Tule ja proovi talupoja peksmist!

Maarja Vaino

  1954. aastal kuulutas ohtras tiraažis välja antud plakat “Sõites Tallinna, ärge unustage külastamast Eduard Vilde korter-muuseumi!”, süvendades nii neis, kes sinna läksid, kui neis, kes ei läinud, Vilde kui tõelise, prohvetliku sotsrealisti kuvandit. Vildest sai kõrvuti Liivi ja Tammsaarega kirjanduslugude telg, ja kui ajad muutusid, pöörati talle põlglikult selg. Alles hiljaaegu on vaikselt hakatud Vilde nime rehabiliteerima.

Vilde oma naljasoonega oleks muidugi ammu ära tabanud selle, et tema riukalikkuse juures on üsna raske teda kuulutada “realismi võiduleviijaks”. Suuremalt jaolt keeras  Vilde ju reaalsust (tegelikkusena näivat) pigem pahupidi, ta oli ise lausa elav paradoks. Mõisavalitsejate julmuse teemal kirjutav mees, kes ise elas lossivalitseja majas. Naisõiguslasi pooldav naistemees. Ateismi propageerija, kes kirjutas Jumalast, justkui too elaks. Ning ajaloost kirjutades kirjutas ajalukku ennast.

Ajalugu on aga samuti riukalik, ta muudab inimeste arusaamisi elust ning muutub ise vastavalt neile arusaamistele; sama lugu on ka kirjandusega. Ning kui kirjanikku on peetud isikumuuseumi vääriliseks, tuleb ka temal aegade jooksul paratamatult muutuda vastavalt rõhuasetustele, mis parasjagu on aktuaalsed. Ka Vilde puhul oleks juba aeg tunnistada, et kuigi nõukogude ajal oli teda hea sobitada sotsrealistlikku ideoloogiat kandma, ei olnud ta seepärast halb kirjanik ega halb inimene. Ajalugu lihtsalt tõlgendas teda parasjagu endale sobival viisil ja nii teeme meiegi praegu, kuigi arvame, et see on igal juhul “õigem” ja “tõepärasem” kui eelmine, sotsrealistlik tõlgendus.

Muide, et Vilde oli kirjanikuna realist, siis andis temagi oma ajale nii romaanide kui perioodika kaudu enda meelest kõige “illusioonidevabama”, “tegelikkusele vastavama” ja “tõepärasema” hinnangu, kommenteerides ja luues seda aega ja ajalugu samuti nagu tehti ja tehakse tema ja tema loominguga praegu.

Sealjuures peab ka muuseum kui asutus tunnistama, et objektiivset pilti kirjanikust tal päriselt anda ei õnnestu.

Kirjaniku muuseumi puhul on üheks oluliseks küsimuseks alati see, kumb on tähtsam, kas kirjaniku isik või tema looming. Ühest küljest tegeleb muuseum inimesega, kes on elanud omas ajas, teatud maailmas, mis vajab hoidmist ja väärtustamist, kogumist ja säilitamist. Teisest küljest ei ole muuseumi funktsioon olla ainult koguja ja säilitaja, vaid ka tõlgendaja, kommenteerija ning looja. Muuseumikülastaja jaoks saab ettekujutus kirjanikust alguse muuseumi üldilmest, ekspositsioonist ning giidist. Milline mulje kirjanikust jääb, sõltub ju paljuski tegelikult lihtsalt sellest, kuidas üks inimene suudab teises kirjaniku vastu huvi tekitada. Seega on mälu ja identiteedi säilitamise kõrval ühe kirjaniku muuseumi väga oluline roll teda hoida elavana selles ühiskonnas, milles parasjagu elatakse; ta tuua väljapoole muuseumi, et teda tuldaks muuseumist otsima.

Põhimõtteliselt võib selle muidugi taandada ka küsimusele, kuidas muuta kirjanik atraktiivseks. Paraku tekitab omamoodi protesti mõte, et kirjanik on toode, mida võimalikult heade hüüdlausetega tuleb külastajale (tarbijale) müüa; samuti tekib protest terve hulga meedia- ja turundusnippide vastu, mida praeguse suhtumise juures ka muuseumidele edukusmudeliks pakutakse. Sel teemal oli üsna tõsine arutelu ka enne Kumu avamist, teemaks muuseum kui market (à la supermarket) – et kas üks muuseum peaks seda olema.

Ehk – kas Vilde muuseumi õnnestuks paremini müüa skandaalide kaudu, näiteks: ”Vilde muuseumi ees saab ise proovida talupoja peksmist!”?

Selle üle, et kaasaegne muuseum peab olema aktiivne ja interaktiivne, on päris palju arutatud, aga piiri peavad ikkagi tõmbama kõik muuseumid ise. Ja paraku peaks muuseum säilitama ka teatud hulga konservatiivsust, mitte minema kaasa iga uue moega. Või siis olema niivõrd tugeva identiteediga, et mood kannab pigem identiteeti kui vastupidi.

Eesti kirjanike muuseumid on viimastel aegadel päris palju arutanud selle üle, milline peaks välja nägema paindlik ja kaasaegne kirjaniku muuseum. Nii või teisiti tuleb ju siiski jääda pidama teatud raamidesse, ja ka kirjanikud on ju erinevad, neile ei saa rakendada täpselt ühesuguseid väljatöötatud pro­gramme või meisterdamistunde.

Praeguse hariduspoliitika taustal, kui kirjandust vägisi lükatakse aina tagaplaanile, on aga muuseumidest saanud õpetajate jaoks oluline võimalus tuua kirjandus ja kirjanikud õpilastele lähemale. Muuseumist sõltub siin üsna palju: kui lastele pidada maha mitmetunnine kurvahäälne loeng, võib olla üsna kindel, et nad ei taha edaspidi ei kirjanikust ega muuseumitest midagi kuulda. Muuseumi kui vaikse, tolmuse ja rõhuva paiga kuvand on üldjuhul väga visa muutuma ning suurem osa kooliõpilasi on pärast muuseumis käiku üsna üllatunud, et ei olnudki kole ja igav. Kuna aga õpetajad ei jõua puhtfüüsiliselt ennast hoida kursis kõikide kirjanike elu ja loomingut puudutavate detailidega, on muuseumid hea alternatiiv: seal on võimalik kuulda natuke teistsugust juttu kui tunnis ning olla ka teises keskkonnas. Muidugi tekib alati delikaatne küsimus, millised seigad võiks rääkimata jätta, samal ajal kui on teada, et eriti eredalt jäävad meelde need, mis tulevad üllatusena ega kuulu kokku tekkinud/loodud ettekujutusega. Mida rohkem lõbusaid või erilisi lugusid pajatada on, seda parem. Vilde on kahtlemata mees, kes sageli oma elu ja isiksusega tõmbab pisut tähelepanu oma loomingult endale. Kirjaniku ja tema loomingu edastamine muuseumis käib aga nii või teisiti eelkõige lugude kaudu, ja need lood võivad olla muuseas ka muuseumist endast. Näiteks pakub kuulajatele suurt lõbu Paavo matsini poolt läbielatud lugu Vilde agaavi (see on potitaim) lapselapsest, mis kord lõbusa seltskonnaga koos Kadrioru tiigile sõitma viidi, ja mis juhtus, kui sellest sai teada direktor Elem Treier jne.

Sellised lood ongi väga head, sest maandavad natuke muuseume ümbritsevat pühaduse ja vaikuse aurat, ning kui tegemist on kirjaniku muuseumiga, siis raputavad seda pisut ka kirjanikult. Liiga sageli kaldutakse kirjandust pidama millekski, mis ei kuulu vaidlustamisele ning mida tuleb tingimusteta austada. Aga suurem osa kirjanikke ju harilikult rohkem esitab küsimusi kui vastab neile ja vastatakse igal ajal pisut omamoodi. Kokkuvõttes vastab iga inimene isemoodi ja seda ka sageli sõltuvalt sellest, kuidas ta ennast parasjagu tunneb, hästi või halvasti.

Vilde loomingut lugedes, muide, võib ennast pärast tükk aega üsna sandisti tunda. Üldsegi mitte ühe selge ideoloogia kandmise pärast, vaid sellepärast, et see, mida ta kirjeldab, on võimalik. Ometi ei jõudnud Vilde avastada elu selle kõikides võimalustes ja tähendustes, tema jaoks oli elu ikkagi omamoodi tabamata ime. Loodetavasti suudab nüüd juba 60 aastat tegutsenud Vilde muuseum kanda selle ime ja Vilde imestuse edasi veel vähemalt sama pikaks ajaks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht