Tunnete aeg

Evi Aruj?

Raske on lõpuni nõustuda justkui üldtunnustatud arvamusega, et suurte sotsiaalsete kataklüsmide ja ebaõigluse korral on ainsana süüdi mingi suur lugu ehk ideoloogia – puhas intellektuaalne konstruktsioon. Ideoloogia sees on alati mingi märgatavalt vanem käitumismudel või kogemus, mille ajalugu ja juured on inimese kui elusolendi ja liigi mälus. See on kultuuri (paljuski universaalne) bioloogiline allhoovus, mis peidab ennast lihas ja veres, närviühendustes ja kehakeemias ning väljendub kõige otsesemalt tunnetes. Lähemalt mõeldes, tunded on otsekui automaatpiloot, mis käivitub teatud signaalide peale ja pakub liigikogemusel põhinevaid kiireid olukorrahinnanguid ja spontaanseid lahendusi – mis sugugi  alati ei sobi hetkel kehtivate ühiskondlike normidega…

Üldiselt võikski sotsiaalsed tunded jaotada kaheks: isiklikku mõnu ja heaolu taotlevad individualistlikud (mina)tunded ja empaatial ja kaastundel põhinevad, altruistlikud ja kollektiivsed (meie)tunded. 90. aastate alguse Eestis ei saanud suurimaks probleemiks majandusraskused, vaid see, et Laulva revolutsiooni idealistlik tundetulv osutus rahaloogika ees äkitselt mõttetuks ja väärtusetuks. Solidaarsusel ja inimlikul empaatial põhinevad meie-tunded, mis veel hiljuti olid au sees, muutusid üleöö naeruväärseks. Hinda läks võimukas egoism. Võimulolijate sõnavõtud olid äkki tulvil käsklauseid, mis kutsusid üles mitte virisema, vaid olukordi ratsionaliseerima ja isiklikku vastutust võtma. President ja parlamendipoliitikud manitsesid inimesi ülimuslikult positsioonilt õigeid otsuseid tegema. Olulisteks märksõnadeks said „ebapopulaarsed otsused” ja „loll rahvas”. 1990. aastatel öeldi asju, mida tänapäeval, vähesed lapsesuised erandid välja arvatud, pragmaatilistel suhtekorralduslikel kaalutlustel enam ei öelda.

Väga pikka aega on just „suurt plaani” hindavad, solidaarsusel põhinevad sotsiaalsed tunded Eesti elus olnud alla surutud poliitilise eliidi vahendatud kalkide majandusimperatiivide ja ülespuhutud globaalpoliitiliste loosungite poolt. Võib arvata, et tolle kalgi elutõeluse leevendaja rolli on täitnud ja täidab tänagi kolletuv meedia, mis pakub füüsilise alastioleku kõrval ohtralt alasti tundeid. Kollases ajakirjanduses näidatakse inimesi sellisena, nagu me kõik oleme: nõder liha, mida hoolimata raha hulgast ja ühiskondlikust staatusest kiusavad sugutung, dramaatilised lähisuhted ja haigused. Tunnete kanalisatsiooni rolli täidavad ka Interneti-kommentaariumid. Kollektiivsete tunnete tõrjumine ja personaalse eneseuimastamise teel saavutatud meeleseisundi eelistamine on ka seadusandluse trend – kuigi pole selge, kumb neist on tegelikult ühiskonnaohtlikum. On ju üsna tähelepanuväärne, et avalikus kohas kontrollimatus narkounelmas viibimine on meie seaduste valguses märksa väiksem probleem kui (rangelt reglementeeritud) avalikud koosolekud…

Viimastel aastatel on asi siiski omajagu muutunud. Tunded ei ole üksnes eluvõitluses allajäänud luuserite osa ja kollase ajakirjanduse toormaterjal. Tunded on tulnud tänavale. Suuremat palka ihkav bussijuht julgeb seda ka telekaamera ees öelda. Tasapisi jõudu koguvad ametiühingud annavad märku, et sotsiaalseid tundeid on võimalik alla suruda vaid teatud aja vältel – ühel hetkel saab neist reaalne majandust mõjutav jõud. Edenevas tänavademokraatias pulbitsevad sotsiaalsed tunded näitavad kodanikujulguse ja -aktiivsuse kasvu, mis on otseselt seotud soodsama tööturu-olukorraga. Aga mitte ainult. Meenutades viimasel ajal majade, sammaste ja ajaloosündmuste mõtestamise ümber toimunud sündmusi, on ilmselge, et tegemist on ka poliitilise suhtekorralduse meetodite ümberhindamisega. Poliitikutele on pärale jõudnud tõsiasi, et kõrgemalt tulev käsk ebamugavaid olukordi ratsionaliseerida ja püüdlus sotsiaalseid tundeid ära keelata või neid naeruvääristada on sama, mis vastutuult sülitada – märksa kasulikum on need ära kasutada.

Eesti eripäraks ongi, et kuigi meie seadusandluses ja ühiskonnakorralduses domineerib väga võimukalt kehtestamisel ja ratsionaalsetel vahetussuhetel põhinev individualistlik paradigma, kasutatakse poliitilises võitluses üha usinamalt ja osavamalt ära masside solidaarsusel ja altruismil põhinevaid – aga mõnikord ka üsna häguseid ja madalaid – kollektiivseid tundeid. See topeltstandard ei tee meile au.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming