Tulevik: ulatuslike volitustega teadusagentuur ja tõstetud hindamislatt

Marek Strandberg

Intervjuu teadus- ja haridusministeeriumi teadusosakonna juhi Indrek Reimandiga        Nädala eest käsitles Sirbile antud intervjuus teaduse ja kõrghariduse teemasid Eesti Teadusfondi juht Toivo Maimets. Seda kõike uue teadus- ja arenduskorralduse seadusega (TAKS ) seotult. Maimetsa arvates võeti TAKS riigikogus vastu kiirustades ja selles on läbitöötamata aspekte, mistõttu pole välistatud, et õige pea on vaja uut seadust. Uus TAKS muudab täielikult teaduse  finantseerimist, luues Eesti Teadusagentuuri ning kaotades sihtfinantseerimise ja teadusfondi senised finantseerijad. Kõik see on kirjas puhtformaalselt. Uus TAKS ega selle seletuskiri ei sisalda ühtegi sisulist punkti, mida uus agentuur tegema hakkab. 

      

Mis siis sündima hakkab? 

Eelnevate hinnangute ja väidetega ma ei ole nõus. Muudatused teaduse finantseerimises on pigem järkjärgulised kui täielikud. Toon välja paar olulisemat teemat teadusagentuuri kohta, need on kirjas ka TAKSis ja muudatuste seletuskirjas. Uuel teadusagentuuril on suures osas samad ülesanded, mis praegusel teaduskompetentsi nõukogul (TKN) ja Eesti Teadusfondil  (ETF) kokku, kuid sel on ka uusi, näiteks analüüsida uurimistoetuste tulemuslikkust ja mõju ühiskonnas. Samuti jälgib ja analüüsib teadusagentuur uurimistoetuste tulemusena tekkinud teadusliku informatsiooni avalikku kättesaadavust, intellektuaalse omandi tekkimist ja kasutamist ning teadusele omaste eetiliste põhimõtete ja heade tavade järgimist. Ja korraldab teadusprogrammides, sealhulgas rahvusvahelistes teadusprogrammides, osalemiseks  võetud kohustuste täitmist. Uus finantseerimissüsteem lõpetab ulatusliku kattuvuse teadusasutuste sihtfinantseerimise ja teadusfondi grantide vahel, mis oli põhjustatud sellest, et teadustöö erinevaid kulukategooriaid pidi rahastama eri allikatest. Edaspidi on uurimistoetused ette nähtud terviklikena, nende edukaks kasutamiseks ei pea üldiselt eeldama teiste rahastusallikate olemasolu. Koos sellega lõpeb ka selliste taotluste  dubleeriv menetlemine TKNis ja ETFis. Uus institutsionaalne uurimistoetus on vähem isikustatud ja arvestab senisest sihtfinantseerimisest rohkem teadusasutuste asutusefunktsioone, sh taristu haldamise ja õppetöö läbiviimise ülesandeid ning jätkuvuse tagamist.     

Kas see TAKSi versioon on parim, ses mõttes, et seda ei pea kohe muutma ja täiendama  hakkama? Millised on need probleemid, mille uuendatud TAKS Eesti teaduse jaoks lahendab?     

See TAKS on parim selles mõttes, et see on uusim, seega läbiarutatuim ja praegu ei ole kavas seda muutma hakata. Lisaks teadusagentuuri moodustamisele, mida puudutasin eelmises vastuses, on üheks põhilisemaks muudatuseks doktorantide staatuse muutumine teadustöötajaks, mis pakub  neile seni puuduolevad sotsiaalsed tagatised, sh emapalga, ja reguleerib senisest paremini ülikooli ja doktorandi töösuhteid. Samuti seab uus seaduse redaktsioon selged ja läbipaistvad reeglid, mis stimuleerivad ja võimaldavad teadusasutustel taotleda ning kasutada erinevaid rahastusallikaid. See on vajalik rahastamisallikate arvu kasvutrendiga arvestamiseks ja reageerib sellega seoses tekkivate probleemide hulga kasvule.     

Kuidas see kõik siis esialgsete kavade alusel – need on ju ilmselt olemas – välja võiks näha? Millised on arutusel olnud seisukohad?     

