Tulevik kutsumata külalistega

Tehnoloogiline progress astub pikkade sammudega, kuid kuhu need välja viivad, pole päris selge.

RIHO PARAMONOV

Briti seriaali „Black Mirror“ („Must peegel“, 2011–) uurib uute tehnoloogiate mõju inimkonnale.

Kaader episoodist

Tehnoloogia arendamine on oluline osa Eesti elanike minapildist (kasuks tuleb seegi, et seda on märgatud ka väljaspool): peame oma e-riiki maailmas ainulaadseks ja oleme väga uhked Eestiga seotud tehnoloogia-ettevõtete üle (Skype, TransferWise). Enamik tööealistest inimestest on arvuti- ja internetikasutajad. 2015. aastal müüdi Eestis peaaegu 300 000 nutitelefoni ning 2013. aasta uuring näitas, et sada protsenti 15–19aastastest noortest kasutab nutitelefoni. Tähelepanuväärne on ka vanemaealiste hoogne kohanemine moodsa tehnikaga. Tehnoloogilist diskursust iseloomustavad progress, efektiivsus, innovatsioon, heaolu ja areng. Usume, et uus tehnoloogia toob kaasa reaalse muutuse (sh sotsiaalsfääris), mis viib inimkonda edasi. Tehnoloogiline maailm ei näi millegi poolest alla jäävat päris maailmale. Viimane on tänu tehnoloogiale aga justkui stabiilsem, täiuslikum ja progressiivsem.

Jah, tehnoloogiline progress astub pikkade sammudega, kuid kuhu need välja viivad, pole päris selge. Filosoof Harry Redneri sõnul on vanad seadmed (nt raadio) nagu kutsutud külalised, kes saabuvad ja lahkuvad meie elust siis, kui seda ise tahame (lülitame need välja). Teleka puhul oli asi juba keerulisem, sest see tekitab sõltuvust. TV ja teised uued tehnoloogiad on nagu kutsumata külalised, kes tulevad, et jääda.1 Seejuures pole probleem seadmetes, vaid selles, kuidas tehnoloogia areneb ning mõjutab indiviidi, ühiskonda ja kultuuri. Tehnika tähendus on muutunud: kui siiani oli seade või masin mõeldud mingi kasuliku tegevuse tarbeks ja tõstis inimese kehalist võimekust, tehes midagi täpsemalt, paremini, kiiremini, siis enam ei looda asju sellepärast, et kellelgi on neid vaja, vaid sellepärast, et neid on võimalik teha. Kui aga mõni seade on juba kord loodud ning kasutusele võetud, pole enamasti võimalik sellest loobuda.

Hirm ilma jääda

Uuringud näitavad, et USAs kasutavad lapsed päevas (meelelahutus)seadmeid nüüd juba palju kauem kui seitse tundi.2 Paratamatult kaasnevad sellega füüsilised, psühholoogilised ja käitumuslikud kõrvalekalded: rasvumine, diabeet, õpiraskused, depressioon, unehäired jne. Mõistagi ei tulene probleemid üksnes tehnika (väär)kasutamisest, kuid igal juhul on see üks võtmetegureid.

Ka inimsuhted on põhjalikult muutunud: hägustunud on identiteet ning piir avaliku ja isikliku vahel, privaatsusest on saanud kimäär. Kui lauatelefoni ajal oli tavaline, et vahel jäi soovitu kättesaamatuks, siis nüüd on see peaaegu mõeldamatu – kättesaadavusest on kujunenud norm. Töövälises suhtluses on helistamine aga kadumas (ei ole piisavalt hallatav), domineerib tekstisõnumivahetus ühisvõrgustikes. Võrgustikest väljajäämine tähendab eeskätt noorele väljaarvatust (Redner ei pea paljuks rääkida sotsiaalsest enesetapust). Võrgustikust väljajäämise hirmu tähistab akronüüm FOMO (Fear of Missing Out ehk hirm millestki ilma jääda), mis viitab tõigale, et oskusest olla üksi (vaid iseendaga) on saamas relikt, sest tasakaalu ei otsita mitte seest-, vaid väljastpoolt. Tehnoloogia-üksinduse võrdkuju või sümbol võiks olla selfie: ise pildistad, ise oled pildil, ise (üksi) vaatad (vähemalt esimesena) tulemust. Nii ongi meie, võrgustunud indiviidide ümber rohkem inimesi kui kunagi varem, kuid teisest küljest oleme üksikumad, isoleeritumad ja individualistlikumad, kuna veedame koos seadmetega rohkem aega kui inimestega (tundes ajuti, et reaalsed inimesed meie ümber takistavad elektroonilises ühenduses olemist). Samal ajal on nn sotsiaalsete robotite (nendega peaks saama ka emotsionaalselt suhestuda) tootmisest kujunemas võimas tööstusharu (pole kaugel aeg, kui need leiavad kasutamist Eestiski).3

Tehnoloogia arenguga on kaasnenud sotsiaalsuse defitsiit (inimliku kontakti puudus), mis viib varem või hiljem äärmiselt tõsiste probleemideni.4 Üksinduse küsimus on tähtis, sest sellest sõltub suuresti, kas inimene tunneb end õnnelikuna. Tehnoloogia mõju uurija Sherry Turkle on arvanud, et pidev virtuaalne ühendatus tuleneb just vajadusest ületada üksindus. Konstantses ühendatuses näeb ta siiski pigem sümptomit kui toimivat abivahendit. Uuringud näitavad, et ühisvõrgustikud jms ei asenda isiklikku kontakti, vaid toimivad lisanduse või täiendusena. Elektroonilise ühendatuse ülevõim vähendab inimeste võimet olla omavahel seotud päris elus.5

Kahtlemata mõtleme tehnoloogia rolli üle ka siis, kui avastame ühel hetkel üllatusega, et ei oska enam teha asju, mis olid varem enesestmõistetavad. Näiteks jääb enamik meist hätta tehnoloogiavaba auto roolis. Esiisadel oli hulk oskusi, mis nüüd on kadunud või kadumas: nad oskasid hinnata tee­olusid, lugeda kaarti, lahendada väiksemaid tehnilisi probleeme, reageerida ootamatustele ja – see on vahest kõige olulisem – vastutada oma tegude eest. Me tunneme ka kimbatust, kui seisame silmitsi vajadusega lugeda keerulise sisuga raamatut, kirjutada pikem kiri, osaleda nüansirikkas vestluses, kuulata sümfooniakontserti jne. Mida enam suhtleme virtuaalselt (ja seadmetega), seda vähem teame, kuidas käituvad inimesed päriselt. Päris elu võib lausa pettumuse valmistada. See omakorda tugevdab seotust virtuaalmaailmaga, kus asjad on lihtsamad ja kontrolli all.

Moonduv identiteet

Need konkreetsed nähtused, tehnika arengu mõju tulemid, on äärmiselt tõsised, kuid sellele vaatamata pean neid pindmisteks. Pinna all mõjutab see kõik süvastruktuuri, kuid seda on raskem täheldada. Nagu ütleb Redner: „Me elame täielikult tehniseeritud maailmas, kus tehnoloogiline teadmine mõjutab enamikku sellest, mida teeme, teame, mõtleme ja kes oleme.“ Teiseneb keha, vaim, maailmavaade, kultuur …

Neuroteadlane Susan Greenfield on kirjeldanud, kuidas elektroonilised seadmed mõjutavad aju nii füüsiliselt kui ka funktsionaalselt.6 See tähendab, et tehnoloogia muudab põhjalikult inimese identiteeti, eluviisi ja tegutsemislaadi. Tähtis on kiirus ja efektiivsus. Eriti hea on, kui saab teha mitut asja korraga: näiteks töötada, muusikat kuulata, kirju lugeda ja Facebooki sirvida. Meie aju, mis on evolutsioneerunud tegema üht asja korraga, peab ümber kohanema. Selle käigus tuleb paratamatult millestki loobuda. Greenfieldi järgi on ekraanimeedia sage tarbimine tugevdanud visuaalruumilist intelligentsust, ent toonud kaasa puudujäägid kognitiivsetes protsessides, mis hõlmavad näiteks abstraktse sõnavara kasutamist, teatud tüüpi probleemide lahendamist, kriitilist mõtlemist ja kujutlusvõimet.

