Ühe jänkimehe kohtumised katkupisikuga

Kaarel Tarand

Hellar Grabbi, Seitse retke isamaale. Toimetanud Urmas Tõnisson. Kujundanud Mari Ainso. Ilmamaa, 2010. 454 lk.  Kes võiks pagulasele ette heita igatsust isamaa järele ja võimaluse kasutamist kordki tagasi pääseda lapsepõlve- ja noorusmaale? Ka  juhul, kui kojusõidupileti hind meenutab kangesti kolme veretilka, loodab sõitja ju ikkagi vanakuradiga mõne pehmema kokkuleppe teha või, eesti pärimuses, allilma härra kogunisti kotti ajada ja ise puhtalt pääseda. Olgugi, et maailmakirjandus on täis hoiatavaid näiteid, kuidas kuradiga lepingu sõlmimine kui tahes kavala sõlmija ikka lõpuks hukatusse saadab, ei jäta need, kelles seiklejameelt ja riskijulgust piisavalt, ikkagi püüdmata. 

Kindlasti ei lasu Hellar Grabbil vähematki süüd selles, et 1960. aastatel langes tema  nagu küllap kõigi pagulaste koduigatsus ja soov Eestit näha kokku globaalsete luuremängude korraldajate plaanidega. Külmas sõjas osalesid kõik. Kui seda tegi sinu valitsus, olgu demokraatlik või totalitaarne, siis tegid seda ka sina. Okupeeritud kodumaaga läbikäimine oli 20 aastat pärast sõja lõppu kerkinud pagulaskonna keskseks tüliküsimuseks, veelahkmeks nn kaikameeste ja liberaalide soovides. Ühe poole, enese kodumaast ja selle punasest  kurjusest isoleerijate juures peaks seda pidama eneseusu puudumiseks, nõrgaks arvamuseks, et kontaktis reaalkommunismiga ei suuda inimene iseenda põhimõtetele truuks jääda ning langeb kõikjale imbunud KGB võrkudesse varem või hiljem niikuinii. Teise poole veendumus, et „oh, küll ma nad üle mängin” ja et immuunsüsteem punakatkuga edukalt toime tuleb, oli aga enese ülehindamine. Tuli küll selles mõttes, et ega pagulastest ju,  üksikute Juhan Tuldava suguste eranditega, vastase kaastöölisi saanud. Ent kodumaad ja kaasmaalasi külastades ei oldud repressiivorganite silmis siiski kaugeltki kasutud. Vähemasti ebateadliku informaatorina – üksikuna kasututest kildudest võis meister tähendusliku mustri või mosaiigi kokku panna.       

Ei ole leiutatud tööriista, millega mõõta pagulaste  koduskäimise või sellest hoidumise positiivset kaalu ning selle suhet negatiivsega, mida üks või teine käitumisvalik võimalustena KGB-le serveeris. Ja see polegi tähtis. Lõpptulemus on ju teada: Eestit okupeerinud riigid on maamunalt kadunud, meie oma aga õitseb nagu ei kunagi varem. Asjaosalistele on 40–50  aasta taguses külastamise ja mittekülastamise võistluses valitud positsioon tänaseni tähtis ega jäta ka Hellar Grabbi mitmel korral vastaste pihta torkamata ning oma käitumisviisi õigustuseks kaalukaid toetussõnu ära toomata (juba sissejuhatuses lk 14 Siberi-veteranilt Arnold Susilt, näiteks).     

Seda, et Grabbi ja nii mõnegi tema mõttekaaslase võetud risk end õigustas, saame öelda täie kindlusega alles tagantjärele, pärast N Liidu kuulsusetu lõpu fakti tuvastamist. Grabbi on ise üldiselt teadlik sellest, kes on  kes ning kuidas süsteem töötab. Vähemasti mälestustes on Eesti-reisidel kohatud isikud kõik kenasti märgistatud õigete ja vähem õigetena, kui organitega koostöö kahtlus ei ole tõestatav, on see kahtluseks jäetudki. Võitja võib olla suuremeelne, kuid kohati tundub Grabbi püüdlus igasuguste moraalitute tüüpide juures siiski midagi positiivset leida ning nende käitumist mitte ainult mõista, vaid ka õigustada, ikkagi üle pingutatud.  Kõige kõnekamalt ilmneb see reisiraamatu lõppu lisatud essees „Tagasivaade: Murnikov”. Mihhail Murnikov oli Grabbi andmetel N Liidu Ottawa suursaatkonna diplomaat, kelle abiga Grabbi endale Eesti NSVsse küllakutseid hankis ja kellega mitmeid pikemaid vestlusi maha pidas. Grabbi märgib (lk 425): „ … arvestasin, et minu sõnad ei jää ainult Murnikovi teada, ilmselt ta jagab oma muljeid kellegi teisega, võib-olla KGB-ga või isikutega, kes otsustavad  Nõukogude viisa andmise.” Ta lisab (lk 427) „Kanada eestlased kasutasid Murnikovi tema ametikoha tõttu ära oma isiklikes huvides.” 

Ühesõnaga, oli va kena mees, pisut sandi töö peal ainult, kuid kes ometigi Kanadast välja saadeti. Süütult? Külma sõja ohvrina? Kui lugeda Grabbi ülevaadet läbikäimisest Murnikoviga „teise poole” pilguga, võib väita, et see käib täpselt informaatorite värbamise skeemi mööda. Soetatakse tutvus, osutatakse pisiteeneid, siis kohtutakse niisama, vesteldakse. Ühe partneri kaudu laiendatakse suhtlusringkonda, antakse signaale ja väikesi  mõjutusi ning lahkudes pärandatakse kõige krooniks oma tutvuste (ehk kontakti-) võrk uuele mehele saatkonnas, kellelegi Samsonovile, kellele omakorda järgnes „Kanada eestlaste seas laialdaste tutvustega” Voldemar Veber, kes agendina ehk koos kümne kuritegeliku kaaslasega riigist enneaegselt koju N Liitu tagasi saadeti. 

Grabbi kirjeldustes saavad pigem positiivse hinnangu nii EKP kõrgetel kohtadel  kommunistid kui selgelt nuhikohtadel isikud, peaaegu kõik need, kellega Grabbil on õnnestunud lähemalt kohtuda, see tähendab, ühe laua taga süüa-juua. Ürgsete sööma- ja joomarituaalide läbimine paistabki Grabbi silmis olevat üsna määrav inimese usaldusväärsuse kindlakstegemisel; otse öeldes on alkohol Grabbi reiside liiga lahutamatu kaaslane. Kui inimene veel 40 aastat hiljem mäletab juhuslikust õhtust seda, mida ja kui palju seal joodi,  tähistab see üsna kõnekalt alkoholi kohta isikliku vabadusvõitluse relvade pingereas. Kellega koos on juba joodud (vennastust, korporantlikult öeldes), ega siis selle kohta kõlba enam halvasti öelda.       

Pingsalt (ja pisut koomiliselt) püüab Grabbi jätta muljet, justkui oleks rohke alkohol olnud ikka ja ainult kohaliku NSV-kultuuri surve, mitte isiklik janu (aga 1990ndatest Grabbi vanema põlve retkede mäletajad ilmselt vaidlustaksid selle väite). Mälestuste hinnangulisele selgusele ja usutavusele on alkohol vajutanud siiski oma jälje. Suhteliselt põgusatest kohtumistest sügavusi otsida olekski vale. Vaatamata mõningale naiivsusele nõukogude nuhkide  ja spioonide töömeetodite suhtes ning NLKP kommunistide rolli ülehindamisele Eesti iseseisvuse taastamise protsessis, on Grabbi reisimälestused üliväärt dokument oma kõrvalpilguga oludele ENSVs ja selle kultuurielus kolmel aastakümnel. Grabbi haarde ulatust (kommunikatiivseid võimeid?) näitab ainuüksi ligi 800 hingega nimeregister. Laius kompenseerib külluslikult sügavuse kohatise puudumise.       

Hinnangutega pole mõtet üldjuhul vaielda, vaid üks tundub mulle kui sündmuste asjaosalisele aastatel 1987–1989 nii karjuvalt vale, et väärib õiendamist. Grabbi väidab: (lk 323) „Korporatsioonide taastamine sai võimalikuks tänu rahvuskommunistide pääsemisele EKP etteotsa”. Vabandust, aga kommunistidega, olgu need rahvus- või rahvusvahelised,  ei pidanud üliõpilasseltside ja -korporatsioonide taastajad Tartus küll vajalikuks mingeid läbirääkimisi pidada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming