Tulevikutöö passib provintsi pareminigi

Parimad paigad, kuhu uue töö kontseptsioon loogiliselt sobitub ning kust koostööd ja sünergiat otsida vabamas vormis võrreldes suurfirmaga, on vabakontorid.

MELE PESTI

Pinge linna ja maa, tsivilisatsiooni ja looduse vahel on paljude eestlaste igapäevaelu integraalne osa. Uuringutele toetumata julgen arvata, et (suur)linna ängi ja looduse kutse tajumine on meile statistilise keskmisena omasem kui enamikule (Lääne-)Euroopa riikide elanikest. Sahmimine linna- ja maakodu vahel, põiked grüünesse igal võimalusel, eramajade suured varjulised aiad ja Valdur Mikita romantiseeritud koriluseestlus on enamikule meist mõnevõrra tuttavad. Kinnisvaraalal levinud nali, et eestlase ideaalkodu asub mere kaldal metsa sees kesklinnas, sisaldab sügavamat olemuslikku lõhet soovide ja võimaliku vahel.

Samal ajal maaelu närbub, perifeeria kiratseb, regionaalpoliitika ei suuda langustrendi ümber pöörata. Külad jäävad tühjaks. Või mis siin küladest rääkida, väikelinnadeski – ja väikesed on Eestis peaaegu kõik linnad – on mittekestlik kahanemine hoos. Niisiis: keskmise eestlase süda ihkab roheluse ligi, aga jalad viivad ta justkui iseenesest suurlinna. „Üks poiss kadus linna kord õhtu eel“, nagu Kukerpillid juba 1980ndatel laulsid.

Paindlik töö lubab paremat keskkonda

Hiilivalt on toimumas murrang. Muutuv arusaam tööst ja töökohast annab provintsile uue võimaluse. Kohalike juhtide nutikusest sõltub, kas see ka piirkonnale midagi annab. Kindlasti lubab aga nüüdisaegsem vaade tööle paljudel rahulikumalt, ühe ja ainsa keskuse lähedale jäämise paineta, elukeskkonda valida.

Arvukad uuringud meil ja mujal kinnitavad, et lähitulevikus kahaneb märgatavalt vajadus lihttööde järele. Üha olulisemaks saavad spetsialiseeritud oskuste komplektiga inimesed. Teadmistepõhine majandus, mille keskmes on loovtööstus, on juba kohal ja üha tugevneb, ja see soosib koostööd rohkem kui konkurentsi, avatud inimeste ja ettevõtete võrgustikke seniste suletumate asemel.¹

Ennustatakse, et lähiajal kaob 40–50 protsenti praegustest ametitest, üha enam lähevad hinda alad, kus inimene tegeleb inimesega (nõustamised, teraapiad, tervishoid), aga ka info, side, teadus, tehnika. Sellised populaarses vormis umbteed või edu lubavate erialade nimekirjad on kasulikud teejuhid kõrg- või kutsekooli sisseastujale. Täpsemate prognooside kohaselt on aga muutus veelgi laiem: tähtsust on kaotamas kogu eriala ehk professiooni mõiste kui selline. Tulevikus on kaduvväike osa inimestest tööelu algusest lõpuni ühe sildiga rinnas.

Ametikoht või vähemalt eriala, milleks oleme ette valmistunud, määrab inimese identiteedist päris suure osa. Nii nagu kogu isiksus, minapilt ja välis­imago koosneb killukestest, mis moodustavad pidevalt muutuses oleva suurema pildi, nii hakatakse tõenäoliselt mõtestama ka töösse puutuvat. Tööelu vormid, mida tänapäeval kasutavad vabakutselised, on mõneti ajast ees. Lähiajal saab paljudele, tegevusalast sõltumata, normaalsuseks töö mitme paralleelse projekti kallal, oskuste kombineerimine üha uutes variatsioonides uuteks ülesanneteks, tihti nii, et ka töökaaslased vahetuvad.²

Pidev liikumine ja oskuste ümber­rakendamine ei pea tingimata tähendama tööandja vahetust. Firmad, Eestis ühe julge näitena Proekspert IT alal, juba katsetavad töökorraldust, kus iga uue alaprojekti juht „palkab“ maja seest inimesi oma meeskonda, tuues vajaduse korral uusi inimesi ja oskusi väljast juurde. Mõnedki suurkorporatsioonid aga saadavad inimesi vabakontoritesse „komandeeringusse“, et nad seal loovsektoriga vabalt suheldes teistsuguses keskkonnas inspiratsiooni saaksid.

Üha enam on ka vabakutselisi. Eurostati 2014. aasta andmete järgi oli neid koos iseendale töö andjatega 50% töötajaist, USAs samal aastal 34%, ja need arvud kasvavad.³ Vabakutselised kombineerivad oma sissetuleku koostööst eri tööandjatega, varieerides tihti ka oma ametinimetust. Selline volatiilsus võib esmapilgul hirmutavalt mõjuda: kes ma siis olen, kui ma ei saa uksele kirjutada „arveametnik“ või „ajakirjanik“? Ja mis mõtte saab kõrgkoolis eriala omandamine, kui professioonid hajuvad, kaotavad keskme? Võib loota, et Eestis aastaid ringelnud tobedad naljad sellest, kuidas arvukad TÜ semiootika eriala lõpetajad kinnitavad kabinetiuksele sildi „semiootik“ ja jäävad igavesti kliente ootama, saavad lõpu. „Me treenime siin aju ja kohanemisvõimet, mida humanitaar vajab kõigis ameteis,“ nagu prof Peeter Torop semiootikaosakonna rolli kunagi selgitas.

Hunt Kriimsilma üheksa ametit kui uus normaalsus

Lähituleviku arusaam tööst näeb ette, et inimene arendab välja oskuste ja pädevuste kogumi, mida rakendab eri kombinatsioonides eri projektide juures. Ilmselt kaasneb aegamööda ka suunamuutus haridussüsteemis. Praegugi on pedagooge, kes soovitavad mitte suunata lapsi küsimusega „kelleks sa saada tahad?“, vaid pigem: „mida sulle meeldib teha ja mida sa tahaksid veel osata?“. Nii kooli- kui ka tööteel on mõttekas pidevalt oskusi täiendada, et sobituda eesmärgiks võetud järgmise tööotsa vajadustega.

Sildid aitavad kaoses korda luua, ilma nendeta ei saa, aga liigne kiindumine ühte ametinimetusse ei pruugi enam olla hea karjääri aluseks. Kui me sel kevadel Edukontoris, Kuressaare keskplatsi äärde loodud vabakontoris kabinetiustele silte riputama hakkasime, siis selgus, et enamikul juhtudel seda „semiootikut“ sildile kirjutada ei saagi. Me ei vaja futuroloogi suunamist, vaid juba kombineerimegi projektide kaupa oskusi eri ametiteks. Nuputasin minagi, kuidas end nimetada. Kõige hõlmavam tundus „Ladina-Ameerika ekspert“, ometi lisasin ka lektori, tõlkija, toimetaja, ajakirjaniku, valimisvaatleja ja vabakontori visionääri nimetuse. Olen veel ametinimetustes kinni, ei osanud teisiti. Samm edasi õiges suunas oleks sõnastada peale eksperdiala oskuste kogum, kirjeldada lühidalt tööriistakasti, mille abil ma tööturul tegutsen. Õige pea, IT alal juba praegu, palgataksegi pikemaajalist tööjõudu pigem oskuste kogumi, mitte ametinimetuse järgi.

Vaba kutse, vaba kontor

Vabakontorid ongi parimad paigad, kuhu uue töö kontseptsioon loogiliselt sobitub ning kus koostööd ja sünergiat saab otsida vabamates vormides. Kõrvuti laudade taga või tubades kas iseenda või mitme tööandja heaks töötavad spetsialistid võivad oskusi-pädevusi kirjeldada ja kõrvutada. Mõnes vabakontoris ripub seinal tabel, kuhu püsi- ja ka ajutised rentnikud kirjutavad, mis projekti(de) kallal keegi parajasti töötab, ühte kasti märkida oskused, mida ta kasutab, ja teise esile tulnud piirangud või puudused. Väga võimalik, et tabeli alusel sünnib koostööprojekte, täiesti kindel, et tekib huvitavaid vestlusi, tagasisidet, värskeid ideid ja võimalusi liikuda sujuvalt uute tööde juurde.

Vabakontor sobitub tööilma ja ka sirguva generatsiooni nõuetega töökeskkonnale nii orgaaniliselt, et neid on viimase kümne aastaga üle maailma kerkinud nagu seeni pärast vihma, igal aastal see arv peaaegu kahekordistub.⁴ Kontoripinna jagamine ja ideoloogia selle taga on osa laiemast jagamismajanduse liikumisest: olgu paralleelideks transpordis Uber või Taxify, ööbimismajanduses Airbnb või Couchsurfing. 1970ndate lõpus kasutusele võetud jagamismajanduse termin tähistas esialgu kogukonnakeskset ühistarbimist, näiteks kodumasinate jagamist naabruskonnas. Tehnoloogia areng võimaldas jagamismajanduse võimsat eskaleeringut 2010ndatel, endist kogukondlikku kontrollimehhanismi (külas kõik teadsid, kes kodumasinaid lõhub ja temale enam ei laenatud) asendab veebi­platvormide reitingute ja tagasiside andmise süsteem.

Ideaalis on jagamismajandus seotud säästliku arenguga ning on eetilisem, paindlikum ja inimkesksem kui tegevusala eelmised, tihtipeale bürokraatlikesse nõuetesse uppunud lahendused. Praktika on samas näidanud, et kapitalistlikus maailmas hakatakse iga toimiva teenuse abil kapitali koondama, eetika ja algsed väärtused võivad sootuks ununeda. Heaks näiteks on hiljutised skandaalid Uberis seoses konkurentide jõhkra tõrjumisega, seksistliku juhtimisskeemi ja ulatusliku maksude vältimisega.

Kommertsialiseerumine ja algidee hägustumine raha teenimise nimel on ka jagatud kontoriruumide sektoris ammu kohal. Ingliskeelses maailmas coworking space termini alla koondunud asutustealases kirjanduses tehakse selget vahet kommertskontorite ja kogukonda loovate vabakontorite vahel. Ühiskontori idees vaid kinnisvaraprojekti nägevatele ärimeestele antakse ühtlasi nõu luua kogukond ja „müüa pikaaja­list kogemust“, kaasates püsirentnikud nii kontori füüsilisse kui ka vaimsesse kujundamisse – põhjusel, et seda on konkureerival kinnisvaraarendajal keeruline kiiresti järele teha. Veenvalt teeselda on aga raske, eks kohapeal ole ikka tunda, kas mõni vabakontor on loodud hingega, kogukonna vajadusi arvestades ja sünergiat otsides või äri­plaani täitmise nimel.

Vabakontor keskuses ja perifeerias

Eestis on jagatud kontorite keskkond kirju. Kui taas jagamismajanduse staaridelt võrdlusmaterjali laenata, siis võib öelda, et on nii korraliku Airbnb disainkorteri tüüpi viimistletud valmislahendusi, aga on ka Couchsurfingu tüüpi täienisti kogukonnale mõeldud ühistööruume. On ka hundina lambanahas käituvaid hotelle, kes populaarsuse nimel esitlevad end kellegi teisena. Siin on öömajanduse ja kontorisektori vahel lausa ülekate: mõni hotell või hostel poetab oma reklaame tasuta öömajade võrgustikesse, mõni teine, ka Eestis, pistab numbrituppa töölaua ja tooli ning reklaamib end ühiskontorina.

Vabakontorite skaala ühes otsas ongi läikivad ja moekad hightech space’id, hub’id, tehnopolid, mis on valdavalt suunatud IT-sektorile, aga ka laiemalt startup’i tüüpi alustavatele ettevõtetele. Seal on laua rendihind pigem soolane ja tugiteenused töötavad laitmatult. Mõttelise skaala teise otsa võiks paigutada kaugtöökeskused, mida 2010. aastal loodi Eesti maapiirkondadesse ja mille missiooniks oli perifeerias digioskuste parandamise kaudu mahajääjaid järele aidata. 2017. aasta suvel tunnistab Targa Töö Ühingu (endise Kaugtöö Ühingu) juht Ave Laas, et keskuste loomine sattus digitaalse murrangu ajale, mil inimesed ostsid ka maal üha enam koju sülearvuteid. Seega vähenes kiiresti europrojekti toetatud vajadus digipädevust parandada ja keskused pidid ümber orienteeruma.

Need vähesed kaugtöökeskused, kus elati üle nii murrang kui ka toetava projekti lõpp (nt Kolga ja Sänna), on nüüdseks üsna vabakontori moodi ja erinevad oma rikkamatest linnasugulastest ehk vaid mööbli hinna ja ruumi disaini poo­lest. Sisu on kohanenud üksteise­sar­naseks: peale kaugtöötajate on sinna oodatud ka väikeettevõtjad ja mitte tingimata kaugtööd tegevad vabakutselised (nii et täpsem termin on ilmselt vaba­kontor, mitte kaugtöökeskus, mis kipub paljudele seostuma perifeeria telefonikeskustega). Vabakutselised ja väikeettevõtjad loovad ühiselt energiat ja ekspertiise panustades ühise vaimse ruumi, kus on mõnusam töötada kui kodus isolatsioonis või pereeluga segamini.

Nii suurlinnades kui maapiirkondades on sage praktika tuua laste­hoiuteenus vabakontorisse või selle lähedale, sest uue töö kontseptsioon tähendab ka töö- ja eraelu, töö- ja vaba aja märksa suuremat segunemist. Eesti vanemahüvitis, üks maailma heldemaid omataoliste hulgas, kuid seejuures jäigavõitu, on lõpuks ometi paindlikumaks tegemisel. Sel sügisel lähevad ilmselt muutmisele ka reeglid, mis seni väikelapse eest hoolitsemise kõrvalt töötegijat trahvisid ja soolist palgalõhet kasvatasid. Toetavad seadused ja mõnus lastehoiuvõimalus vabakontoris aitab lapsevanemal olla täpselt endale ja oma lapsele sobivas mahus tööturul aktiivne. Praegu kombeks olev järsk üleminek sajaprotsendiliselt lapsepuhkuselt sada protsenti tööle tagasi on karm nii paljudele lastele kui ka vanematele. Nii jäika lahendust ei ole paindlikuma tööelu puhul vaja. Lastehoiuvõimalusega vabakontori visionäärid usuvad, et üsna pea ei mõisteta enam, kuidas me ilma hakkama saime, kontori lastehoid saab sama elementaarseks nagu lasteaed või kodune lapsehoidja.⁵

Uus maaelu

Seega: paindlikkus on vabakontoris läbiv märksõna nii ruumilisel, ajalisel kui ka töö- ja eraelu ühendamise tasandil. Varahommikul töölised vabrikuväravast sisse ja kella viiest välja juhatav vile võiks kontoritöö tegijate kõrvus ju lõpuks ometi vaibuda ja kontroll oma käikude üle ajas ja ruumis inimeste endi kätte minna. Ruumi kontrollimise ehk elukeskkonna valiku juurest jõuame tagasi artikli alguses oleva paradoksi juurde: eestlane tahab roheluse ligi, aga elab ikka pealinnas. „Provintsis pole ju tööd,“ kaigub piirang paljudes peades. See ei pruugi enam tõsi olla. Tean näiteks Saaremaal mitut tööandjat, kes kurdavad, et oskustöölisi saarel piisavalt ei leidu. Rääkimata siis võimalustest treenida oma tugevad küljed oskuste paketiks ja töötada iseseisvalt.

Kaugtöökeskuste loomise kõrgajal 2010. aastal rääkis aktivist Kadri Seeder Postimehele: „Mina nimetan seda uueks maaeluks. Inimesed, kes tegelevad maaelu jaoks mittetraditsiooniliste erialadega, töötavad pigem valgekraedena ning on teinud teadliku valiku, et tahavad maal rahulikumat, stressivabamat elu elada ja neil on ühine vajadus kodu­lähedase normaalse töökeskkonna järele, mida kaugtöökeskus pakub. See võimaldab neil ka omavahel suhelda ning selle kaudu on tekkinud huvitavaid uusi algatusi, sest need inimesed on erinevatelt elualadelt ja erinevatest ettevõtetest. Sealt tekib mingi sünergia ka oma piirkonna arendamise mõttes.“⁶

Seitse aastat hiljem Kuressaares vabakontorit käima lükates leian, et see kirjeldus kehtib ka praegu ja niisamuti väikelinna kontekstis. Pealinna kõrgdisainitud valmislahendustega vabakontorid ei tundu sugugi atraktiivsemad kui meie nõukaaegne kontoriruum, mida iga päev kindlamalt kokku kasvava loova kogukonnaga vähehaaval mõnusamaks timmime. Loodus on lähedal, varba saab vette või metsasamblale pärast viie­minutist rattasõitu keskplatsi kontorist: ongi see jabur unistus looduse rüpes kesklinnast peaaegu kinni püütud. Väikelinna rahulikum rütm laseb pare­mini ka oma mõtteid kuulata ja arendada välja oskusi, millega elatist teenida ja mis veel tähtsam – oma elu täita.

1 Charles C. Snow, Organizing in the Age of Competition, Cooperation, and Collaboration. – Journal of Leadership and Organizational Studies 2015, nr 22/4.

http://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1177/1548051815585852?journalCode=jlob

2 http://www.bbc.com/capital/story/20170424-the-next-generation-of-jobs-wont-be-made-up-of-professions

3 Andrej Rus, Marko Orel, Coworking: a Community of Work. – Teorija in praksa 2015, nr 6.

https://www.researchgate.net/publication/290430356_Coworking_A_Community_of_Work

4 Steve King, Carolyn Ockels, Coworking Forecast: 1 Million Coworkers in 2018. – Small Business Labs 7. V 2014.

http://www.smallbizlabs.com

5 https://medium.com/tech-ladies/meet-the-tech-lady-who-launched-a-coworking-space-with-on-site-childcare-528a5ae8dbed

6 http://majandus24.postimees.ee/289729/kaugtookeskused-toovad-valgekraed-maale