Psühholoog Daniel J. Levitin räägib mitmiktegutsemisest kui võimsast, saatanlikust illusioonist: tundub, et see on tõhus, kuid tegelikult on tulemuseks tõhususe minetamine.7 Mitmiktegutsemine (paremini tabab selle nähtuse olemust „rööprähklemine“) toodab rohkem stressihormooni kortisooli ja adrenaliini, mis võivad aju ülemäära stimuleerida ja tuua kaasa vaimse hägustumise või mõtlemise takerdumise. Katsed näitavad, et kognitiivset sooritust mõjutab negatiivselt juba ainuüksi võimalus teha mitut asja korraga. Levitin toob välja rea puudusi, mis kaasnevad rööprähklemisega: aju ülemäärase stimulatsiooni ning kognitiivse ja füüsilise sooritusvõime vähenemise kõrval näiteks kontrolli kaotamine impulsside üle, värske informatsiooni kandumine valesse ajuossa, liiga kiire toitainete ammendumine ajus (kurnatus). Seejuures on selline pidev edasi-tagasi pendeldamine ainevahetuslikult üks kulukamaid ajutegevusi üldse. Miks me siis ennast petame? Neuronaalse sõltuvuse pärast: iga asendustegevus aktiveerib aju uudsuskeskused, millest lähtub rahuloluimpulss. Seepärast vaatamegi tunnis kümneid ja kümneid kordi meili, Facebooki või Delfit (kuidas keegi). Levitin võrdleb mitmiktegutsemist tabavalt ülima tühje kaloreid sisaldava ajumaiustusega.

Sõltuvus tuleb teadvustada (ja selle vastu võidelda), sest rööprähklemine teeb kahju tulemuslikule, sügavale ja loovale mõtlemisprotsessile. Üha raskem on keskenduda ühele probleemile või tegevusele, infokillud on isoleeritud ja tähelepanu hajutatud. Inimene on justkui merehädaline tormis, võimetu leidma pidepunkti. Tehnoloogiakirjaniku Nicholas Carri hinnangul saab ajust lihtne signaalitöötlusmasin, mis juhib info kiirelt teadvusesse ja sealt jälle välja: „Mõistuse tööriistad võimendavad ja muudavad vastutasuna tuimaks meie kõige isiklikumad, inimlikumad ja loomulikumad võimed: mõtlemise, tajumise, mäletamise ja emotsionaalsuse.“8 Võiks ju küsida, milleks meile üleüldse näiteks mälu, kui arvuti võib salvestada piiramatul hulgal informatsiooni. Oleme andnud oma mälu arvuti hoolde ja nii selle hooletusse jätnud, võib-olla teadvustamata, et mäletamine on tähtis sotsiaalselt, seob inimesi, kultuure, aegu jne. Mäletamisest kui protsessist võrsubki kultuur. „Kui tellida mäluteenus väljast, siis kultuur kuhtub,“ kirjutab Carr.

Redneri arvates peitub globaalses tehnoloogias kultuuri- (ja seeläbi tsivilisatsioonivastane) element. Seda seepärast, et globaalne tehnoteadus on lahutamatult seotud globaalse kultuuriga. Too kultuur tugineb globaalsele kapitalismile ning ameerikalikule väärtussüsteemile ja kõneleb odavuse (kvaliteedi mõttes) ning massilisuse keelt. See on kultuur, mida ei looda, vaid jagatakse ülemaailmselt. Globaalkultuuri ei saa olla tehnoloogiata.

Tehnoloogiline globaalkultuur

Kui puhkes rändekriis, hakati hoogsalt arutama eesti kultuuri tuleviku üle (paljud näevad seda tumedates värvides). Ei ole kuulda olnud, et samavõrd arutletaks eesti kultuuri üle tehnoloogia valguses. Seda peaks aga kindlasti tegema, sest miski ei ohusta lokaalseid kultuure rohkem kui tehnoloogiline globaalkultuur. Kui klassikalise kultuuride kokkupõrkega kaasneb tavaliselt oma kultuurilise eripära intensiivne teadvustamine ja väärtustamine, mis võib lokaalset kultuuri isegi tugevdada, siis globaalkultuuri võtame üle vabatahtlikult ega adu tavaliselt sellest sündivat kahju. Tehnoloogilise kultuuri puhul puuduvad selged piirid ja vastandumised ning dialoogi asendab monoloog, mille sõnumile ei ole võimalik vastu seista. Kultuurilised eripärad kaovad ja individuaalsus hägustub – inimesed üle kogu maakera muutuvad üksteisega üha sarnasemaks. „Tehnoloogia on võtnud üle ja lahustanud igas mõttes inimese tõelise personaalsuse (real Self), samuti tõelise sõpruse või mis tahes muu suhte,“ ütleb Redner.

Tema arvates on tsivilisatsiooni alus raamatukultuur, mida tehnoloogia halastamatult hävitab. Probleemide ja küsimuste korral ei avita enam raamatud ega sõbrad, vaid otsingumootor, millest on saanud Püha Graal – igaühel kodus või taskus olemas. See vähendab suuresti vajadust rakendada oma aju mis tahes küsimuse või probleemi korral, samuti jääme ilma pealtnäha väikestest, kuid inimese kui sotsiaalse ja kultuurilise olendi arengu seisukohalt olulistest väärtustest, mis kaasnevad suhtlemisega. Loeme kiiremini kui kunagi varem, kuid lugemisel puudub sügavus. Ehkki raamatute arv ja kättesaadavus kasvab (kõik on internetis olemas), kasvab ühtlasi „kirjaoskamatus“ (funktsionaalse lugemisoskuse kadu), millega kaasneb Redneri hinnangul ebakultuursus ja tsiviliseerimatus.

Kui meid häirib asjaolu, et kõigil on midagi öelda, kuid vähesed on valmis teisi kuulama, siis tuleb ehk siingi vaadata tehnoloogia suunas. Oleme individualistlikumad, vähem empaatilised ning minetamas võimet süveneda ja teist tähele panna. Igaühel on kohemaid ja sisuliselt ilma mingi väljaminekuta võimalik avaldada laiale auditooriumile mis tahes mõtteid. Varem, kui oli vaja end kuuldavaks teha, tuli selleks tõsiselt valmistuda. Kuna vaja läks ressurssi, mida enamikul polnud, pidi sõnum tõepoolest kaalukas olema. Mõistagi oli siis ka sõnumi vastuvõtt hoopis teistsugune – asjasse (infosse) suhtuti lugupidamise ja täie tähelepanuga. Tänapäeval on kõike lihtsalt liiga palju, mis teeb teatud olukorras valiku tegemise üliraskeks (ja see põhjustab muidugi stressi). Müra teeb meeled tuimaks ja ülekülluse tõttu ei mõista me enam autorit ega tema tööd piisavalt hinnata, miska jääb kogemine või tunnetamine puudulikuks.

Me arvame, et mida enam tehnoloogiat, seda rohkem võimalusi. See on nii siiski vaid osaliselt. Kuna ekraan on peamine info- ja meelelahutusallikas, domineerib tehnoloogiliselt loodud optiline pilt, mis tähendab kultuuriliste representatsioonide variatiivsuse äärmist piiratust. Redner toob näite: välismaal käinud ei räägi enam rännulugusid, vaid näitavad fotosid ja videosid. Diskursiivse tähenduse loomisest loobumisega on meie ümber vähem loovust, seoseid ja inspiratsiooni, milleta kultuuri huumuskiht ei kasva.

Digitaalne revolutsioon

Milline on siis tulevik? Tehnoloogia areneb tasapisi, uuendusest uuenduseni. Ehkki innovatsioon ei sünni tühjalt kohalt ja uuendused on omavahel seotud, on mõni seade teistest siiski suurema tähtsuse või tähendusega. Need on seadmed, mis viivad ühel või teisel viisil plahvatuseni, millele järgneb nn tehnoloogiline revolutsioon, mille käigus muutuvad kiirendatud korras põhjalikult väga paljud sfäärid. Mõned revolutsioonid mõjutavad rohkem indiviidi, mõned ühiskonda, mõned mõlemat. Viimaste hulka kuulub kindlasti ka raalil baseeruv digitaalne revolutsioon, mille tõelist ulatust on praegu veel raske aduda.

Kui revolutsioonide mõtestamisel oli siiani oluline inimese-looduse telg, siis digitaalne revolutsioon on toonud fookusesse inimesevälise komponendi. David J. Krieger ja Andrea Belliger on väitnud, et oleme sisenemas posthumanistlikku maailma, kus taju, otsustus ja tegevus on inimeselikust ja mitteinimeselikust moodustuvate heterogeensete võrgustike tulemus.9 See tähendab veelgi väiksemat kontrolli tehnoloogia üle ning ilmselt ka selge eraldusjoone kadumist inimese ja tehnika vahelt. Tähtsusetu pole ka asjaolu, et tehnoloogilise maailma arengumudelis näib esinevat eksponentsiaalne kasv: iga kümnendiga kaasneb järjest rohkem tehnoloogiat ja sellel baseeruvaid rakendusi ning need saavutavad läbimurde ehk levivad massi hulgas eelkäijaist kiiremini.

Marek Tamm on näinud tehnoloogiakriitilises hoiakus uusreaktsionäärlust, asetades selle komplekti niisuguste praegu üliaktuaalsete nähtustega nagu sallimatus, traditsionalism, relativismivastasus jne.10 Selline lähenemine ei ole vale, kuid tuleks siiski teadvustada erinevust tehnoloogia ja muude mainitud küsimuste vahel. Kui viimased on eelkõige osa kultuurilis-poliitilistest valikutest, millega tõenäoliselt ei kaasne mingit fundamentaalset muutust inimolemises (kõik need valikud on ajaloos ühes või teises vormis ka rakendamist leidnud), siis esimene (käimasolev tehnikarevolutsioon) võib osutuda inimeksistentsi määravaimaks bifurkatsioonipunktiks (ja seda mitte ainult tehnoloogilise katastroofi, näiteks tuumaplahvatuse tagajärjel). Ühel juhul saame me valiku alati suhteliselt kergesti tagasi pöörata, teisel juhul aga teatud momendist alates mitte, sest muutus on liiga ulatuslik. Seejuures tuleb rõhutada, et tehnoloogia kriitika eesmärk ei saa olla vastuseis tehnoloogiale – see tähendaks olla vastu inimesele endale –, vaid juhtida tähelepanu tehnoloogia väärkasutamisega kaasnevale.

Millega massiline tehnologiseerumine lõpeb, pole teada. Parafraseerin siinkohal Sherry Turkle’it: mida rohkem ootame tehnoloogialt, seda vähem inimestelt. Kuna masinale antakse efektiivsuse nimel inimese kompetents üle, jääme tehnoloogiavälises kontekstis indiviididena pidevalt nõrgemaks. Me ei saa tehnoloogiat välja visata, kuid me saame ja peame selle üle reflekteerima. Peaasi et tehnoloogiast ei saa iseenda õigustus.

1 Harry Redner, Beyond Civilization. Society, Culture, and the Individual in the Age of Globalization. Transaction Publishers, New Brunswick, London 2014, lk 173.

2 Vt nt http://www.nbcnews.com/health/kids-health/kids-spend-astounding-nine-hours-day-front-screens-researchers-n456446

3 Nendest on huvitavalt kirjutanud Sherry Turkle. Vt Alone Together. Why We Expect More from Technology and Less from Each Other. Basic Books, New York 2012.

4 Vt nt https://www.theguardian.com/commentisfree/2016/oct/12/neoliberalism-creating-loneliness-wrenching-society-apart?CMP=share_btn_fb

5 Vt nt https://www.ted.com/talks/sherry_turkle_alone_together

6 Vt Susan Greenfield, Mind change. How digital technologies are leaving their mark on our brains. Random House, New York 2015.

7 Daniel J. Levitin, The Organized Mind. Thinking Straight in the Age of Information Overload. Dutton, New York 2014, lk 96.

8 Nicholas Carr, Triiv madalikule. Mida internet meie ajuga teeb. Tlk Tiina Randus. Äripäev, Tallinn 2012, lk 222.

9 David J. Krieger ja Andrea Belliger, Interpreting networks. Hermeneutics, Actor-network theory & New Media. Transcript, Verlag, 2014, lk 12.

10 Marek Tamm, Uusreaktsionäärne mõtlemine. – Vikerkaar 2016, nr 10-11.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming