Tuhat aastat Tallinna

Aro Velmet

Eestlaste rahvusliku konsolideerumise kõrval vaadeldakse ühtviisi empaatiliselt ka baltisakslaste, Tallinna juutide jt rahvusvähemuste saatust. Karsten Brüggemann ja Ralph Tuchtenhagen, Tallinna ajalugu. Saksa keelest tõlkinud Lea Vassiljeva ja Katrin Kaugver, toimetanud Juhan Kreem, Lea Kõiv ja Küllo Arjakas. Kujundanud Mari Kaljuste. Varrak, 2013. 416 lk.

Lugesin Karsten Brüggemanni ja Ralph Tuchtenhageni värskelt eestindatud „Tallinna ajalugu” kaks korda: esimest korda kui põline tallinlane, teist korda kui ajaloolane. Teisel korral meeldis teos mulle rohkem. Sellest on kahju, sest hästi kirjutatud linna-ajaloo võlu seisneb suuresti just potentsiaalis tutvustada tavalugejale tuttava raamistiku kaudu tipptasemel ajalookirjutust. Linna-ajaloo saab lugeja lihtsalt seostada mõne alaga, kus selle ajaloo jäljed on arhitektuuris ja planeeringus selgelt näha, linnaeluga suudab enamik meist haakuda, ja turismireisile minnes pole midagi paremat kui haarata kaasa väike raamatuke, mille toel on elamus sihtkohas värvikam.

Linn kui raamistik

Linn kui raamistik laseb käsitleda ka mitmeid ajalookirjutuse võtmeprobleeme: arhitektuuri ja ruumi sümboolse tähenduse kujunemist, kultuuri kooseksistentsi ja konflikte, makrotasandi poliitiliste ja keskkonnamuutuste mõju kogukondadele. Hea, kuigi mitte ideaalselt tasakaalustatud lugu on publikumenukas ning ajaloodebati põhjustanud Mark Mazoweri „Thessaloníki, viirastuste linn. Kristlased, moslemid ja juudid 1430. – 1950. aastani” („Salonica, City of Ghosts: Christians, Muslims and Jews 1430–1950”). See 500-leheküljeline tellis on hea teejuht Kreeka suuruselt teise linna Thessaloníki ajalukku, ent Mazower on seal ühtlasi käsitlenud asjatundlikult moslemite, juutide ja kristlaste kooselu küsimust, Osmanite impeeriumi ja kristliku Euroopa keerulisi ja pidevalt muutuvaid suhteid, modernse rahvusluse tärkamist, sõdade ja etnilise puhastuse seost ning ajaloomälu valusat küsimust. Erialaselt huvitatule on kirjutatud läbi palju kontseptuaalselt olulisi küsimusi.Kui aga ajalooteooriaga kokkupuude ka puudub, jääb ikkagi alles põnevalt jutustatud lugu: seks, poks ja murumängud.

„Tallinna ajalugu” võiks olla samavõrd haarav, ent põlisele tallinlasele jääb üht-teist siiski puudu. Kui näiteks „Thessaloníki” katab 500 lehekülje raames 500 aastat, siis „Tallinna ajalugu” annab 374-l leheküljel ülevaate veidi rohkem kui tuhandest aastast (lugu hakkab põhimõtteliselt pihta IX sajandil). Sealjuures tahavad autorid anda piisavalt konteksti, et saksakeelse originaali lugeja, kes ehk Baltikumi keerulisest ajaloost suurt midagi ei tea, võiks aru saada, kuidas seostub Tallinna kujunemislugu siinsete poliitiliste jõujoonte muutumisega. See tähendab aga näiteks esimesel paarikümnel leheküljel ülevaadet Põhjala ristiusustamisest, Taani ekspansioonist ja sellest lähtunud jõuvahekordade muutumisest, Saksa-Rooma keisririigi kaubateede kujunemisest, rüütelkonna ja keskvalitsuse vastasseisust Taani kuningakojast – seda kõike enne, kui üldse Tallinnani jõutaksegi! Kuna ruumi on vähe ja öelda palju, mõjub selline kiirkorras kontekstualiseerimine lihtsalt detailide üleslugemisena, analüüsiks ja lugejale hingamispauside andmiseks paraku ruumi eriti ei jää. Tulemuseks on kummaline paradoks: ühelt poolt lööb aastaarve, kuningaid, piiskoppe ja ordumeistreid täis pikitud tekst esimese hooga hinge kinni, seejärel aga tundub, et suur osa konteksti-infost on eestlasest lugejale küllaltki hästi teada ega vajakski ehk ülekordamist.

Kui esimesest ehmatusest üle saada, märkab lugeja, et Ralph Tuchtenhagen on keskendunud kesk- ja varauusaja käsitluses sümpaatselt Tallinna linnaruumi kujunemisele. Rohked illustratsioonid, joonised linnamüüri kujunemisest, kirikutest ja kloostritest haakuvad hästi tekstiga, kus antakse peale linnageograafilise ajaloo ülevaade ka muutuvast Tallinna demograafiast ja sotsiaalmajanduslikust seisust. Tuchtenhagen seob need muutused järjepidevalt Tallinna majandusliku rolliga Hansa liidus ja mereteede ristumispunktis, mis tegi Tallinnast omapärase linna, kus kaubanduslik võim segunes pideva ohuga Skandinaavia ja Inglismaa piraatide ees. Teksti nõrka sidusust võimendab kahjuks õpikulaadne jaotus peatükkidesse „Võimupoliitiline kontekst”, „Tallinn kui residents” ja „Kodanikelinna areng”. Seesugune liigendus viib rohkete korduste ja ebaloogilisusteni: näiteks käsitletakse Lübecki linnaõigust kõigepealt Hansa liidu kontekstis (lk 28), kaks peatükki edasi antakse ülevaade linnaõiguse muutumisest sajandite vältel (lk 53) ning alles seejärel defineeritakse termin „linnaõigus” (lk 55-56). Samavõrd kummaline on otsus käsitleda varauusaegse Tallinna kiriku-, kultuuri- ja hoolekandeajalugu eraldi majandus- ja sotsiaalajaloost, mistõttu hüpatakse tekstis äkki XVIII sajandi lõpust XVI sajandi algusesse reformatsiooniaega (lk 140).

Uusaeg teises stiilis

Karsten Brüggemann on kirjutanud uusaegse Tallinna ajaloo hoopis teises stiilis, vähem entsüklopeediliselt ja sidusama loona. Läbivaks teljeks on Tallinna kujunemine tööstuslinnaks ning sellega kaasnenud sotsiaalkultuurilised muutused. Industrialiseerimise kontrastid on hästi välja joonistatud. Eriti hästi toimib peatükk, kus Peterburi rikaste ja ilusate kuurordielu kirjeldamise järel antakse ülevaade XIX sajandi teise poole nn keskmise tallinlase elust, mida iseloomustasid sanitaarprobleemid, kooleraepideemiad ning plahvatuslik rahvastiku kasv. Hästi joonistub välja see, kuivõrd on Tallinna arengut mõjutanud asukoht suure poliitilise üksuse perifeerias: linn sõltus XIX sajandil Vene impeeriumi majandussuhetest ja suurema osa XX sajandist Nõukogude Liidu rahvuspoliitikast. Sealjuures pole jäetud muljet, justkui oleks kogu Tallinna ajalugu kirjutatud ainult Peterburist või Moskvast. Rahvusvahelisus laiemalt ja rahvustevahelised suhted linnamüüride vahel on Brüggemanni loo keskmes XIX sajandist kuni XXI sajandi alguseni, kusjuures just neis peatükkides on tajutav autorite taotlus „vaadelda linna ajalugu võimalikult vabana etnotsentrismist” (lk 10): eestlaste rahvusliku konsolideerumise kõrval vaadeldakse ühtviisi empaatiliselt ka baltisakslaste kohanemist oma ajalooliste privileegide kadumisega, Tallinna juutide keerulist saatust ning rahvusvähemuste pingelist olukorda XX ja XXI sajandi Tallinnas.

Vabanemine saksa- ja eestikesksest perspektiivist on ajalooteoreetiliselt ilmselt „Tallinna ajaloo” suurim väärtus. Kesk- ja varauusaja käsitluses on keskendutud seisuste ja kutsealaste ühenduste omavahelistele suhetele, XIX sajandi poliitilisi muutusi käsitledes rõhutab Brüggemann samuti võitlust uue ja vana eliidi vahel, näidates, kuidas vene, eesti ja liberaalsete saksa kaupmeeste ühinemine vana raevõimu vastu välistab tavapärase loo „rahvuste võitlusest” (lk 214). Rahvustevaheliste konfliktide teravnemise paigutab ta hoopis nn venestamisaja algusesse, nähes selle põhjustajana sattumuslikult Vene keisri Aleksander III uut lähenemist impeeriumi ühtsuse küsimusele ja sellest lähtuvalt Läänemere kuberneri Šahhovskoi keelereforme. Veel XIX sajandi lõpus ei olnud võimalik tõsikindlalt ennustada, et rahvusküsimus saab XX sajandi Eesti üheks defineerivaks probleemiks, ning on värskendav, et see ebakindlus ja sattumuslikkus on Brüggemanni ja Tuchtenhageni tekstis veenvalt edasi antud.

Silmapaistev, kuid mitte üllatav on ka Brüggemanni teksti läbiv poolehoid „uuele imperiaalsele ajaloole”, mis lubab tal vaadelda provintsilinna Tallinna suhet Vene impeeriumiga kui kompromisside, vastandumiste ja kohanemiste mängu ning eemalduda must-valgest käsitlusest, kus keskne koht on kas kõikvõimsal impeeriumil või siis rahvusliku eneseteadvuse vältimatul kasvul. Brüggemanni kriitiline hoiak traditsioonilise „venestamispoliitika” suhtes peaks Sirbi lugejatele tuttav olema („Imperiaalse pöörde Balti aspekt”, 14. IX 2012), ent imperiaalse ajaloo mõjud kumavad läbi ka tema Nõukogude perioodi käsitlusest, kus keskendutakse „Nõukogude lääne” kuvandile, mille tõttu saavutas Tallinn Nõukogude Liidus üsna erilise koha, mis kohe kindlasti polnud Moskvast „ette kirjutatud”. Ma pole kunagi aru saanud, miks on kogu Nõukogude perioodi vaatlemine kollaboratsionismi-vastupanu seisukohast patriootlikum kui kompleksne ja allikapõhine analüüs, millest sageli järeldub, et impeeriumi keskusel polnud ehk sugugi nii palju võimu, kui oleme senini eeldanud. See, et Nõukogude Tallinna arengut ei kujundanud ühemõtteliselt vaid migratsioonipoliitika, peaks olema ju lohutav järeldus?

Võib soovitada küll

Lõpuks tuleb rõhutada veel Tallinna asetamist regionaalsesse konteksti. See tuleb eriti selgelt esile Tuchtenhageni tekstis, kus Tallinna kaubandusliku rolli arengus tuuakse välja ka Mongolite hordi mõju idakaubanduse arengule ja poliitiliste jõujoonte muutumisele kogu Baltoskandia regioonis. Toimetajatöö on eeskujulik, saksakeelse originaali rohked faktivead on Juhan Kreemi, Lea Kõivu ja Küllo Arjakase juhtimisel suuresti parandatud. Akadeemilise ajalookirjutuse asjatundliku sünteesina võiks „Tallinna ajalugu” soovitada küll. Neil, kes soovivad mõelda Tallinnast laiemas maailma-ajaloo kontekstis, tasub lugeda Brüggemanni ja Tuchtenhageni teost koos Mazoweri „Thessaloníkiga”, kus paljud eelnimetatud teemad harutatakse lahti Vahemere kontekstis. Linnaekskursioonile tasub aga ikkagi vist Jüri Kuuskemaa kaasa võtta.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming