Tunne oma vaenlast!

Kui pilduda vaenlast seebimullidega, siis sõda naljalt ei võida.

MARI KARTAU

Metsanduspoliitika ümber tekkinud avalik arutelu, rahvaliikumine metsade toetuseks, käib juba mitu kuud ja oleme sellega juba harjunud. Kui mõtlema hakata, on Eesti ühiskonnas tegu siiski pigem erakordse nähtusega ja tõenäoliselt meenutatakse seda edaspidi hämminguga.

Demokraatlikus riigis peaksid idee poolest probleemid lahenema rahvarahutusteta. On ju olemas meie kõigi valitud rahvasaadikud, kelle poole peaks pöörduma, kui tundub, et riigis kisub miski kiiva. Millegipärast näeme rahvasaadikuid aga ainult valimiste aegu ning televiisorist. Miks ei räägi metsasõbrad nendega, kelle nad on valitsema valinud? Kes seda täpselt teab, aga pakun, et asi on võimu võõrandumises, alustades sellega, et valimissüsteem oma nimekirjade ja edasikandumistega on keeruline ja enamik inimesi ilmselt isegi ei mäleta, kelle nad viimati valisid.

Rahvaliikumine ja Müürileht

Tavaliselt sinnapaika asi jääbki, kuid metsa puhul on tekkinud rahvaliikumine, mis avaldub petitsioonide, kogukondade aktiveerumise, ühismeedia gruppide, kaasamis- ja teabeüritustel osalemise, meediaülesastumiste ja meeleavalduste vormis.

Rahvaliikumine ei alanud tegelikult päris iseenesest. Õigus pole siiski vandenõuteoreetikutel, kes näevad siin taga mõne välisriigi või poliitilise jõu karvast kätt. Kõigepealt püstitasid küsimuse keskkonnaühendused. Kui lõputud läbirääkimised keskkonnaministeeriumiga jõudsid ummikusse, hakati otsima meediapartnerit ning leiti Müürileht. Täiesti normaalne ja professionaalne teguviis. Eesti Keskkonnaühenduste Koja liikmesorganisatsioonid koosnevad enamasti loodusteadlastest. Teaduse ning avalikkuse vahele on aga vaja vahendajat, sest muidu ei saada aru, mida teadlased räägivad. Samuti on juba anekdoodist teada-tuntud avalike suhete tõde, et poliitikuid ja kärbseid saab edukalt mõjutada ajalehega.

Müürileht pole küll peavoolumeedia ega kata suuri rahvamasse, kuid tabab kümnesse just selle sihtgrupi puhul, kes võiks metsa eest võidelda. Lugejate ning fännide seas on noored, aktiivsed, ökomaailmavaatega inimesed, kes tahavad ühiskonnas midagi muuta. Nii saidki rahvaliikumisse haaratud esialgu just nemad, nende kaudu ka mitmesugused samalaadseid väärtusi kandvad organisatsioonid ning kogukonnad. Oli sündinud kunagise fosforiidisõjaga võrreldav rahva hääl, kes võttis sõna metsade kaitseks. Tõsi, kui fosforiidisõjas kogunesid inimesed suurtele miitingutele ning väntasid sadu kilomeetreid jalgrattal, siis internetistunud maailmas käib tegevus suuremalt jaolt virtuaalruumis. Liikumise senisel kõrghetkel kogunes 16. XII 2016 meeleavaldusele keskkonnaministeeriumi juurde siiski märkimisväärne hulk metsasõpru ka füüsiliselt kokku.

Läbi ajaloo on rahvaülestõusude ning -liikumistega saavutatud päris palju. Töölisliikumine viis ametiühingute tekkimiseni, isegi riigikorra vahetumiseni, feminism on juba peaaegu saavutanud võrdsed võimalused naistele ning geiparaadide tulemus on seksuaalvähemustega seotu dekriminaliseerimine ja nende kasvav aktsepteerimine ühiskonnas. Isegi Eesti piimandussektor on madalseisust välja ronimas paljuski meeleavalduste ja aktsioonide tõttu. Need ja paljud teised liikumised on olnud edukad, sest inimesed on teadnud, mille eest võitlevad ja mis on eesmärk.

Rahvaliikumisega säästva metsanduse eest on läinud natuke teisiti. Piltlikult öeldes on see umbes nii, nagu võitleksid töölised seksuaalvähemuste või feministid piimatootjate eest. Kui keskkonnaühendused alustasid riigi järjekordset survestamist, et saavutada liikidele parem elupaik ja tagada suurem bioloogiline mitmekesisus, siis teati täpselt, millest räägitakse, millised faktid on nende käsutuses ja milline peab olema positiivne lahendus.

Lihtsad need lahendused mõistagi ei ole, sest ökosüsteem, mille eest võideldakse, on palju keerukam, kui seda on valimisõigus või õigus puhkusele. Lisame siia veel säästva arengu teised kaks alustala, keskkonnakaitselise kõrvale ka majandusliku ning sotsiaalse jätkusuutlikkuse. Nii saame väga keerulise süsteemi, kus õiget ja kõiki rahuldavat lahendust ei oska pakkuda ka jumal taevas.

Mis kinni ei jää, saab kinni löödud

Võiks arvata, et kui kogu teadus kokku panna, siis saab vähemalt algandmed õigete otsuste vastuvõtmiseks. Paraku on ökosüsteemis palju sellist, millest ei tea tegelikult midagi ka teadlased. Sellele vaatamata on keskkonnaühenduste ja loodusteadlaste sõnavõtud olnud alati oma teadmiste piires põhjendatud, konstruktiivsed, samuti kultuursed ja viisakad. See ongi eeldus, et osapoolte vahel saaks üldse tekkida mingi mõtestatud diskussioon.

Kui avalikkuse ees anti oma hääl üle rahvaliikumisele, läks aga asi käest ära. Metsa nimel võitlejate retoorika ühis-, kuid sageli ka avalikus meedias sarnaneb keerukamatel juhtudel natside või stalinistide kõige markantsemate väljaütlemiste, lihtsamatel juhtudel klassikalise tagahoovisõimuga. Argumendid siin ei maksa: kui mõni seisukoht ei meeldi, siis tuleb talitada „Kevade“ gängisõja printsiibil: mis kinni ei jää, saab kinni löödud. On kahtlane, kas sellise väitluskultuuriga inimesi saab üldse tõsiselt võtta. Rahvaliikumise sõnakamad esindajad teevad otsese ebaviisakusega oma missioonile ning ühtlasi ka Eesti metsadele karuteene.

On muidugi olukordi, kus ei saagi jääda viisakaks, mõnikord lihtsalt tuleb käitumisnormidest üle astuda. Sel juhul on aga oluline, et mängurikkuja tunneks reegleid, mida ta rikub. Rahvaliikumise mõnede ees- ja paljude järelkõnelejate väiteid, ideid ja küsimusi iseloomustab paraku ebakompetentsus asjus, mille kohta sõna võetakse. Näiteid võiks tuua lõputult, kuid rumalust ei ole mõtet üle korrata. Kõike seda ilmestab ning kroonib kujukalt läinud nädalal puhkenud skandaal, mille käigus kodanikuliikumine Eesti Metsa Abiks avaldas Nursipalu polügooni aladele jäävate kaitsealuste liikide kaitse kampaania raames kogemata liikide täpsed elupaigad. See on aga looduskaitseseadusega keelatud.

Tunne looduskaitseseadust!

See tähendab lühidalt seda, et inimesed, kes on pühendunud looduse kaitsmisele, ei tunne looduskaitseseadust ja võimalik, et ei ole isegi teadlikud sellise asja olemasolust. Jutt ei käi spetsiifilisest aktist kusagil juriidilises rägastikus – seda on tõepoolest raske mõista –, vaid ühest ja ainsast alusdokumendist, millel seisab kogu Eesti looduskaitse.

Mida tähendab pühendumus? Kas see tähendab juhuslike raiesmikupiltide ja meedias silma jäänud infokildude valimatut jagamist, asjasse absoluutselt süüvimata, ning vürtsina paanikat külvava, kuid tegelikult täiesti asjavälise loosungi lisamist?

Jah, mets ja metsandus on keeruline valdkond, kuid kui tahta metsa kaitseks midagi korda saata, siis oleks õilsa ürituse nimel kasulik teha endale selgeks vähemalt põhitõed. Tavaliselt piisab kiirest guugeldamisest, et vältida suuremaid ämbreid. Näiteks võiks teada, millised asutused ja organisatsioonid metsanduse ja keskkonnakaitse valdkonnas meil üldse olemas on ning millised on nende funktsioonid. Pole ju mõtet süüdistada näiteks erametsakeskust RMK kuritegudes või vastupidi, veel vähem on mõtet hakata ise leiutama keskkonnainfo telefoninumbrit, mis on täiesti olemas ning vabalt kättesaadav. Kui on aga soov teada saada, millised puud metsas kasvavad ja kui vanaks nad elavad, tasub ehk läbi lugeda mõni alusteadmisi sisaldav raamat või pidada nõu targema inimesega. Muidugi on see tülikas ja võtab aega, kuid tõelisel metsasõbral ja aktivistil ei tohiks ju sellest väikesest energia- ning ajaraasukesest kahju olla, et oma eesmärkidele lähemale jõuda.

Praegu tundub küll nii, et rahvaliikumine sipleb oma rumaluse teeklaasis, tekitades tormi, mis paraku sinna teeklaasi ka jääb. Strateegia põhitõde – tunne oma vaenlast – kehtib ka siin. Kui pilduda vaenlast seebimullidega, siis sõda naljalt ei võida.