Uus redaktsioon jõustub üldiselt uue aasta algusest, kuid teadusagentuur moodustatakse 1. märtsil 2012 ja mõned sätted jõustuvad veel hiljem. Üleminek on järkjärguline, uus süsteem  lülitub sisse sedamööda, kuidas vana süsteem välja lülitub. Seni tehtud ja jõustumiseni veel tehtavad toetusotsused ja kord kehtivad vastavate toetusperioodide lõpuni. Tänavu tehakse otsuseid nii, nagu tehti ennegi. Ka doktorantide osas hakkab uus kord kehtima alates 2012 vastuvõetutele. Teadusagentuur moodustatakse ETFi baasil, sellesse tuuakse lisaks SA Archimedes koosseisust osa teaduskoostöökeskusest, sh TKNi  büroo. Teadusagentuuri juht võetakse tööle plaani kohaselt oktoobris haridus- ja teadusministeeriumi koosseisu, ministri nimetatud otsingukomisjon praegu töötab, juhi otsingutest on antud avalikult teada ja peetud on mitmeid konsultatsioone.   

Millal moodustati eksperdikomisjon, mis formuleeris Eesti teaduse finantseerimise täpsemalt ja milliseid töövorme sealjuures  kasutati? Kellega vesteldi, kelle arvamusi küsiti? Milliseid vastuseid ja seisukohti saadi? Milliseid arvestati?   

Komisjon moodustati veebruaris 2010. Komisjoni töövormideks olid koosolek ja kirjalik kooskõlastamise protseduur. Komisjoni liikmed vestlesid paljude oma sidusgruppidega ja tõid arvamused koosolekule kaasa, nt rektorite nõukogu ja selle liikmed. Arvestasime ka teistes  TAKSi ettevalmistavates kogudes – neid oli päris mitu, sh teaduspoliitika komisjon – esitatud seisukohti.   

Milline oli kõnealuse komisjoni töö reglement? Kuidas langetati otsused ja lahendati vaidlusküsimusi?     

Komisjoni reglemendiks oli konsensus. Otsused langetati üksmeeles ja vaidlusküsimused vaieldi üksmeele saabumiseni või loobuti vaidlusteema käsitlusest.     

Millised olid suuremad vaidlusküsimused?       

Olulisi diskussiooniteemasid on olnud palju, nt teadusagentuuri hindamiskomisjoni liikmetele seatavad tingimused, uurimistoetuse taotlemisel nõutavate andmete koosseis, selliste  institutsionaalsete rollide piiritlemine, millisel juhul on tarvis tagada teadusteema jätkuvus, tuumikinfrastruktuuridega seonduv.       

Sihtfinantseerimisele maailmas täpset analoogi ei olnud. Kas senine sihtfinantseerimise süsteem sai ka teie hinnangul takistuseks Eesti teaduse edasisele arengule või miks otsustati see välja vahetada?       

Senine sihtfinantseerimine asub oma olemuselt institutsionaalse plokk-granti ja personaalse projekti vahel. Võib öelda, et sihtfinantseerimine oli oma idee poolest kvaliteedikontrolliga asutuse plokk-grant, aga oma realisatsiooni poolest kaldus liiga uurijakeskseks, individualistlikuks. Seejuures katab sihtfinantseerimine peamiselt palgakulusid, kuid ei kata mitmeid teisi vajalikke kulukategooriaid, sh ka organisatsiooni toimimiseks vajalikke kulusid,  nt investeeringud, taristu ühiskasutus, millele tuleb kate leida teiste allikate arvelt. See on ebaefektiivne nii menetlemise kui ka asutuste strateegilise juhtimise poolest. 1990ndatel tehtud valik, et meie asutusi rahastati kvaliteedikontrolliga, mis oli sisuliselt võistlus asutuste vahel, on olnud Eestile edukas. Suurema kvaliteedi- ja võistluspõhisuse poole teaduse finantseerimisel liiguvad paljud maad. Seda põhilist printsiipi ei ole  kavas muuta. Ka uus institutsionaalne uurimistoetus asub institutsionaalse plokk-granti ja personaalse projekti vahel ning on kvaliteedikontrolliga finantseerimine. Kuid uus finantseerimine on vähem individualistlik, arvestab rohkem asutuse funktsioonidega ja katab kõik põhilised kulukategooriad.     

Kas uuel loodaval (või teoreetiliselt oma põhimõtteis praeguseks loodud) süsteemil on olemas maailmas analoog?     

Uus süsteem on senise muudetud variant, eesmärgiks ei ole olnud mõne teise süsteemi ülevõtmine.     

Kuidas haakub uus teaduse rahastamise süsteem ülikoolides tehtava teadus- ja õppetööga?       

Kahtlemata rahastab see teadustööd ka ülikoolides. Pole põhjust arvata, et see haakuks õppetööga halvemini kui praegune süsteem.  Õppetöö on üks institutsionaalne roll, mida võidakse arvestada hindamisel.       

Mujal on levinud teaduse karjäärimudel, kus umbes keskea alguseks (35. eluaastaks) püüavad teadlased saavutada püsiva ameti või lahkuvad süsteemist. Finantseerimise taotlejad on siis püsiametis teadlased, kelle grantidest saavad osa ka need, kes karjääriredelil pürivad püsiva ametikoha poole.  Millised hakkavad olema Eesti teaduse rahastusmudel ja karjäärimudel?       

On tõesti riike, kus teadlaste ja õppejõudude karjäärimudel on sätestatud seadusega, enamasti on need siis avalikud teenistujad või riigiteenistujad. Kuid suurem jagu sageli eeskujuks toodavatest karjäärimudelitest ei ole kehtestatud seadusega, vaid on kujunenud traditsiooni vm pehme regulatsiooni toel. Ka need  karjäärimudelid kipuvad murenema, mille väljenduseks on näiteks see, et noored teadlased iseseisvuvad üha vanemana. Meil ei ole tugevaid argumente karjäärimudeli seadusega kehtestamiseks, teadusasutused võiksid ju muidugi oma praktikat ühtlustada. Ja minu hinnangu järgi ei ole meil puudu mitte püsivatest ametikohtadest, vaid muutuvas – contra püsivas – olukorras piisavalt atraktiivsetest tingimustest. Kui püsiv ametikoht  oleks peamine motiveerija, siis tasuks mõelda ka sportlaste karjäärisüsteemist.     

Sihtfinantseerimise peamiseks probleemiks oli rahaliste vahendite ebapiisavus. Kõnealustest summadest ei piisanud selle tegemiseks, mida väideti tehtavat, ning tegelikult  kaeti sellest palgad, kui sedagi. Teadustegevust on seni finantseeritud ulatuslikult tõukefondide rahaga, EASi rahaga ja rahvusvaheliste grantidega. Milline saab olema teadusfinatseerimine praegu laual olevate otsuseprojektide ja kavade alusel?     

Muidugi on sihtfinantseerimise raha ebapiisavalt. Aga pole kindel, et see on sihtfinantseerimise peaprobleem, sest raha on alati ebapiisavalt. Pigem on probleemiks see, kuidas rahakasutust  juhitakse, sh kui paljudele seda vähest raha jaotatakse. Kui seda jaotataks vähematele, siis poleks ju teadlase kohta nii vähe. Osutub, et praeguse sihtfinantseerimise korral pole hästi toimivat mehhanismi teadlase kohta tuleva rahastamise juhtimiseks ei teadusasutuses ega ka rahastajal. Uus süsteem ei tekita täiendavat raha, kuid kasvab teadusasutuse roll juhtida ressursse, sh kombineerida eri allikaid. Tõukefondide vahenditele  jääb endiselt suur roll.   

Milliseks kujuneb teaduse kvaliteedi hindamine uues teaduskorralduses? On juhtumeid, kus, piltlikult öeldes, nii viis kui 5000 korda tsiteeritav teadlane on rahastuselt võrdsed.     

Konkreetse teadlase palga eest vastutab tööandja,  ka praegu. Kuid uues süsteemis peaks diferentseerimine olema kergemini teostatav.     

Kas võib loota, et edukad ja tulemuslikud teadlased on edaspidi paremas rahastamisolukorras? Kuidas see välja nägema hakkab?       

Laias laastus on see ka praegu nii, kuna paremad kollektiivid on edukamad võimaluste ärakasutamises. Uue rahastamissüsteemi puhul  peaks asutustel olema väiksem huvi luua juurde miinimumtasemele vastavaid teadlaskohti, seega peaks parematele ressurssi rohkem jätkuma.       

Milline võiks või peaks välja nägema Eesti teaduse rahvusvaheline hindamine?       

Viimane seadusemuudatus seda ei muutnud.      

Milline mehhanism peaks korrastama teadlaskonna, kes Eesti Teaduse Infosüsteemi kohaselt on üsna arvukas ja arvatavasti just oma arvukuse tõttu ühiskonnale üle jõu käib?   

Ma ei tea, mida võiks siin tähendada „korrastama”. Küllap ETISesse nad jäävad alles, aga ilmselt ei pea kõigile neile riigi rahaga palka maksma. Tööandjad peavad ise selle eest hoolitsema, et paremad saaksid väärikad tingimused ja kehvematest loobutakse. Riik ei hakka mikromajandama.   

Mida tähendab infotehnoloogia, biotehnoloogia ja materjalitehnoloogia prioriteetseks kuulutamine? Kas see tähendab seda, et alusteadusi ja sellealaseid uuringuid, näiteks keemias ja füüsikas, vürtsitatakse sagedamini sõnaga „tehnoloogia”?     

Need tehnoloogiad on eelistatavaiks tõstetud strateegia poolt ja see on juhindumiseks riigile,  asutustele ja teadlastele. On neid, kes tegelikkuses oma uurimistööd suunavad noisse suundadesse, kuid muidugi on ka neid, kes ainult nimetavad sobivate võtmesõnadega.     

Teaduse kvaliteedi tõstmine tähendab ilmselt ka teadlaskonna vähenemist. Milliste kvaliteedihindamise või muude protseduuridega seda soovitakse saavutada? Kas selline soov on üldse olemas?       

Sellest arvutusest on õige ainult pool. Sest ei kehti vastupidine väide, et teadlaskonna arvu vähendamine tähendab teaduse kvaliteedi tõstmist. Järelikult ei saa vähendamine olla eesmärgiks. Aga et lati tõstmisel ülehüppajaid vähemaks jääb, on tõesti paratamatu.       

Milline saab olema koordinatsioonimehhanism teadusrahastuses? Pean silmas seda, et teaduse rahastamise suunad ja võimalused võiksid ju haakuda majanduse ja ühiskonna laiemate ootustega.       

Ideaalis kindlasti peaks. Tegelikkuses algavad raskused ootuste defineerimisest ja siis tuleb ülalt alla tagada nendega arvestamine. Eks see ole alt  üles ja ülalt alla rahastamise vahekorra küsimus. Akadeemilisel huvil põhinevale koordineerimatule teadusele jääb kindlasti ka oma osa.       

Kuidas on kavas lahendada teaduse ja selle rakendamise (mida nimetatakse ka vahel rakendusteaduseks) rahastamise mehhanismid  või neisse pole plaani piiri vahele tekitada? Kas rakendusteadus on teadus või n-ö vääralt tõlgitud termin, mille õige nimi on teaduse rakendamine või teaduse rakendus?       

Ma ei näe terminoloogilist probleemi. Rakendusteadus on teadus, mille juures on kusagil rakendaja. Eestis ei ole nimetamisega probleemi, meil on mure, et pole rakendajaid. Rakendajata on ka sillatalakonstruktsiooniteadus akadeemiline.       

Mil moel teaduse finantseerimise süsteem plaanib hakata looma olukordi, kus ettevõtlusel on praktiline huvi teaduse rakendamisel kaasa lüüa? Kas see on üldse teaduskorralduse ja teaduse finantseerimise küsimus?       

Ka ettevõtete teadusnõudluse tekitamine ning soodustamine ja koostöö edendamine on teaduskorralduse osa. Selleks on ka Eestis meetmeid, sh mitmesugused koostöömeetmed, innovatsiooniosakud, klastrite toetused, tehnoloogia arenduskeskused jne. Teadusnõudluse toetamise meetmed on ka hoopis teist tüüpi, nagu standardite/nõuete/normide/maksude kehtestamine (nt digitelevisioon, reostusmaksud), juhtturgude loomine (nt elektriautod ja nende laadimisseadmed), regulatsiooni seadmine (nt innovatiivsete riigihangete regulatsioon).       

Millal teeb ministeerium lõplikud otsused, kuidas teadusrahastuse süsteem välja nägema ja toimima hakkab? 

Järgemööda, vastavalt seadusele. Osa rakendamise detaile jääb teadusagentuuri luua, küllap midagi kujuneb praktikas. 

Kas riigikogu kultuurikomisjon on kõnealuse komisjoni tööga tutvunud?   

Kui ei, siis millal võiks see plaanis olla?  Ei tea. Ma ei tea ka, kas see sel tasemel vajalik on – riigikogu tase on seaduse tase.

Küsitlenud Marek Strandberg

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming