Tundmatuks jäänud Eesti rohevöö

Heldur Sander

The Estonian Green Belt / Eesti rohevöö. Toimetanud Kalev Sepp, autorid Jüri Pärn, Anto Raukas, Argo Peepson ja Luule Lõhmus. Eesti Maaülikool, 2011. 96 lk. Väljaanne on valminud Balti rohekoridori projekti raames, vt http://www.balticgreenbelt.net/www.balticgreenbelt.net 2011. aasta lõpupoole ilmus üks üldistav uurimus, mis on jäänud teenimatult tähelepanuta. Enne raamatu juurde jõudmist tuleb selle ideed tutvustada lähemalt. 1989. aastal sündis Saksamaa valitsusvälise organisatsiooni Bund für Umwelt und Naturschutz Deutschland korraldatud seminaril Euroopa rohevöö idee. Seminari resolutsioonis kutsutakse riike üles endise raudse eesriide tagustel aladel üle vaatama oma loodusväärtused, need vajaduse korral inventeerima ja kujundama oma kaitsealad ühtsesse võrgustikku lähendamaks neid Lääne-Euroopale. 2002. aastal, mil Saksamaa rohekoridori inventeerimisega oli eelmiseks aastaks lõpule jõutud, tulid sakslased välja ideega luua juba Barentsi merest Musta mereni ulatuv 6800 km pikkune rohekoridor (European Green Belt). See pidi kulgema piki Euroopat lõhestanud kunagist raudset eesriiet ning siduma eri kultuuride, ajaloo ja loodusega alad ELi arusaamadega. Rohevöö pidi ühendama nii loodus- kui ka rahvusparke, biosfääri ja muid kaitsealasid ning see pidi kulgema mööda endisi ida-lääne piirialasid, sümboliseerides nõnda ülemaailmseid püüdlusi ühtsuse, piiriülese ühistegevuse ja jätkuva arengu poole. Rohevööndiga seotud uurimistööd pidid olema piiriülese koostöö eeskujuks teistele piirkondadele ja keskenduma Euroopa kõige väärtuslikumatele ja ohustatumatele maastikele.

Nüüdseks on kunagise raudse eesriide alade kaardistamisest välja kasvanud nn Euroopa roheline vöö enam kui 3000 kaitseala ja -paigaga Mustast merest ja Vahemerest kuni Arktikani. Nii kuidas rohevöö projekt arenes ja riigid selle omaks võtsid, nii peeti Eestis parimaks, et rohevöönd kulgeb siin mööda rannikut, hõlmates ka avamere saari ning LääneEesti saarestikku eesotsas Saaremaaga, mis oli olnud ju üks militariseeritumaid piirkondi. Siit Sõrve säärelt suundub see siis edasi Lätisse.

Euroopa rohevöö projektist on kasvanud välja Balti riikide rohevöö projekt (Baltic Green Belt), milles osalevad Eesti, Läti ja Leedu kõrval organisatsioonid eri riikidest (http://www.estoniangreenbelt.eu/). Eestis on juhtivaks organisatsiooniks Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituut ning seda rahastatakse Läänemere piirkonna programmi kaudu Euroopa regionaalarengu fondist.

2007. aastal alanud projekti käigus kaardistati välitöödel Eesti rohevöö marsruut: rannik Narvast Noarootsini, Vormsi rannik, Hiiumaa avamere rannik, Saaremaa avamere rannik Soela väinast Salme külani) ja kõik seal olevad ehitised. Kaardistus toimus rannajoonest 200 meetri laiusel ribal. Kui mingi suuremad ehitised jäid ala piirile, kaardistati vaid 200meetrise riba sisse jääv osa. Kaardistusandmete põhjal loodud andmebaas sisaldab infot veidi üle 1500 objekti kohta. Tuleb arvestada, et meie 3800 kilomeetrit pikal rannajoonel käsutasid Nõukogude armee ja piirivalve kuni 25 kilomeetri laiust vööndit.

Kõnealuse kõvakaanelise raamatu on koostanud autorite kollektiiv. See käsitleb Eestis leiduvat militaarpärandit, Nõukogude Liidu armeest maha jäänud jääkreostust ning kunagises piiritsoonis paiknevat kultuuripärandit ja loodusväärtusi.

Raamat koosneb sissejuhatusest ja viiest peatükist, tabelitest, joonistest ja värvipiltidest ning lõpus tuuakse kasutatud kirjanduse loetelu, erialasõnastik ja viis üldistavat lisa tabeli ja viie joonisega. Tabel näitab omaaegse Balti sõjaväeringkonna koosseisu väegruppide ja paiknemise kaudu. Esimene joonis annab ülevaate Hiiumaa militaarobjektidest, teised kolm näitavad, kuidas paiknesid Eestis õhutõrje- ja strateegilised raketiväeosad ja kus paiknes lennuvägi. Esimeses peatükis selgitatakse omaaegse keeluala – 25 km laiuselt piki rannikut ja saared – olemust ning eraldi on nimetatud Tartut. Kirjeldatakse keeluala kujunemist ja vastavaid määrusi, tuuakse välja piirkondlikud erinevused, näidatakse, kuidas keelualasid sai külastada vastavate lubadega. Peatüki lõpus käsitletakse lühidalt kogu invasiooni alates XIII sajandist.

Teises peatükis vaadeldakse Nõukogude sõjaväe infrastruktuuri, selle formeerumist kogu okupatsiooni aja jooksul. Analüüsitakse Eesti hõivamist alates 1944. aastast ning sõjaväe isikkoosseisu arvulist suurust. Selgub, et 1944. aastal võis Eestisse jõuda kuni pool miljonit või isegi rohkem meest, seega oli see läbi aegade suurim võõrväe kohalolek. Aja jooksul sõjaväelaste arv muidugi vähenes. Võõrväed jaotusid eri väeliikide vahel, nii leidusid meil strateegilised õhutõrje väeosad, maavägi, lennuvägi, mereväe, julgeoleku jm väeosad – neid kõiki vaadeldakse lähemalt. Kokku oli rajatud 1565 militaarobjekti, mis paiknesid u 800 kohas ja hõlmasid ligi 2% territooriumist. Neist suurim – 1600 ha – oli Aegviidu lähedal.

Objektid hõlmasid väga erinevaid hooneid raketišahtidest elamuteni. Käsitletakse militaarobjektide ehitamist, kasutatud tehnoloogiaid, militaarobjektide tüüpe, üksikuid objekte ning sõjatööstust. Vaatluse alla võetakse ka militaarse pärandkultuuri respekteerimise teema.

Kolmandas peatükis käsitletakse militaarset saastumist. Saastav materjal on jagatud üheksasse tüüpi, neist suuremad on mineraalne materjal konstruktsioonides, ehitistes, rusudena jne 365 000 tonniga, järgnevad raud, teras ja rauda mittesisaldav materjal 158 000 tonniga, ohtlikumad olid mitmesugused õlid, nende mahtu on hinnatud 5080 tonnile ja saaste pindala 4100 hektarile, oluline oli plii ja mitmete ohtlike kemikaalide kogus, kokku ligi 3000 tonni. On välja toodud seitsme maakonna militaarobjektide pindalad. Näeme, et suurim oli see Harjumaal 48 000 hektariga, hõlmates 9% pindalast. Samuti on hinnatud eri materjalide ohtlikkust ja peatutakse suurematel objektidel, milleks olid Sillamäe radioaktiivsete jäätmete panipaik, Paldiski ja Pakri poolsaar tervikuna, suuremad sõjaväe lennuväljad Ämari, Haapsalu ja Pärnu. Pikemalt käsitletakse raketibaase, suurtükiväge ja pommitusõppusi, rannikuvete saastumist, selle hindamist ja saaste utiliseerimist.

Neljas peatükk on pühendatud loodushoiule, lühidalt on toodud ülevaade, mida oli tehtud enne 1991. aastat. Üksikasjalikult käsitletakse pärast seda loodud kaitsealasid, neid on aastatel 1991–2005 loodud 11. Kirjeldatakse poollooduslikke kasvupaiku ja muutusi elanikkonna migratsioonis. Pikemalt kirjutatakse linnastumisest, näitena Viimsi poolsaar ja Lahemaa rahvuspark – rahvuspark kui näide suundumusest võtta kunagised alalised elamud lühiajaliselt kasutusse vaid suvekuudel.

Viiendas peatükis käsitletakse kultuuripärandit. Tehakse kõrvalepõige XII sajandisse ja näidatakse rannikuala tähtsust kultuuripärandi hindamisel – suhtumine võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. Edasi vaadeldakse 2009. ja 2010. aasta inventeerimise metoodikat ning inventeeritud objekte, kokku 1268 nimetust. Need on jaotatud 72 tüüpi. Tuleb välja, et suur osa neist (25%) on seotud Nõukogude okupatsiooniga. Siia kuuluvad hilised militaarobjektid, samuti keskaegsed kindlustused, kunagised mõisahooned jm. Juhitakse tähelepanu kultuuripärandi kaitsele ja rannikul väljakujunenud inimsurvele.

Meie saared ja rannik on olnud üliolulised inimasustuse, sõjanduse, meresõidu, loodusarengu ja loodushoiu seisukohalt, seda näitavad paljude ajaloolaste, botaanikute, geograafide jt uurimused. Edaspidi võiks projekti kaasata Eesti linnad Haapsalu, Pärnu, Tallinna ja Narva, ja miks mitte mujaltki, kas või Peterburi. Pakuvad ju sealsed rannikualad puhkajatele, turistidele ja teadlastele veel palju avastamisrõõmu. Autorid suutnud väga suurt materjali hästi üldistada ja loodan, et teaduskirjandus Euroopa rohevöö kohta täieneb veelgi huvipakkuvate trükistega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming