Ühistegelisema Eesti poole

Juhan Kivirähk

Kuidas minna edasi situatsioonist, kus on tekkinud kahtlused seadusandja ja valitsuse seaduskuulekuses, poliittehnoloogiad toodavad näotusi ning poliitikute maine on juba peaaegu olematu? Sellega, et aeg liigestest lahti paistab olevat, nõustuvad tänapäeval ilmselt paljud. Ometi ei näi meie ümber olevat just eriti rohkesti neid, kes selle neetud risti oleksid võimelised enda kanda võtma ja paika panema. Kui varasematel aegadel on inimesed ikka uskunud, et lahenduse pakuvad välja poliitikud ja valitsus, siis viimastel aastatel on peale Eesti paljudes arenenud demokraatiaga riikides süvenemas legitiimsuskriis. Üha rohkem kodanikke küsib, kas valitsus ikka esindab nende huve ka tegelikult või kas valitsus ülepea teab, mida on praeguses situatsioonis vaja teha. Kas näiteks see, kui valitsus tormab ummisjalu täitma iga Brüsselist saabuvat direktiivi, sisendab usku, et sellele sammule on eelnenud põhjalik analüüs otsuse kooskõla kohta Eesti rahvuslike huvidega või annab selline tegevus tunnistust hoopis iseseisva mõtlemise puudumisest?

Kuidas minna edasi praegusest situatsioonist, kus selge erakondliku eelistusega valijate arv väheneb ning on tekkinud kahtlused seadusandja ja valitsuse seaduskuulekuses, kus poliittehnoloogiad toodavad ridamisi näotusi ning poliitikute ja erakondade maine on juba peaaegu olematu? Alles kahe aastakümne eest ulatus meil poliitikast huvitatute osakaal üle 80 protsendi. Eesti iseseisvuse taastamise nimel oli enamik inimestest valmis kaasa aitama nii mõtte, sõna kui teoga. Neid aga, kes olid selles võitluses võtnud enda kanda keerulise liidrirolli, austati ja armastati.

Tollal oli rahva meeltes kaks võlusõna, mis pidid aitama Eestil välja tulla nõukogude perioodil tekkinud mahajäämusest: vaba turumajandus ja demokraatia. Ent kui turumajanduse juurdumiseks piisab inimeste vaba initsiatiivi vallandamisest, siis demokraatia toimima hakkamine vajab ka välist tuge – eriti ühiskonnas, kus demokraatiakogemus aastakümneid on puudunud. On vaja arendada nii osalemise kogemusi kui ka stimuleerida soovi seda teha. Ilma demokraatlike toimimisreegliteta võib vaba turumajandus kergesti moonduda jõupositsioonilt teostatavaks kauboikapitalismiks.

Ilmselgelt oli Eesti riik iseseisvuse taastamisele järgnenud aastakümnel edukam turumajandusele arenguvõimaluste pakkumisel ning vähem edukas sellele arengule demokraatliku keskkonna loomisel. Uute demokraatlike institutsioonide ja reeglite väljakujunemine ühiskonnas nõuab paraku rohkem aega kui endiste keeldude ja piirangute kaotamine turujõudude arengu teelt. Inimeste huvide kaitse ja nende kaasarääkimise võimalused ühiskonna asjade otsustamisel kahvatusid tugevate majanduslike huvigruppide lobitöö ees.

Tänaseks oleme jõudnud seisu, kus avalikkuse soov ja võime otsustamisel kaasa rääkida on küll märgatava edenenud, kuid samal määral pole kasvanud poliitikute soov rahva arvamusega arvestada. Ehkki kogu aeg räägitakse avalikustamisest ja kaasamisest, käib valitsemine loosungi „Teie arutate, meie otsustame” järgi. Marek Tamm on kirjutanud juunis Memokraadi blogis tabavalt: „Me kuuleme iga päev, kuidas majandus, maksud, julgeolek, välissuhted jne ei ole poliitiliste vaidluste teema. Meie riigis maksudega ei mängita, majandust juhivad spetsialistid (ja talupojatarkus), turg lähtub „nähtamatust käest”, välispoliitikas tuleb olla liitlastele lojaalne ja julgeolekut ei tohi tuua ohvriks sisepoliitikale. … Poliitikast on saanud raamatupidamise valdkond, kus otsustab see, kes on tugevam arvandmetes ja andmetöötluses.”

Teatavasti on igasugustele gruppidele üldomane oma toimimise alusnorme kinnistada, millega kaasneb paratamatult reaalsuse nende aspektide süstemaatiline ignoreerimine, mis ei sobi fikseeritud maailmapilti. Seetõttu ei lähe uue toimimismudeli ülevõtmine kunagi lihtsalt. Senine võimueliit hoiab kinni tavapärastest otsustamismudelitest, soovides muuta need ülejäänud ühiskonnale normatiivseks, ehk, nagu poeetilisemalt on väljendanud Urmo Soonvald nädala alguse Eesti Päevalehes: „Reformierakonna löödud trumm on vana ja kulunud – nende silmad ei näe oma koduaiast kaugemale”.

Küsimus ei ole mõistagi ainult Reformierakonnas. Kõik parlamendierakonnad püüavad jätta muljet, et Eesti poliitiline maastik on valmis ning kõik olulisemad erimeelsused maailmavaadetega parlamendis esindatud – ning seeläbi ka poliitiline diskussioon täiuslik. Kuid kõigil neil esindajatel napib sidet igapäevase reaalsusega ning paindlikkust sellega arvestamisel. Audiatur et altera pars öeldi juba antiikajal. Kui ühiskonnas seada eesmärgiks võimalikult head otsused, mitte vaid ühe (võimulolijate) arvamuse tingimusteta läbisurumine, siis tasuks seda mõttetera meeles pidada. Ka siis, kui oma tõdedes ollakse kaljukindlalt veendunud, et tule kunagi kahjuks need avalikus arutelus proovile panna.

Kahekümne aasta eest olime veendunud, et Eesti on võimeline majanduslikult ise hakkama saama. Enamik andis endale aru, et millegi saavutamisel, saab loota vaid iseenda tööle ja tarkusele. Tänase seisuga ei ole aga kodanik, kes oma majandusliku või ühiskondliku initsiatiivi realiseerimiseks peab kirjutama toetuste saamiseks palvekirju ametnikele ja poliitikutele, enam täielikult vaba subjekt. Euroopa Liidu toetused moodustavad viiendiku meie riigieelarve mahust, IME on lõppenud.

Nii nagu majanduses on ühiskonna liikmete vaba otsustamise määr kahanenud ja kolinud ümber välisinvestorite asukohariikidesse või poliitilistesse tagatubadesse, oleme ka poliitikas iseseisvatest subjektidest ja otsustajatest üha enam saamas riigi kliendiks. Poliitika ja majandus on aga omavahel tugevalt seotud: kui majanduses puudub vabadus ise otsustada, saab ka demokraatiast paljas sõnakõlks.

Selle kõige tulemusel on riigivõimust saanud vabade kodanike ja ettevõtjate huvide teenijast järjest iseseisvam, eneseküllane jõud. Erakonnad konkureerivad selle nimel, et pääseda ressursi juurde, mille jaotamise privileeg võimuga kaasneb. Rahva teenrid on hakanud end kujutlema „riigi-isadena”, kes tagavad maksutulu ümber jaotades rahva heaolu.

Tänapäeva demokraatliku riigikorralduse nurgakiviks on lähimusprintsiip, s.t kõiki riigi funktsioone tuleks täita eelistatult elanikule kõige lähemal avaliku halduse tasemel. Arusaam ühistest asjadest, ühistest eesmärkidest ehk ühiskonna hüvest saab aga tekkida vaid ühise tegevuse ja koostöö kaudu, liikudes sotsiaalse organiseerituse esmastel tasanditelt üldisematele: külast vallani, vallast maakonnani, maakonnast regioonini ja riigini. Erakonnad ja muu kodanikuühiskond ei ole selles protsessis vastandid, vaid peaksid moodustama orgaanilise terviku ühiste asjade ajamisel.

Sellest, et meil on sellisele arenguteele asumiseks eeldusi, sellest annab tunnistust viimaste aastate poliitikas järjest nõudlikumaks muutunud kodanikuühiskonna hääl. Kuid ainult laulu- ja tantsupidudega, külakiikede ehitamise ja külaväravate avamisega ei tohiks rahva ühistegevus piirduda, on vaja võimalust ja valmidust ka ühiste majanduslike eesmärkide teostamiseks.

Ilmselt ei võeta kodanikuühiskonda tõsiselt, kuni tal pole taga majanduslikku jõudu, kuni ta peamiselt vaid ressursse tarbib, mitte ei loo rikkust juurde. Seetõttu kuulebki viimasel ajal üha sagedamini ettepanekuid taas laiemalt ellu kutsuda ennesõjaaegsele Eesti Vabariigile nii iseloomulik olnud ühistuline liikumine ning viia lõpuks ometi läbi haldusreform, mis tooks kaasa majanduslikult elujõulised omavalitsused. Oma põhiolemuselt on ju omavalitsuski kodanike ühiseid probleeme lahendav ühistu – nii nagu riigi keskvõim peaks endast kujutama nende ühistute keskühistut.

Võib ju vastu väita, et nii nagu ettevõtete asutamine on Eestis imelihtne, ei tohiks olla takistusi ka ühistulise tegevuse teel. Ega ei olegi – ja ühistud kosuvad Eestis jõudsalt. Ent, tulles tagasi artikli alguses demokraatia arengu kohta öeldu juurde, demokraatia ja ühistegevuse juurdumine vajab riigi toetust. Muide, 2012. aasta on ÜRO kuulutanud rahvusvaheliseks ühistegevuse aastaks.

Majanduslikus ühistegevuses osaledes tekib tarvidus ja valmisolek poliitikas senisest jõulisemalt kaasa lüüa, see õpetab erahuvide seostamist ühishuvidega, tugevdab sotsiaalset sidusust, oma riigi tunnet. Kui vaadata, millised riigid on Euroopas praeguse majanduskriisi ajal paremini toime tulnud, siis on need just tugeva ühistulise sektoriga riigid: Soome, Taani, Holland, Austria, Šveits ja Saksamaa.

Kindlasti ei ole ühistuliikumine mingi imerohi, kuid aitaks ehk tasapisi kallutada ühiskonnas senini domineerivat individualistlikku orientatsiooni suurema koosmeele suunas. Sellise arengu tulemusena ei peaks riigi keskvõim enam üksinda mõistatama, kuidas liigestest lahti läinud aega taas paika panna, vaid selle risti võtaks enda kanda organiseerunud ja majanduslikult motiveeritud kodanikkond.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming