Tulumaksust emotsioonideta

Heido Vitsur

Tulumaksuga köetakse Eestis jälle üles emotsioone ja ilma teevad loosungid, mitte faktid. Milline on tegelik praktika ja kogemus inimeste tulude maksustamisel maailmas? Missugustes riikides üht või teist maksusüsteemi kasutatakse ja mis neid riike iseloomustab? Kas maksukorralduse, demokraatia, kultuuri, maailmavaate ja konkurentsivõime vahel on mingi seos ja kui on, siis kui määrav on see seos? 

Kui jätta kõrvale Hiinas kaks tuhat aastat tagasi Hani dünastia ajal lühikest aega kogutud tulumaks, võib tulumaksu sünnikohaks lugeda Napoleoni sõdade aegset Inglismaad, kus 1798. aastal hakati 60 naela ületavatelt tuludelt võtma maksu 0,83% ja 200 naela ületavatelt  tuludelt 10% ulatuses. Seega sündis tulumaks progresseeruva ja astmelisena. Selles ei olnud midagi üllatavat. Selle aja kõige mõjukamas majandusteaduslikus teoses, Adam Smithi 1776. aastal ilmunud „Uuringus riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest” viienda raamatu teises peatükis on kirjutatud järgmist: „… vaestele tuleb eluks vajalik raskelt kätte. Neil on raske toidu muretsemisega ja suurim osa nende sissetulekust  kulubki sellele. Rikaste kulutuste põhiosa seevastu moodustavad luksus- ja edevuskaubad ning suursugused majad. Seetõttu peaks maksukoorem üldjuhul langema raskemalt jõukatele; sellises ebavõrdsuses pole ilmselt midagi ebamõistlikku. Pole ebamõistlik, kui rikkad peavad avalikke kulutusi toetama mitte ainult proportsionaalselt oma tulude suurusele, vaid mõnevõrra rohkem kui selles proportsioonis”.       

Õigluse küsimus       

Täpselt samamoodi said asjast aru ka Ameerika seaduseandjad, kui nad põhiseaduse XVI parandusega andsid 1913. aastal Kongressile õiguse maksustada inimeste mis tahes allikast saadud tulusid ja viisid sisse progresseeruva tulumaksu. Ka praegu peetakse Ameerikas loomulikuks, et maksude kehtestamisel tuleb kinni pidada kahest põhimõttest. Esiteks, võrdseid tuleb maksustada ühtemoodi ja teiseks, erinevaid nii erinevalt, nagu õiglaseks peetakse. Õigluse määratlemisel on aga aluseks ühe või teise sissetulekurühma suutlikkus makse tasuda. Seega on seal maksuskaala üksnes õigluse tehniline kajastus.  Maailmasõdade perioodil laienes tulumaksu rakendussfäär kiiresti. Seda nii geograafiliselt kui ka riigisiseselt. Tulumaksuga hakati maksustama järjest suuremat tulusaajate ringi ja maksumäärad kippusid pidevalt kasvama. Eestiski oli enne sõda tulumaksumaksjaid aastas mõnekümne tuhande ringis, nüüd aga üle kuuesaja tuhande, tulumaksuna laekus siis eelarvesse aga kolm korda vähem raha kui viinamüügist. Tänapäeval on  see proportsioon suuremale alkoholitarbimisele vaatamata vastupidine.     

Praegu võib meile olla üllatuseks, kui kõrgele ulatusid üksikisiku tulumaksumäärad näiteks 1960. aastal. Suurimat maksumäära tunti siis USAs, kus üksikisiku kaks miljonit dollarit ületavat aastatulu osa oleks maksustatud 90% suuruse maksumääraga. Sel ajal USAs superpalkasid ent veel ei tuntud ja  oma aja kõige võimsama korporatsiooni GM juht teenis aastas üksnes poole miljoni dollari ringis, mistõttu tal tuli riigile loovutada umbes 40% oma tuludest. Kõrgele küündiv maksuskaala polnud mõeldud eelarvesse lisaraha saamiseks, vaid hoopis tolleaegsete arusaamade järgi liig suurte sissetulekuvahede tekke vältimiseks. Ja seda ülesannet teenis selline maksuskaala vägagi hästi. Kui enne suurt majanduskriisi oli USAs rikkaima  ühe protsendi „pärisosaks” 24% aastatuludest, siis 1950. aastate lõpuks oli selle kuldse protsendi osa vähenenud kolm korda. J. Kennedy algatatud ja pool sajandit kestnud kõrgete maksumäärade vähendamine taastas sajandi lõpuks aga üsna kiirelt Suure depressiooni eelse olukorra. Kuid just sellel, kõrgeimate maksumääradega perioodil kasvas maailma SKT keskmiselt rohkem kui 5% aastas, see on kiiremini kui mis tahes teisel  ajal, ning lõviosa sellest kasvust langes just maksumääradega eksperimenteerivatele arenenud riikidele. 50–80 protsendini ulatuvad marginaalsed maksumäärad olid sel ajal arenenud riikides tavalised. 

USA tulumaksuseaduse maht koos parandustega ületas juba kümmekond aastat tagasi 10 000 lehekülge. Ilma kommentaaride ja kohtupretsedentideta pole seadus ent ikkagi lõpuni mõistetav ja arusaamatusi tekib ka neid tundes. Seega on selge, et  Ühendriikide maksusüsteemi ei tee keeruliseks mitte kolm maksumäära, vaid küsimus, kuidas määrata kindlaks maksustatav tulu. Määradel on õigluslik, emotsionaalne ja ka fiskaalne tähendus. Tõsi, juba 1984. aastal, president Reagani ajal, sattus USA presidendi lauale Stanfordi ülikooli professorite Robert Halli ja Alvin Rabushka ettepanek lihtsustatud ja ühetaolise tulumaksu sisseviimiseks, kuid tõsist arutelu selle ümber ei tekkinud. 

Ma ei tea, kas madal ühetaoline maksumäär (20%) ja lihtsustatud maksukorraldus ei leidnud toetust eelkõige seetõttu, et oleks kaasa toonud maksuseaduse tuhandetele lehekülgedele suure lobitööga sisse viidud maksubaasi määrangute ja soodustuste läbivaatamise, nende kaotamise ohu, või polnud see põhimõtteliselt vastuvõetav. Igatahes otsustati kõik jätta enam-vähem nii nagu oli: see on jätkata üksnes maksumäärade ja maksubaasi  muutmisega.       

Eestis korjati see üle kümne aasta vana idee 1993. aastal üles ja viidi sisse üheastmeline tulumaks. Loomulikult on ka selline tulumaks progresseeruv, kuivõrd tulude suurenemisel hakkab suurenema protsent, mis tuludest maksudena ära võetakse, meil siis nullist kuni peaaegu 21 protsendini. Meie eeskuju oli nakatav. Sajakonnast maailma  arenenumast riigist kasutatakse nüüd üht maksumäära (suurem osa koos maksuvaba miinimumiga, see on progresseeruvana nagu meiegi, kuid mõned ilma, see on tõelise ühetaolise maksuna) kuueteistkümnes. Kaksteist on endise Nõukogude bloki riigid, ülejäänud neli on Botswana, Benin, Burundi ja Mauritius. Kuid maailmas on veel tänapäevalgi palju riike, kus tulumaksu üldse ei ole. Euroopas on sellised kääbusriigid Andorra ja  Monaco, kuid oma kodanike tulusid ei maksusta reeglina ka Aasia naftariigid ja paljud sootuks viletsal arengutasemel maad. OECD riikide seas on seni aga ainult kaks maad, kus astmeline tulumaks kaotatud on – selle klubi uustulnukad Tšehhi ja Slovakkia. Kõikides teistes OECD riikides on kasutusel astmeline tulumaks. Maksimaalne maksumäär kõigub 30 ja 60% vahel ning madalaim jääb (kui seda üldse on) ühe ja 40% vahele.     

Sama kirju on ka maksuastmete pilt. Kuigi domineerib kolmeastmeline süsteem, varieerub astmete arv ülejäänud 29 riigis kahe ja 16 piires. Üllatavalt on siin rekordiomanikus ELi kõige edukam maa – Luksemburg, kus alustatakse 6% suuruse määraga ja liigutakse 2% haaval 40 protsendini. Arenenud riigid üle kogu maailma kasutavad  juba sada aastat astmeliselt progresseeruvat tulumaksu, sest üldjuhul laseb astmeline tulumaks kõige paremini teha seda, mida Adam Smith üle kahesaja aasta tagasi õiglaseks pidas: maksustada rikkaid mitte üksnes absoluutsummas, vaid ka kõrgema maksumääraga. Üksühest seost tulumaksu astmelisuse ja majandusliku ebavõrdsuse vahel siiski ei ole. Tihtipeale nullitakse mitmesuguste maksusoodustustega astmete  mõju maksude suurusele enam kui täielikult. Näiteks on majandusliku ebavõrdsuse poolest kurikuulsas Brasiilias kasutusel astmeline tulumaks, kuid tulude ebaühtlus on seal peaaegu kaks korda suurem kui Eestis. Kuid kui riigis on eesmärgiks tõepoolest ühtlasema tulude jaotuse saavutamine, siis paremat vahendit selle eesmärgi saavutamiseks kui astmeline tulumaks pole seni leitud. 

Moe küsimus   

Maailmavaatega on aga tulumaksu astmelisust täiesti võimatu siduda. See on kogu aeg domineerinud ja täiesti sõltumatult sellest, ka võimul on sõjaväelased, liberaalid, konservatiivid, sotsialistid, fašistid või kommunistid. Muuseas, ka Nõukogude Liidu algselt astmelise tulumaksu „sõi ära” inflatsioon,  mitte kommunism. Ka praegu ei ole IMFi, ELi ja OECD analüütikute meelest astmelisus või selle puudumine maailmavaate, vaid pigem moe küsimus, soov originaalsusega tähelepanu võita. Üldiselt peetakse neis organisatsioonides astmelist tulumaksu majanduse automaatseks stabilisaatoriks (majanduse tsükliliste kõikumiste silujaks), see tähendab kasulikuks korralduseks.   

Mõttetu oleks otsida seost ka üksikisiku tulumaksu astmelisuse ja riikide konkurentsivõime vahel, kuigi esimesel pilgul võib tunduda, et mingi side siin on. Võtame näiteks  riikide edukuse kriisiga toimetulekul. Postsotsialistlikest riikidest ja ELis üldse läbis kriisi kõige edukamalt Poola, kus on kasutusel astmeline tulumaks, ja kõige halvemini läks Balti ja Balkani riikidel, kus rakendatakse astmeteta tulumaksu. Kui minna edasi, siis tasub meenutada, et praegu maailma suurriikidest kõige edukamad ehk Hiina ja Brasiilia rakendavad astmelist tulumaksu ja Venemaal, st G-20st kõige konkurentsivõimetumal,  on üks maksumäär. Lõppude lõpuks peaks asjaolu, et ELi kõige edukamal riigil Luksemburgil on 12 maksuastet, olema piisav tõend, et astmete arvul majanduse edukusele erilist mõju ei ole. Nende maade erinevuste põhjused on mujal. Majandusele pole oluline niivõrd see, kas maksusüsteem on astmeline või mitte, vaid see, milline on efektiivne maksumäär ja kuidas on määratud maksubaas ning milleks ja kuidas maksudega  kogutud raha kulutatakse.       

Ka seos demokraatia ja astmelise tulumaksu leviku vahel võib olla mõnevõrra keerulisem kui esimesel pilgul võib tunduda. Vanades, stabiilse demokraatiaga riikides ei kiputa astmelist tulumaksu ka praegu millegi muuga asendama, kuigi ka seal tehakse sellesuunalisi ettepanekuid piisavalt sageli. Ilmselt on enamikule sealsetest inimestest õigluse ja horisontaalse võrdsuse printsiip nii enesestmõistetavad, et nad ei aktsepteeri ühetaolise maksustamise ideed. Nii on see täna ja ilmselt ka homme. Seda, kuhu võib suunduda globaliseerunud ja kriisist väljapääsu otsiv maailm ülehomme omavahel konkureerides, ma ennustama ei hakka. Samal ajal tuleb 16 riigi kuni 15 aastase kogemuse põhjal tunnistada, et ka üheastmelise tulumaksu sisseviimisest pole ühelgi juhul maa seni värisema hakanud.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming