Tulevikutöö sünnib õiget tuult oodates

Tulevikutööd iseloomustavad kohanemisvõime, suutlikkus teha väga heal tasemel meeskonnatööd ja piisav ruum isiklikuks arenguks.

TUI HIRV

Käimas on suured muutused, inimelu mõtestatakse ümber ja töö ei ole erand. Töö on pikka aega loonud inimese identiteeti, ametinimetuse, mille ta kirjutab visiitkaardile ning mis vanasti kanti ka kirikuraamatusse ja pärast surma hauasambale. Reykjavíkis on keset linna vana surnuaed, kus võib lugeda: siin puhkab härra see-ja-see, ehitusmeister, ja tema abikaasa, perenaine. Olla määratletud kui ehitusmeister või perenaine kirjeldas inimest piisava adekvaatsusega. Katsu sa praegu inimest ühe sõnaga kirjeldada! Need tööd, mida perenaine tegi mitusada aastat omapäi, on suures osas delegeeritud masinatele ja toidu­ainetööstusele. Perenaisel jääb aega üle, ta on koolis käinud ja ta ei ela enam äia talus, vaid oma väikese tuumikperega omaette majapidamises, mille rängad kulud on ka tema kanda. Või kui tal peret ei olegi, kannab ta kulusid ja vastutust päris omapäi. Ehitusmeister aga konkureerib oma pädevuse ja käteosavusega avatud maailma loendamatute teiste ehitusmeistritega. Ta teab, et ei saavuta üksinda kuidagimoodi efektiivsust, mis on suurfirmadel, kes saavad iga detaili tellida suurtes kogustes maailma sellest nurgast, kus seda kõige odavamalt tehakse. Ehitusmeistri kunagine klientuur – oma küla ja ehk ka naaberküla – ei ole enam enesestmõistetavalt tema käsutuses: ta seisab jõudude meele­vallas, mida ta ei kontrolli ja milles ei olegi enam üht kindlat, alati töötavat õiget toimimisviisi. See tuleb igaühel ise leiutada. Minu purjetajast isa ütleks seepeale: oodata õiget tuult.

See, mida kutsutakse tulevikutööks, on minu põlvkonnale keskkonna kasvavast ebamäärasusest tingituna juba ammu olevikutöö. Tööelu on nähtus, mis jookseb tihedalt majandusarengu ja poliitiliste suundumuste kannul. Iga inimene, nagu öeldud, võistleb palju suuremal, konkurentsist kannustatud areenil kui sada aastat tagasi. Mida kaugemale ühiskond areneb, seda kõrgemate kihistustega Maslow’ püramiidis tegeleb selle majandus. Ühte sammu käivad olemasolevate vajaduste rahuldamine ja uute vajaduste väljamõtlemine, et oleks, mida rahuldada. Tänu kommunikatsioonivahenditele on maailm nii kompaktne, et heaoluriikide elanikel jääb üle jaksu mõelda ka vähematele vendadele. Islandi majapidamistes olen näinud külmkapi küljes oma pere laste piltide kõrval Aafrika laste pilte, kes on UNICEFi vahendusel „lapsendatud“: neile saadetakse raha, et nad saaksid kooli minna, ning ostetakse lapsele oma kits või kana, et ta nälga ei jääks. Tüüpilise firmakingitusena võib kolleegile kunagise konjakipudeli asemel kinkida sedelikese, millel seisab: „Sinu nimel saadeti kriisikolde puudustkannatavale lapsele villane tekk/leetrivaktsiin/sääsevõrk/veepuhastustabletid“ – midagi, mis on sellele lapsele esmavajalik, millegi asemel, millest ise võib vabalt loobuda. Edumeelsetel ettevõtetel on tingimata vastutustundlikkuse programm, millega turundust turgutatakse. Altruistlikust soovist aidata vähemat venda on korraga saanud äriline vajadus, mille majandusliku kasuteguri võib soovi korral välja arvutada.

Niisiis ei ole tellija vajadus enam alati saada teenust või toodet rohkem ja odavamalt. Kuidas talle siis oma toodangut serveerida? Me ei saa kogu maailmaga võistelda teenuse odavuses, selle vaate­nurga kahjutegur hakkab meile oma pöörastes mõõtmetes juba vastu näppe andma. Vahendid, millega teenuse odavus saavutatakse – häbematu ükskõiksus keskkonna ja tööliste õiguste suhtes, nagu neid kirjeldab näiteks Naomi Klein raamatus „No logo: sihikule on võetud brändihiiglased“ (2000, ee 2003) – toimivad maakera mõningates piirkondades, aga meie lähiümbruses üha vähem. Rahvusvahelised organisatsioonid püüavad jõudumööda taastada liikide, tõugude, maastike, etniliste gruppide ja dialektide mitmekesisust, mida pidurdamatule kasvule suunatud tööstus on vaesestanud. Eesti maainimesed saavad toetust, et aretada lambaid, hooldada puisniite ja teha kihnukeelseid raadiosaateid. Globaliseerunud maailm hakkab väsima nõndanimetatud autentsusest, mille ainus kehastus on identselt originaalsed hipsterid, kes kõlgutavad jalga kohvikus, mille interjööris korduvad mandrilt mandrile ühesugused viimistlusmaterjalid ja detailid.

Tellija vajadus ei ole enam alati saada teenust või toodet rohkem ja odavamalt.

Wikimedia Commons

Uus põlvkond saab hoopis teistmoodi aru mõistetest kvaliteet, efektiivsus ja jätkusuutlikkus, kokkuvõtlikult: väärtus. Meie käitumine võib ajada vanemad inimesed silmi pööritama. Taanis tegutseb edukalt kasutatud titeriiete laenutus, mille on juurutanud disainer Vigga Svensson, kui oli jõudnud tõdemusele, et tema ponnistustest toodete keskkonnasõbralikkuse poole ei olnud mingit tolku, kui ostjad jõuavad need oma lastele kaks-kolm korda selga panna, enne kui trukid eest ära lendavad. Tema äril läheb hästi: taani lapsevanemad maksavad hea meelega kuus summa, mille eest saaksid osta mitu täiesti uut riideeset, ja saavad selle eest kasutada koti pestud, nõelutud ja kokku rullitud parajas suuruses särgikesi ja sipupükse. Vigga kaubamärk on hea näide täiesti uuest, aja- ja kohaspetsiifilisest tootearendusest. Noored pered on väga mobiilsed ega saa enam hoida kaltsutagavarasid tulevastele põlvedele. Kolitakse sageli seoses töö või õpingutega, vahelduse mõttes või olude sunnil. Peale selle on Taanis mitukümmend aastat õpetatud rahvast sünkroniseerima oma tarbimist keskkonna vastuvõtuvõimega. Nii ei peagi tarbija enam sundima ennast seadma planeedi vajadusi enda omadest ettepoole, vaid need vajadused on hakanud iseenesest ühtima. Tarbijate valmisolekuga kaasneb selliste toodete ja teenuste väljatöötamine, mille eesmärk ei ole mitte toota rohkem, vaid vähem – rõhuga mitte isiklikule, vaid ühisele hüvele ehk puhtamale loodusele. Säästva käitumise kampaaniad toovad tootearendusse läbimurdeid, olgu see siis vanast tuletõrjevoolikust õmmeldud tahvelarvuti vutlar või vetikast paisutatud veepudel.

Tarbija teadlikkus on võtmeküsimus, sest selliste „heasüdamlike“ toodete eest saab küsida kõrget hinda ainult siis, kui tarbija on valmis seda maksma. Sedamööda kuidas Eesti elu edeneb ja palgad tõusevad, jõuame nende riikide sekka, mille toodang ja teenused ei pälvi enam konkurentsieelist odava hinna tõttu. Üle jääb lisandväärtus, mille saab ehitada ainult tarbija eelistustele. Et võimalikult suurele turuosale käpp peale panna, ei saa arvestada ainult keskmise tarbijaga, vaid tuleb läheneda igaühele eraldi. Niipalju kui on ostjaid, on ka eelistusi. Olete märganud, kui paljudele küsimustele peab vastama, enne kui osta bensiinijaamast tass kohvi ja kabanoss? See on sellepärast nii keeruliseks aetud, et võimalikult palju kliente saaksid endale meelepärase kombinatsiooni sinepist, saiast, piimast ja kohvipurust. Ühtlasi riimub see veel eriti hästi praeguse individualistliku vaimsusega – tunda end erilisena, osalisena iseenda igapäevase tegelikkuse kujundamises. Üldmõisted klientuur ja tööjõud on kadumas.

Turundama peab nii toodet kui ka töökohta. See viimane – et töökoht peab olema atraktiivne, et inimene oleks nõus oma jaksu ettevõttesse panustama – on jälle tööelu uus tahk. Leidub veel palju inimesi, kellele on täiesti enesestmõistetav iga päev kaheksa tundi midagi enam-vähem talutavat tehes maha tiksuda ja selle eest kord kuus raha vastu võtta. Motivatsiooniks piisab täiesti rahast ja sellest, mida selle rahaga tööst vabal ajal ette võtta annab. On aga üha suurenev kildkond, kellele peab iga töötund olema isiklikult läbi tunnetatud ja mõtestatud ning töö eest saadud raha on vajalik eluspüsimiseks, mitte töö mõtestamiseks. Seda kildkonda on tööandjal palju raskem motiveerida! Viimased kaks aastat veetsin Reykjavíki ülikooli majandusteaduskonnas ärijuhtimise kraadi tehes. Pühendasime välisprofessoritega loendamatuid seminaritunde inimkäitumise, eneseteostuse ja stiimulite üle arutlemisele. Vaatlesime organisatsioonikultuuri kui nähtust ja indiviidi selle sees. Põhimõtteliselt on tööturul tegemist vahetuskaubaga: töötaja investeerib ettevõtte konkurentsivõimesse, ettevõte töötaja omasse, et ta saaks õigel ajal astuda sammu edasi. Ja tööandjal peab olema talle järgmine redelipulk ootel! Olukorras, kus Eestis on käes tõsine tööjõupuudus, ei saa tööandja endale enam lubada hea töötaja surmani äratüütamist, nii et ta lahkub, ja siis järgmise päeva lehes kuulutamist: „Palun mulle viieaastase töökogemusega tippspetsialist keskmise palga peale.“ Ta peab tööjõu üles ehitama nagu metsamees noorendiku, looma tingimused, kus töötaja saab areneda, tegeleda talle oluliste asjadega nii tööl kui ka kodus. Seda kõike tingimustes, kus tööandja isegi ei tea, mida homne päev toob, kas tal üldse on turgu ja nõudlust, ja kas sama toote peale, mis eile, või tuleb leiutada midagi hoopis uut.

Nii keerukates oludes tööandja enam lojaalse töötajata pinnal ei püsi. Ta peab alluvat usaldama, võtma arvesse tema vajadusi, kaasama teda planeerimisprotsessi, andma talle vastutust ja mänguruumi, kõrvaldama takistusi, võtma temaga ette suuri hüppeid ja väikesi lihvimisi. Kas selle töösuhte kontekst on kontor või maja või asumiselts, omandivorm riigiasutus, äri või mittetulundusühing, koosseis püsiv või muutuv, tasu makstakse arve või lepingu alusel – need kõik on tehnilised pisiasjad. Oluline on tuult ja laineid õigesti lugeda, olla valmis soodi ja poomiga tegutsema, valida meeskond, kellega keset merd tihedasti väikses paadis vähema tõenäosusega nägelemiseks läheb, enne sadamast välja­sõitu kokku leppida suund ja mitte tikkuda sinna, kus liiklus on nii tihe, et on oht külge mõlkida. Ehk ilma metafoorideta: tulevikutööd iseloomustavad kohanemisvõime, suutlikkus teha väga heal tasemel meeskonnatööd ja piisav ruum isiklikuks arenguks. Kui tööandja loob tingimused, on töövõtja nõus panustama ja siis ei ole miski võimatu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht