Ühiskonna evolutsioonitee jääb indiviidist kõrvale

Marek Strandberg

Intervjuu riigi teaduspreemia saaja Rainer Katteliga Tallinna tehnikaülikooli professorile Rainer Kattelile anti riigi teaduspreemia tööde eest, mis käsitlevad majandus- ja innovatsioonipoliitikat Kesk- ja Ida-Euroopa riikides 2000. aastatel. Katteli ühiskonnakäsitluse uudseks aspektiks on asjaolu, et ta käsitleb poliitilisi ja strateegilisi programme koos nende rakendamiseks kasutatavate asutuste ja organisatsioonide analüüsiga. See annab sisulisema mõõtme ühiskondade edenemise või kidumise põhjuste hindamisele. Rainer Kattel vastab Sirbi asjakohastele küsimustele. Teile riikliku teaduspreemia andmise peapõhjusena toodi esile see, et olete peale poliitika ja maksusüsteemide mõju kirjeldamise riikide majandus- ja innovatsiooniprotsessidele lisanud selle, kuidas heaks kiidetud poliitikat teoks tehakse. Millised on need kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed kriteeriumid ja kuidas poliitika teostamist mõõdetakse ja hinnatakse? Rainer Kattel: Alustame sellest, kuidas tavaline teaduslik ja ka poliitiline debatt innovatsioonipoliitika, aga laiemalt igasuguse poliitika üle, käib: enamasti vaieldakse sisuliste aspektide üle, arutades, millised peaksid olema teaduse prioriteetsed valdkonnad. Kas metsandus või materjaliteadus või mõlemad või hoopis midagi muud; millist tegevust peaks riik EASi kaudu toetama – kas rakendusuuringuid või eksporti või mõlemat – ja arutatakse nende raamtingimuste üle, selle üle, kas EASi on vaja. Ehk saaks kõike sama teha maksuerisuste kaudu? Või näiteks: kui palju ülikoole on vaja? Mida aga varem süstemaatiliselt ei ole uuritud, on just poliitikate rakendamine konkreetses asutuses (EAS, ülikoolid, Eesti Teadusagentuur jne). Minu ja minu kaasautorite tööde sisuks on olnud näidata, et sageli muudab plaanide teostamine poliitikate sisu. Eesti ja Ida-Euroopa puhul näeme seda markantselt ELi struktuurivahendite puhul, kus administratiivne kihistus tekitab palju killustunud meetmeid, kus toetused on lõppeks suhteliselt väikesed ja mõju kasin. See viib aga üha uute meetmete loomiseni, sest üritatakse pidevalt korvata varasemate meetmete killustatust, tehes seda näiteks mõne uue koostöömeetme kaudu. Kokku saame teatava administratiivse stiili, mille mõju on ettearvamatu. Nii näiteks on peaaegu täielikult konkurentsi- ja teadusliku väljapaistvuse põhine teaduse rahastamine viinud Eesti teaduspoliitikas ülikoolide rolli marginaliseerumiseni: teaduspoliitikas on esmatähtis teadusrühm (3–10 inimest, mõnikord rohkem) ja nende oskus raha hankida, teenida ning töid publitseerida. Kõik muu selle teadusrühma ümber on muutunud suhteliselt koormavaks ja kohmakaks masinavärgiks, millel puudub peaaegu igasugune strateegiline võimekus – juba teaduskonnad ei suuda suurt muuta või määrata, rääkimata kõrgemast tasemest. Sellise olukorra on loonud teaduspoliitika väga spetsiifiline elluviimine, kus rahastatakse teadusrühmi, mitte asutusi ning rahastamist määravad ja hindavad teadlased ise. Siia lisanduvad ELi killustunud struktuurivahendid, mis on jällegi suunatud peamiselt teadusrühmadele. Nii tekib olukord, kus tugevad teadusrühmad tugevnevad, aga asutused nõrgenevad.

Kui nüüd küsime, kas Eesti teadus on sotsiaal-majanduslikult riigile kasulik, siis see küsimus ei olegi enam oluline, sest riigil ja ka ülikoolidel puuduvad hoovad, kuidas sellist poliitilist küsimust mõistlikult lahendada. Ja oluline ei olegi nii väga see, kas ja kellele selline olukord on hea või halb, vaid pigem see, et poliitika kujundamine ja rakendamine on evolutsiooniline protsess, kus ajas ühed käitumismustrid domineerivad ja teised kaovad, ning see piirab meie tegelikke valikuid poliitikaid/regulatsioone muuta.

Metodoloogiliselt on selliste aspektide uurimine selgelt kvalitatiivne. Sotsiaalteaduses ongi laialt võttes kaks koolkonda koos rohkete alavoolustega: ühed arvavad, et saame sotsiaalseid protsesse mõõta selles mõttes, et otsime seaduspärasusi ja arvulisi seoseid (mida saab ka modelleerida), ja teised arvavad, et saame neid protsesse eelkõige mõista ja kirjeldada, igasugused mõõtmised on pigem illustreerivad hetkeülesvõtted. Probleem on siin pigem selles, et modelleerimine, mida sotsiaal- ja majandusteadustes kasutatakse, on sageli nii lihtsakoeline, et ollakse sunnitud looma väga lihtsaid mudeleid, mis jäävad kaugele reaalsusest. Nii näiteks kasutab lõviosa majandusteadusest mudeleid, kus raha ei eksisteeri, ja see on võrdlemisi absurdne.

Majandus ja ühiskonnaelu on ju sedavõrd emotsionaalsed valdkonnad, et kokkuvõttes sõltub kõik inimesest, tema psühholoogilistest hoiakutest, käitumismustritest jms. Milline on seis majandus- ja sotsiaalteadustes inimeste, sh otsustajate, käitumis- ja psühholoogilisest mustrist tulenevate makroprotsesside kirjeldamisel?

Ma arvan, et oluline on mõista, et sotsiaalsed ja majanduslikud käitumismustrid, eriti organisatsioonide ja institutsioonide tasandil, on evolutsioonilised, need kujunevad välja pikaajaliste kumulatiivsete protsesside käigus, kus oma mõju avaldavad tehnoloogilised, kultuurilised, ideoloogilised jms tegurid. Üksikindiviidist sõltub üldjuhul väga vähe, ükskõik kui suur populist või karismaatiline juht ta ka ei ole. Mulle tundub, et me oleme tavaelus tagurpidi stalinismi ohvrid: kui Stalin arvas, et pole inimest, pole probleemi, siis meie kipume arvama, et kui leiame paremad juhid (poliitikud), muutub kõik paremaks. Ühiskondlikud otsustusprotsessid on väga sügavalt mineviku otsuste haardes. Näiteks see, et Eesti kroon oli jäigalt seotud Saksa marga ja hiljem euroga, viis spetsiifiliste otsustusmustrite arenguni, mis päädis sellega, et 2008. aasta kriisis oli meil ainult üks poliitiline valik, sest ei olnud akadeemilist, seda vähem veel poliitilist võimekust alternatiivide üle arutleda. Miks valiti kunagi valuutakomitee süsteem? Ka sellel on oma pikad kumulatiivsed otsustusmustrid, millel ei ole üksikinimese valikutega palju pistmist.

Millised on peamised tähelepanekud, mida olete oma preemiavääriliseks nimetatud töödes teinud?

Preemia anti artikliseeria eest, seega on tähelepanekuid mitmesuguseid. Peale mainitud poliitikate ellurakendamise probleemide ja mõjude võib nimetada Ida-Euroopa omalaadse kapitalismimudeli arengu analüüsi, eriti innovatsioonipoliitika arenemist. Selles vastandus algsele horisontaalsele lauseitusele (turg on parim poliitik) hilisem eelkõige ELi mõjul tekkinud kõrgtehnoloogia poole kallutatud ja killustunud poliitikameetmete rägastik, millel puudub märkimisväärne seos kodumaise tööstusega. Samuti olen käsitlenud Ida-Euroopa majanduskriisi eripära ja toimetulekumehhanismi, aga ka riigihangete rakendamist innovatsioonipoliitikas, väikeriikide innovatsioonipoliitika eripära.

Kui detailseks saab innovatsioonipoliitika üldse minna? Innovatsioon tähendab uudse loomist ja kasutuselevõttu, luua koordineeritud tegevuse kaudu on aga üsna keerukas.

Võimegi innovatsioonipoliitikas välja tuua kaks vastandliku etappi. Kuni 1980ndateni oli innovatsioonipoliitika – suuresti tööstuspoliitika nime all, ja seda juba alates XVIII sajandist – väga fokuseeritud. Riik oli ise eestvedaja rollis, toetades väga laialdaselt alates laenudest kuni tehnoloogia litsentseerimiseni mõningaid valdkondi, kus loodeti laiemat mõju kogu majanduskeskkonnale. Näiteks tarneahela kaudu. See rajanes lihtsal loogikal, et mõne majandustegevuse kasum on kunstlikult suurem, luues seega motivatsiooni erakapitalil sellega liituma. Ja poliitika sisuks olid sageli konkreetsed tooted, näiteks teatavale kvaliteeditasemele vastavad raadiod, telerid jms. Eriti hästi töötas selline mudel Ida-Aasia riikides 1970ndatel ja 1980ndatel. Vastandlik mudel kehtib 1980ndatest tänapäevani, kus ühiskonnas on eesmärgiks laiade oskuste arendamine, nt IKT, ja vähem konkreetsete ettevõtete toetamine. See on suhteliselt riskivaba lähenemine, aga ka võrdlemisi vähese tulemuslikkusega. Seetõttu näemegi tööstuspoliitika ehk fokuseeritud lähenemise taastulekut, seekord küll targa spetsialiseerumise nimetuse all.

Kui usaldusväärsed näiteks on sotsiaalsete ja majandusprotsesside ennustamisel mitmesugused matemaatilised mudelid ja arvutisimulatsioonid? Kui ulatuslikult neid Eestis kasutatakse?

Ma arvan, et simulatsioonid on väga algelised, arvestades ühiskondlike protsesside kumulatiivsust ja dünaamilisust – need on loomult sageli konfliktsed protsessid ja neid on keeruline modelleerida selliselt, et sellest midagi reaalsusesarnast alles jääks. Ma ei usu, et siin midagi märkimisväärset lähiajal toimub. Pigem arvan, et õige pea näeme, kuidas sotsiaalmeedia info kasutamine muutub teaduslikes ja poliitikauuringutes laiaulatuslikuks. Juba on näha sellise info kasutamise katsetusi, nt kuritegevuse ennetamisel ja ennustamisel, rääkimata tarbimisharjumuste uurimisest. Sotsiaalmeedia info kasutamine ainult kasvab. Kas me seetõttu ka paremat sotsiaalteadust näeme, selles kahtlen, kuid kindlasti on see paljudele atraktiivsem kui sadade raamatute lugemine.

Kas võrdlevad innovatsiooni ja majanduspoliitika uuringud näitavad ka kitsaskohti ja rakendamata potentsiaali?

Eesti ja Ida-Euroopa puhul on laias laastus üks oluline kitsaskoht, mis on ühtlasi ka kasutamata potentsiaal ja see on olemasoleva (eksportiva) tööstuse arendamine teadus- ja innovatsioonipoliitika kaudu. Lihtsustatult võime seda nimetada rakendusuuringute toetussüsteemi nõrkuseks või suisa puudumiseks. Seetõttu on Eesti töötlev tööstus pigem tootmisteenust pakkuv kui toodete arendamisega tegelev ja seega kõrgema lisandväärtusega tootmisteenust pakkuv. Loomulikult on ka erandeid.

Siin on palju potentsiaali, kuid see eeldab riigi julgemat sekkumist.

Milliseid soovitusi tahaksite anda tulemuslikuks innovatsioonipoliitikaks nüüdseks väljakujunenud oludes?

Eelkõige on oluline hakata töötleva tööstuse potentsiaali väärtusahela redelit pidi ülespoole aitama. Seal on töökohad, paljudel tegevustel on laiem mõju tarneahelas ja palgad kõrgemad, järelikult ka riigi maksutulu kõrgem. See tähendab rohkem insenere, rohkem väliskogemuse sissetoomist – ka välismaiste inseneride palkamist –, rohkem rakendusuuringuid, riigihangetes innovatsiooni kui kriteeriumi kasutamist jne.

Töötlev tööstus ja teadus peavad kokku saama.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming