Tule ja raua meelevallas

RENE TOOMSE

Kõigepealt mõni sõna Leost endast. Usun, et iga autor paneb teosesse oma hinge, tõekspidamised ja iseloomu. Neetult raske oleks kirjutada midagi hästi, kui kirjutatu ei ole autorile loomupärane. Selleks et aru saada, kas raamat on usutav, lugemist ja arutlust vääriv, tuleks tutvuda ka kirjaniku maailma ja tõekspidamistega.

Oleme Leoga head tuttavad. Meie esimene kohtumine leidis aset 1994. aastal. Mina olin värske Soome maakaitsekooli kandidaat, Leo aga Võrus lahingukooli õppeosakonna ülem, kelle otsusest sõltus, kes lõpuks pärast karme katseid kandidaatide grupist kooli valituks saavad. Leo oli alati rahuliku, kuid enesekindla väljendusviisiga. Ta ei naeratanud, kuid ei tõstnud ka kunagi häält. Juhi selgelt läbipuuriv pilk ei tekitanud kordagi mõtet öeldu küsitavuses. See tähendas autoriteeti. Leo oli juba siis legend. Ringles jutt, et äsja Soome kadetikoolist tulnuna oli ta lähetusraha kokku hoides ostnud sealt kaasa mõned tankitõrje raketiheitjad. Täielik ja kompromissitu fanaatik. Kas sel jutul ka tõepõhja all on? Ei tea.

Hiljem, teenistusaja jooksul, puutusime harva kokku. Tunduvalt rohkem oleme kohtunud viimastel aastatel pärast kaitseväge. Jagame paljusid ühiseid seisukohti ja arvamusi riigikaitse kohta. Loomulikult on meil ka lahkarvamusi. Kuid alati on vestlused Leoga head, sest ta austab eriarvamusi, ei lähe kunagi isiklikuks, kui temaga ei nõustuta. Tänapäeval on see järjest haruldasemaks jääv omadus. Leo on vahetu ja aus. Ta ei sõida uhke autoga, ei kanna kallist brändirõivast, asjad on tal kaasas kulunud presendist sõjaväelaslikus seljakotis. Tänavapildis on ta silmatorkamatu keskealine mees, nagu oleks linnalähedasest talust tulnud sisseoste tegema. Leo hoiab lihtsat joont, ei mingeid liigseid „vilesid ja kellasid“. Mõõdukas askeet.

Leo on tingimusteta patrioot. Iga kriitikanool ja ettepanek, mida ta teeb, on kantud parimast soovist, et Eesti riik ja rahvas püsiksid. Kuna ta on eluaegne sõjaväelane, siis elab ta selles valdkonnas välja oma ettekujutusi. Ta on jäänud oma liistude juurde. Ta on endiselt jonnakalt kirglik, ehkki „süsteemis“ on palju neid, kes tema arvamusavaldusi naeruvääristavad. Sama palju on ka neid, kes teda kõrgelt hindavad. Riigikaitseliste arutelude foorumist militaar.net leiab otsinguga „Kunnas“ pea tuhat vastet. Temast ja ta arvamustest räägitakse palju. Mitu korda rohkem kui teistest endistest ja praegustest kaitseväelastest. Tõenäoliselt ei ole teenistuses inimest, kes temast mingil kujul kuulnud poleks. Leo loeb ja mõjutab. Ta on heas mõttes mõjuagent.

Kunnase romaanil on kaks osa, millel on oma kulg. Need on nagu paralleel­maailmad, mille lähtealused on määratud eri otsustest ja sündmustest. Tegu on sõjaliste „hallide varjunditega“ – Koljat on väga tume, Taavet natuke heledam, kuid kindlasti mitte hollywoodlikult õnnelik. Palju häid inimesi sureb mõlemal juhul. Tulevikustsenaariumide osas võib alati vaielda, seepärast on neid kirja panna väga tänamatu ettevõtmine. Kuid neid tuleb luua, et oleks mingigi mõistlik pidepunkt, milleks valmistuda. Pimesi ja ainult praeguse olukorra põhjal tehtud otsused kaitsevõime arenduses ei ole juba mõne aasta pärast enam pädevad. Kõik muutub ja on ettearvamatu.

Kes ei valmistu halvimaks, seda halvim ka tabab. Seda Leo tahabki oma raamatuga eelkõige öelda. Kui tuleb sõda, siis ei jõuta enam midagi muuta, võideldaksegi sellega, mis parajasti käes ja seljas. Hilja on kahetseda, et oleks võinud ka teisi asju ja midagi rohkem hankida. Kui seistakse silmitsi vaenlase helikopteriga ega ole käeulatuses ühtegi sobivat relva, millega see surmav putukas alla lasta, enne kui tema sinu pulbriks teeb, siis … See on valus, kuid mitte enam kauaks … Tegelikult on Kunnase romaan rohkem psühholoogiline ja filosoofiline kui sõjatehniline, kuigi sõjaline raamistik on vägagi elutruu ja detailne. Halastamatus lööb lugejat igas peatükis, tuues esile sõja julmuse, ebainimlikkuse ja valu. Tegelaste sisearutelud, heitlused ja kõhklused on ehedad, loetuga on kerge samastuda, iga lause vormib silme ette selge pildi.

„Sõda 2023“ sobib lugemiseks igaühele, kellele meie kodumaa korda läheb. Sõjamees leiab siit head nõuannet, kuidas keerulistes olukordades tahtejõudu ja lahendusi leida. Ametnikust kaitseplaneerija loodetavasti äratundmist, kui palju ja milliseid vahendeid-varusid on sõduril tarvis, et riiki kaitsta. Päästja leiab pead valutama paneva äratundmise, kui palju tööd on temal sõjaolukorras, ja endassevaatamise, kuidas toime tulla siis, kui ka kõige parema tahtmise juures ei jõuta kõiki abivajajaid aidata. Romaan juhib ettevõtjad, talupidajad ja tööinimesed küsimuseni, mida on neil anda kodumaa kaitse toetamiseks.

Olgu kaitsevägi ja liitlased kui tugevad tahes, keegi lähikonnast või sa ise oled sõja korral halastamatult surmava tule ja raua meelevallas. Kodu ei ole enam kindlus. Ja noortele, meie tulevasele põlvkonnale pakub see raamat võimaluse sisimas otsustada, kas liituda võitluse ja toetusega või otsida riigist lahkudes kerget pääseteed. Kummagi variandi järgimine ei lähe kergelt ja valutult. Lillelaps, see raamat on julm mõrv sinu rousseaulikule uskumusele, et inimesed on loomult head ja seepärast ei ole mõtet riigikaitsele raha kulutada. Kui sa ei taha oma muinasjutumaailmast lahkuda, siis ära loe seda raamatut!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming