltskonna liige suurima tähelepanu ja hoolitsuse osaliseks – üleilmastumine pole kaotanud ei jaapani keelt ega kultuuri.

Eesti ei ole Jaapan ja seega on mure eesti keele ja kultuuri pärast arusaadavam. Vastuolu teljel kultuur vs. üleilmastumine tekibki sellest, et Eesti välispoliitika on pärast iseseisvuse taastamist suunatud mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega ühinemisele. Peamistest organisatsioonidest on Eesti ühinenud näiteks ÜRO, Euroopa Liidu, NATO, OSCE, OECD, WTO, WHO ja paljude teistega. Euroopa Liidu sees on Eesti ühinenud veel euroala ja Schengeni viisaruumiga, millega pole sugugi ühinenud kõik ELi liikmesriigid.

Peamine on, et Eestil pole olnud palju aega ja välispoliitikat on aetud väga suurte hüpetega, sest tuli ära kasutada aken, kui Venemaa oli veel nõrk ega suutnud NATO ja ELi laienemist peatada. Praegu oleks nende organisatsioonidega ühinemine märksa keerulisem. Vaadatagu näiteks Montenegrot, kus Venemaa üritas korraldada riigipööret, et hoida ära riigi liitumine Põhja-Atlandi alliansiga. Või Serbiat, kus Venemaa mõju pole lasknud riigil jätta rasket minevikku seljataha ja pöörata end ühemõtteliselt Euroopa Liidu suunas. Ka on Venemaa hoiatanud Rootsit ja Soomet NATOsse astumast. Seega polnud Eestil tõesti palju aega.

Ent kultuur pole sellele välispoliitilisele kiirusele järele võtnud. Kultuurilised protsessid ja hoiakute muutumine võtavad rohkem aega (kui see üldse on võimalik). Nüüdseks on selgunud, et rahvusvaheliste organisatsioonidega ühinemine ja üleilmastumine pole üksnes seaduste harmoniseerimine ja šampanjaklaaside kõlina saatel lepingutele allakirjutamine, vaid hoopis midagi sügavamat. Midagi, mis on tulnud ilmselt liiga kiirelt ja paneb inimesed müüri taha pugema. Koos nende hirmudega on kasvanud ka umbusaldus peaaegu kõige vastu, mis meid maailmaga rohkem ühendaks. Üleilmastumine on nähtus, mida ei saa keegi poliitiliselt kontrolli all hoida, pole kedagi, keda saaks ametisse ja ametist maha valida, kuid ometi mõjutab see meie elu väga palju. Me oleksime sellest maailmast justkui tüdinud – kaost ja ebakindlust on liiga palju.

Seega valitseb vastuolu: ühelt poolt jõuab paratamatult maailm meie õuele ja teiselt poolt oleme selle vastu umbusklikud. Kuidas neid pooli siis ühitada? Ajalugu peaks olema meile selgeks teinud, et enese isoleerimine ei vii kuhugi, kuid väikeriigi ja -kultuurina on ka oht üleilmastumise katlas lahustuda suur.

Muud retsepti pole pakkuda, kui et me peame talitama targalt ja hoidma pea külma. Hea haridus tuleb ka kasuks: mida rohkem me maailmast teame, seda paremad võimalused on teha vahet, mis on oluline ning mis ebaoluline ja Eestile halb. Vähem vandenõuteooriaid, rohkem faktipõhist lähenemist ning faktide ja emotsioonide tasakaalu. Kui on ainult faktid, ei seleta see kõike ja vastupidi: kui on ainult emotsioonid, muutub kaos meie sees ja ümber üksnes suuremaks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht