Uduketramine ja vastutus

Kui lugeda võltsuudiseid kui metafoore, mitte kui fakte, võib osutuda, et seal on üsnagi palju analüüsiväärset.

ARO VELMET

Suure Prantsuse revolutsiooni ajal levitas toonane massimeedia uudiseid, et Marie Antoinette korraldas Versailles’ lossis orgiaid, viis oma abikaasa impotentsuseni, magas seejärel võõrriikide saadikute ja õukonnas tegutsevate naistega jms. Need pamfletid väljendasid revolutsionääride hirmu avalikus ruumis tegutsevate naiste, ebademokraatlikult läbipaistmatute ja väljapaistva teesklemisoskusega professionaalsete õukondlaste ning Prantsuse siseasjadesse sekkuvate võõrvõimude ees.

Repro

Kõik uus on hästi unustatud vana, kuid selles, miks vanad asjad unustatakse, on oma iva. 2016. aasta keskpaiku, Brexiti ja Donald Trumpi valimisvõidu vahepeal, hakati rääkima võltsuudistest ja tõejärgsest ajastust (mina eelistan seda küll Rain Kooli eeskujul uduketramiseks nimetada). Urve Eslas on iseloomustanud seda nähtust Sirbi veergudel järgmiselt: „[T]õde ega vale ei ole enam olulised. Poliitik valetab? Mis siis ikka, aga see-eest vaata, kui jõuliselt ta esineb. Ajakirjandus valetab? Mis siis ikka, aga vaata, kui huvitav teooria.“1 Francis Fukuyama näeb uduketramises ohtu demokraatlikule maailmale kui sellisele.2 Fenomeni uudsust on põhjendatud enamasti nii: varem pole poliitikud nii varmalt tõeväärtusest loobunud, Brexiti eestkõneleja Michael Gove teatas, et „rahval on ekspertidest kõrini“ ning Trump eitas asju, mida ta mõne minuti eest oli jaatanud. Pealegi tegevat ühismeedia ajakirjanike tavapärase töö väravavalvuritena peaaegu võimatuks.

Kui veel kümne aasta eest võis olla enam-vähem kindel, et ajakirjandus kõrvaldab igapäevasest uudisvoost suuremad idiootsused, siis Facebooki ja Twitteri ajastul levivad kõige kiiremini artiklid, mille sisule reageerib põhiliselt seljaaju. Ning viimaks, uduketramisel on reaalsed tagajärjed: paljud Brexiti poolt hääletanutest uskusid Boris Johnsoni lubadust säästa Suurbritannia haigekassale 350 miljonit naela nädalas ning Hillary Clintoni kandidatuuri lasksid väidetavalt põhja konspiratsiooniteooriad tema e-kirjadest, Benghazist ja millest kõigest veel.

Demokraatiaga sama vana

Paraku pole ükski neist asjaoludest tegelikult ennenägematu. Uduketramine on sõna otseses mõttes sama vana kui demokraatia. Kui konservatiivsetes ringkondades liikusid lood sellest, kuidas Hillary Clinton juhib Washingtoni pitsarestoranist lapsprostituutide võrgustikku, oli raske mitte meenutada ühte teist ajaloolist naispoliitikut, kelle võimu ohustasid täiesti jaburad kuulujutud, nimelt Prantsusmaa kuningannat Marie Antoinette’i. Suure Prantsuse revolutsiooni ajal levitas toonane massimeedia uudiseid, et Austria juurtega kuninganna korraldas Versailles’ lossis orgiaid, viis oma abikaasa impotentsuseni, magas seejärel võõrriikide saadikute ja õukonnas tegutsevate naistega ning õpetas oma kaheksa-aastase poja masturbeerima, et temas juba varakult paralüseeriv neuroos tekitada ja seeläbi oma võim kindlustada. Neid kuulujutte levitasid heal meelel ka generaalstaatide ja rahvusassamblee liikmed. Isegi USA valimiste ajal palju tähelepanu kogunud Makedoonia trollifarmidel on oma eelkäijad: suur osa Marie Antoinette’i värvikamatest seiklustest pärines Londonist või Amsterdamist, kus kiire sulega sopakirjanikud olid nõus raha eest ükskõik mida paberile panema.

Tegelikult ei pea uduketramise järjepidevuse tõestamiseks sugugi sajandite taha vaatama: USA beebibuumerid mäletavad hästi 1980ndatel levinud satanistliku rituaalvägistamise paanikat. Toona arvas soliidne hulk ameeriklasi, et sellal kui lapsevanemad on tööl kontoris või tehases, käivad mööda lasteaedu ja mänguväljakuid satanistid, kes väikelapsi oma pahelistes riitustes seksuaalselt ära kasutavad (ka Hillary Clintonit on uduketrajate ringkondades satanistiks peetud). Satanistid muidugi olid osa rahvusvahelisest konspiratsioonist, mis ulatus kõige kõrgema poliitilise ja finantseliidini (jälle need juudid!). Neid kuulujutte levitasid täiesti tõsiselt võetavad ajalehed ja telesaated ning nende tulemusel algatati tuhandeid kohtuasju, mis osutusid tagantjärele kõik absoluutselt alusetuteks. Kõige markantsem oli ilmselt selle teooria levik psühho­teraapias, kus sajad patsiendid avastasid hüpnoosi all, et neid oli lapsepõlves rituaalselt ahistatud ning nad olid need mälestused isiksuse lõhenemise hinnaga maha surunud. Ainult külmi, ehedaid fakte nende väidete kinnituseks ei leitud ka seekord.

Eestistki ei tule uduketramist ja moraalset paanikat kaugelt otsida. Vaid mõned näited: suurem osa ajalehes Post kirjutatust, „Wigla show“ margapaanika (teatati, et Soome kaotab käibelt sajamargased rahatähed), seagripipaanika kui ravimifirmade vandenõu, sala­pagulaste vedamine ülikoolide ühiselamusse erilendudega pimeduse varjus, MMS kui maagiline imeravim jne. Tõsi, ükski neist skandaalidest ei ole viinud valitsuse vahetumise või Euroopa Liidust väljaastumiseni, aga see on neile, kes rahavahetuspaanikas oma säästud kaotasid või mürgitusega EMOsse sattusid, ilmselt väike lohutus. Aastal 2017 nimetaksime kõiki neid sündmusi võlts­uudisteks.

Uduketramise järsku paisumist üleilmseks probleemiks on seega raske seletada objektiivsete asjaoludega. Pole kaugeltki selge, et kuulujutte levib tänapäeval rohkem, kui neid oli kümme või sada aastat tagasi. Faktijärgsest ajastust kõnelejad kipuvad seda postuleerima põhiliselt mulje tasandil – ja pole selge, kuidas selliseid väiteks üldse oleks võimalik kvantifitseerida, arvestades seda, kui palju on uudisloome aastakümnetega muutunud. Arvamus, et kunagi oli kuldaeg, kus kõik inimesed said oma uudised AKst ja New York Timesist, eirab ajaloolist reaalsust: kõmulehed on sama vanad kui trükikunst ja nende mõjust poliitikale on kirjutatud kümneid, kui mitte sadu monograafiaid. Võimalik, et ühismeedia ajastul on lihtsam tajuda kõiki neid paralleelreaalsusi, mis toimivad nn kvaliteetmeedia ja selle käegakatsutava reaalsuse kõrval. Miks tahavad siiski nõnda paljud kommentaatorid kinnitada, et oleme sisenenud pretsedenditusse, ennenägematusse uude ajastusse?

Süü ja vastutuse jaotamine

Võib-olla ei tuleks „uduketramise ajastut“ vaadata mitte kui analüütilist maailmakirjeldust, vaid kui poliitilist kategooriat, mille varal luuakse moraalne universum headest ja õiglastest ekspertidest ning halvast pleebsist, kes maailmast õigesti aru ei saa. Selle abil jaotatakse ümber süü ja vastutus ning konstrueeritakse seeläbi poliitilisi valikuid. Olukorras, kus läänemaailmas ligi nelikümmend aastat valitsenud (neo)liberaalne eliit on põhistanud oma võimu just suuresti poliitilisele ja majanduslikule ekspertiisile toetudes, on „rahval pole eksperte enam vaja“ kahtlemata revolutsioonilise kõlaga sõnum.3 Selles kontekstis mõjub „uduketramise ajastu“ sageli vabandusena, katsena lükata vastutus viimase aasta eetiliste ja poliitiliste läbikukkumiste eest Makedoonia trollide, paratamatute infovahetusmuutuste, harimatu rahva, ükskõik kelle teise kaela peale iseenda. Lihtsam on osutada, et kogu maailm on hulluks läinud, kui tunnistada, et liberaalsetel valitsemismeetoditel võib midagi viga olla. Mõistagi ei arva ma, et kõik, kes uduketramist kritiseerivad, osalevad mingis eliidi vandenõus. Palju esineb ka lihtlabast silmaringi ahtust, olukordi, kus inimesed on sunnitud asjast mitte aru saama, kuna sellest sõltub nende palk, nagu ka katseid kuulujutuvabrikute tööpõhimõtteid tõsiselt analüüsida. Andmata aga endale aru, millised on uduketramise ajastust rääkimise poliitilised tagajärjed, võib tahtmatult kaasa aidata protsessidele, millega vabatahtlikult kaasa minna ehk ei tahetaks.

Esiteks minimeerib uduketramise ajastust rääkimine traditsioonilise meedia ja poliitilise eliidi rolli probleemi tekitamisel. Faktijärgsusest rääkides viidatakse enamasti ühelt poolt Donald Trumpile, kes on toonud marginaalsed kuulujutupesad nagu Breitbart.com laiema avalikkuse tähelepanu alla, ning teiselt poolt Venemaa režiimile, mida on kujundanud Aleksandr Dugini ja Vladislav Surkovi huvitavad arusaamad postmodernismist. Seejuures on aga pinge löövate pealkirjade ning sisulise, kuigi ehk vähem glamuurse analüüsi vahel kujundanud kvaliteetajakirjanduse nägu juba aastakümneid ka demokraatlikus maailmas. Poliitikute ja meedia semutsemine, järkjärguline eetikanormide erosioon ja teatud teemade (näiteks ebavõrdsuse kasvu ja keskklassi vaesumise) süstemaatiline eiramine pole alanud Venemaalt või alt-right’i veebiportaalidest. Meenutagem, et viimase paarikümne aasta suurima ajakirjandusliku vale taastootmise auhind Iraagi sõjale eelnenud massihävitusrelvade debati kajastamise eest kuulub n-ö vana meedia lipulaevadele New York Timesile ja Washington Postile. Lause „meie riik on impeerium ja kui me tegutseme, loome me ise oma reaalsuse“ ei kuulu mitte Vladimir Putinile, vaid USA presidendi George W. Bushi poliitikanõunikule Karl Rove’ile. Kui Trumpile heidetakse ette, et ta võtab liiga tõsiselt juttu, mida kuuleb kaabeltelevisioonist ja Makedoonia trollivabrikutest, siis paljudele uduketramise kriitikutele võib süüks panna seda, et nad võtavad liiga tõsiselt juttu, mida neile räägitakse Valges Majas või Stenbocki majas. Liigne nõjatumine poliitilisele või ekspertide autoriteedile ei tule kasuks ei nii- ega naapidi; andmete kontrollimine ja elementaarne kutse-eetika kehtivad mõlemal suunal.

Loomulikult ei taha ma tõmmata võrdusmärki Timesi ja Breitbarti töömeetodite vahele (Bushi ja Trumpi administratsiooniga on juba keerulisem …). Siin on kriitilisi erisusi. Üks põhimõtteline häda on aga see, et Venemaa propagandamasin, Makedoonia trollifarmid ja „lollid inimesed“ on kõik välised faktorid, millega on ajakirjanduslikul ja poliitilisel eliidil raske midagi peale hakata. Putin ei lõpeta Fukuyama artikli peale desinformatsioonikampaaniat, küll aga on võimalik omaenese tegevus kriitiliselt üle vaadata. Raske on tõsiselt võtta uduketramisteemalisi kaebe­hüüdeid, kui neid tuleb lugeda portaalidest, kus avaldatakse uudiseid pealkirjaga „Ossinovski tahab hakata Facebooki ja Google’it ohjama“ või kus trükitakse ära kontrollimata, kuulujutupõhine luureraport Trumpi seiklustest nn kuldse vihmaga. Eriti küünilised on uudisteorganisatsioonide lubadused teha uduketramise piiramisel koostööd Facebookiga, mis on mõtlematust klõpsimisest teinud maailma edukaima ärimudeli. Digitaalmeedia uurija Jevgeni Morozov kirjutas selle kohta Twitteris, et see kõlab „nagu politsei teeks korruptsiooni piiramisel maffiaga koostööd“. Uduketramise ajastust jutustamine lükkab vastutuse vana kooli tegijatelt neile, keda kontrollida pole niikuinii võimalik. Kas pole mugav?

Mida kardetakse?

Viimaks jätab uduketramine mulje, justkui ei annaks võltsuudised meile mingisugust infot ega kannaks mingisugust väärtust. Kui lugeda võltsuudiseid aga kui metafoore, mitte kui fakte, võib osutuda, et seal on üsnagi palju analüüsiväärset. Kultuuriajaloolane Lynn Hunt on näidanud, et Marie Antoinette’i vastu kirjutatud pornograafilised pamfletid väljendasid revolutsionääride hirmu avalikus ruumis tegutsevate naiste, ebademokraatlikult läbipaistmatute ja väljapaistva teesklemisoskusega professionaalsete õukondlaste ning Prantsuse siseasjadesse sekkuvate võõrvõimude ees. Samamoodi võib lugeda ka tänapäeva võltsuudiseid ning mõtiskleda, mida täpselt poliitilise eliidi juures kardetakse ning kas mõned neist kartustest ei või olla ka põhjendatud.

Marie Antoinette’il ja Hillary Clintonil on, muide, veel üks ühine joon: kumbki ei pööranud kuulujuttudele erilist tähelepanu – ja nad mõlemad kaotasid valimised.

1 Meelis Oidsalu, Mustade elevantide aasta. – Sirp 16. XII 2016.

2 Francis Fukuyama, The emergence of a post-fact world. – Project Syndicate 12. I 2017.

3 Kuna kategoorial „liberaalid“ on mitu vastukäivat tähendust, siis täpsustan: mõtlen (neo)liberaalide all poliitilisi jõude, mis katavad u 1980. aastast saadik lääneriikide (osaliselt ka Eesti) parem- ja vasaktsentrit. Neid jõude ühendab usk indiviidi õigustel, demokraatial ja turumajandusel põhinevasse riigikorda (selle poolest erinevad nad nt neoreaktsionääridest), aga ka usk järkjärgulisse turupõhise poliitika laienemisse siiani turuvälistesse valdkondadesse, nagu nt hoolekanne või haridus (eristudes seega klassikalistest sotsiaaldemokraatidest ja demokraatlikest sotsialistidest).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming