Ühisvara tragöödia ehk Kuidas kasutada ühist teadusraha?

Andres Marandi

Teadlased on muudetud FIEdeks, kellel on õnn töötada ülikooli kaitsva vihmavarju all seni, kui nad otsivad endale ise palgaraha ja maksavad ülikoolile üldlõivu. 1968. aastal publitseeris Garrett Hardin ajakirjas Nature oma kuulsa artikli ühisvara tragöödiast („The tragedy of commons”). Tema artikli põhisõnumiks oli tõdemus, et maailma ees seisnevatel probleemidel – rahvastiku kasv ja sellest tulenevad ökoloogilised probleemid – ei ole tehnilist lahendust. Lahendus peab tulema inimeste mõistusest ja mõttemaailma muutusest. Milles siis seisneb Hardini tuvastatud ühisvara tragöödia? Inimühiskonnas on alati ühiskasutuses ressursse, mida kõik peaks saama tarbida mõistlikul viisil ning võimalikult kaua ehk siis kestlikult. Paraku on inimeste hulgas alati indiviide, kes kasutavad seda ühisvara natuke võrdsemalt, sest nad on aru saanud põhimõttest, mille kohaselt: 1) võidavad kõige rohkem need, kes ühist asja teistest rohkem kasutavad ning 2) hiljem, kui ressurss on ammendunud, siis kaotavad kõik ühepalju. Eesti rahvajuttudest võiks siinkohal tõmmata paralleele Väikese ja Suure Peetri leivakottidega. Peale Hardini artikli avaldamist on seda tõlgendatud laialdaselt kõikvõimalikes keskkonnaalastes aruteludes (CO2 emissiooni piiramine, maavarade ühiskasutus jms), poliitilistes diskussioonides vasak- ja parempoolsuse vahel, kus vastandatakse ühiskondlikku ja privaatset omandit ning veel paljudes muudes valdkondades.

Ka Eesti puhul võiks seda teemat arendada lugematutes valdkondades, sest meie riik on väike, ressursid piiratud ja igaüks tahab elada naabrist paremini. Eesti riigi ressursside ümberjagamist hakati hoogsalt läbi viima 1990. aastate alguses pärast meie riigi taasiseseisvumist. Alates sellest on riigiaparaati lihvitud järjest õhemaks, viies sellega riigi püsikulud järjest väiksemaks. Rahvusvaheliselt oleme sellega pälvinud üldise imetluse, kuid esineb ka skeptilisi vastuväiteid meie süsteemi jätkusuutlikkuse kohta.

1996. a viidi valitsuse määrusega kõik Eesti Teaduste Akadeemia (TA) teadusasutused välja TA alluvusest ning paari järgneva aasta jooksul assimileeriti need rohkemal või vähemal määral lähedal asuvate ülikoolidega. Nii liitus ka TA Geoloogia Instituut Tallinna Tehnikaülikooliga. Umbes samal ajal likvideeriti ka riigiettevõte Eesti Geoloogiakeskus ning loodi selle asemele 100% riigiosalusega äriühing OÜ Eesti Geoloogiakeskus (OÜ EGK). OÜ EGK on küll püüdlikult püüdnud täita endise riigiameti ülesandeid, kuid tema positsiooni teeb nõrgaks just juriidiline staatus – ühelt poolt on vaja, et keegi täidaks teatud riigifunktsioone, kuid teisalt ei saa riik äriühingult tellida ka kõige lihtsamat abi ilma riigihangeteta. Ehk siis EGK OÜ-l pole mitte mingit vahet samal alal konsultatsioone pakkuva äriühinguga AS Infragate Eesti. Kas keegi suudaks peale Eesti nimetada veel ühte arenenud riiki, kus ei ole riiklikku maavarasid haldavat ja vastavaid uuringuid läbiviivat institutsiooni? Loodud olukorras ei ole kaotajaks mitte ettevõte ega instituut, vaid pikemas perspektiivis hoopis riik ise.

Vastavalt „Säästva Eesti 21” strateegia ootustele on 2030. a toimiv: „Eesti keskkonna stabiilne ja teadmistepõhine haldamine. On loodud ristkasutust võimaldav loodusvarade riiklikud registrid ja korrastatud statistika. Toimub integreeritud planeerimine, mille aluseks on keskkonnatasakaalude arvestamine igas valdkonnas. Riik toetab keskkonnahoidlike tehnoloogiate eelisarendamist.”

Kuhu me aga tegelikult selle riigi lihvimisega oleme jõudnud? Paljud julged otsused, mis 1990. aastatel tehti, olid pädevad antud olukorras. Need olid õigustatud, kuna ministeeriumides oli hulgaliselt vanemaid kogenud spetsialiste. Aegade möödudes on uus generatsioon peale tulnud ning suure kaadrivoolavuse tõttu on katkenud teadmiste järjepidevus. Kahjuks ei ole enam võimalik nõu küsida ka riiklikelt teadusasutustelt, sest neid enam ei eksisteeri. Samal ajal on pidevas kärpimise tuhinas vähendatud ametnike koguarvu, mistõttu siiani töötavad inimesed peavad tegelema teadmistepõhiste seaduste koostamise metoodika väljatöötamisega, siis seaduste väljatöötamisega ning lõpuks on nad veel ka seaduste rakendajad ning nende täitmise kontrollijad. Lugupidamist väärivad need vähesed, kes on ministeeriumides suutnud pikemat aega vastu pidada ja ennast kehtestada. Kuna aga isegi eestlased ei ole üliinimesed, siis käib enamikus ametites pidev tulekahjude kustutamine ning sisuliste otsuste vastuvõtmisel on ametnikud muutunud rohkem sõltuvaks konsultantidest. Konsultandid võivad ilma igasuguse teadusliku põhjenduseta kokku kirjutada kõike, sest pärast tööde üleandmise aktile allakirjutamist on edasine vastutus juba riigil. Seetõttu on juba igapäevaseks muutunud uudised, kus riik ei suuda mõistlikult põhjendada maavarade kaevandamise vajalikkust, kus iga uue maardla ja geoloogilise uuringu puhul ei vaidle osapooled sisuliste asjade üle, vaid hoopiski süüdistatavad vastaseid rumaluses ja kõigis maailma hädades. Miks ei suudeta kokku leppida ühises seisukohas põhjaveekihtide jätkusuutlikuks kasutamiseks? Kuidas väga edukad, kuid hirmkallid, eurotoetusel tehtavad keskkonnaprojektid hakkavad äkki sõna otseses mõttes raha põletama? Huvitav, kas keegi on teinud tasuvusanalüüsi, kui palju läheks ministeeriumides teadusgruppide ülalpidamine maksma võrrelduna sisseostetavate konsultatsioonide hinnaga? Konsultatsioonide sisseostmine on tõenäoliselt ühelt poolt tingitud riiklikust statistikast, sest siis saab näidata võimalikult väikest halduskulu, ning teiselt seetõttu, et konsultandid saab palgata riiki voolavatest eurotoetustest. Kuid mingil hetkel peab Eesti suutma hakata ka iseseisvalt elama.

Kõige selle peale võiks küsida, et kus on siis meie teadlased. Miks teadlased midagi ei ütle ja asjasse ei sekku? Vastus küsimusele on lihtne: neil ei ole aega, sest igapäevaprobleemidest ei teki ühtegi head, rahvusvaheliselt tsiteeritavad artiklit. Naljatledes võiks parafraseerida lõiku kõigi eestlaste lemmikfilmist: „Iga teadlane võib valida, kas ta tahab riiki teenida või vabaks saada. Meie reliikvia on akadeemiline vabadus!” Lõiv, mida vabaduse eest tuleb maksta, on suur, sest teadlased on meie teaduskorralduses muudetud FIE-deks, kellel on õnn töötada ülikooli kaitsva vihmavarju all seni, kui nad otsivad endale ise palgaraha ning maksavad ülikoolile üldlõivu. Kuna ka haridusministeeriumi ettekujutuses on teadlased vaid ajutine tööjõud projektipõhistel ning tähtajalistel teadusgrantidel, siis on haridusministeeriumi algatusel toodud ka töölepinguseadusse oluline juriidiline erisus – nimelt ei muutu teadlaste töölepingud ka mitmekordsel pikendamisel tähtajatuks. Seega on akadeemilist vabadust nautival teadlasel oma järjekordse grandi lõppemisel kaks võimalust: kas hankida järgnevaks perioodiks uus grant või lahkuda ilma igasuguste hüvitisteta, kuna kõik töölepingud on tähtajalised. Et aga saada vähemalt neli aastatki kestvat, rahalist stabiilsust kindlustavat teadusgranti (loe: IUT või PUT) on vaja ette näidata maailmatasemel publitseeritud teadustulemusi. Paraku on oma särk ikka ihule lähemal ning seetõttu jääb ka huvi kohalike probleemide vastu teisejärguliseks.

Käesoleva artikli mõte ei olnud kaevelda teadlaste raske elu üle ega ebaõiglusese üle nende töötulemuste hindamisel. Sellest võib viimasel ajal lugeda niigi palju, sest h-indeksisse suhtumine on tõenäoliselt normaaljaotusele vastav kõigis teadusharudes. Mõned üksikud kas rõõmustavad väga või kiruvad maapõhja, aga enamik on tavaline hall mass ja püüab kuidagi hakkama saada. Ent kui ülikoolides on selline klaaspärlimäng akadeemilise vabadusega vabandatav, siis ometigi ei tohiks sama retoorikat kasutada haridusministeerium, mis on üks oluline osa meie riiki haldavast süsteemist. Nii nagu ei tohiks keskkonnaministeerium muutuda puhtalt roheliste organisatsiooniks, ei tohiks ka haridusministeerium jagada kogu riigile vajalikku teadusraha vaid akadeemilisest vabadusest ja h-indeksist lähtuvalt. Seda enam, et kõik riiklikud teadusorganisatsioonid ja uuringuasutused, millele saaks ette kirjutada riigile vajalikud uuringusuunad, on edukalt likvideeritud. Paraku jagab meie riik teadusraha nii, nagu oleks tegemist rikka suurriigiga, kel peale ülikoolide on olemas ka riigile vajalikud praktilisi uuringuid läbi viivad teadusorganisatsioonid. Ja nii juhtubki, et olemasoleva, kõigile ühise teadusraha kulutavad ära vaid üksikud suured maailmatasemel teadust tegevad grupid, sest nagu ütleb ka teadusagentuuri juht, liigub teaduse rahastusmudel vähemate, kuid suuremate projektide poole. Samal ajal ei saa ka sotsiaalsetele seaduspärasustele alluv teadustegevus vastu loodusseadustele – kui kuskil läheb midagi hästi, siis see kipub paljunema ning veelgi suuremat ressurssi nõudma.

Käesoleva artikli mõte ei ole ka maha teha maailmatasemel teadust. Kahtlemata on seda vaja ja on väga tore, kui seda suudetakse Eestis teha. Küsimus puudutab pigem piiri, millises ulatuses peaks riik maailmatasemel tehtavat teadust rahastama, sest mida väiksem on ressurss, seda otstarbekamalt peab seda kasutama. Kui me räägime ühise raha kasutamisest, siis on naiivne arvata, et teadusgrupid ise hakkaksid piiri paika panema ning keskenduksid rohkem kohalikele probleemidele, riskides samal ajal tsiteeringute vähenemisega. Paraku, nii kuidas on meie elukorraldus muutunud järjest tehnokraatlikumaks, nii on vaja ka järjest rohkem teaduslikke eksperte riigi igapäevaelu juhtimiseks. Olukorras, kus teaduslikud uurimisasutused on edukalt likvideeritud, ongi ainuke võimalus, et osa teadusrahast hakatakse jagama riigi poolt lähtuvalt konkreetsetest eesmärkidest, mille ülesanded võivad ja peavadki tulema teistest ministeeriumidest.

Nii nagu nendib oma artiklis ka Hardin, et inimkonna probleemidel ei ole tehnoloogilist lahendust, vaid lahendus peitub mõtteviisi muutuses ning ressursside mõtestatud kasutuses, nii ei saa ka loota, et praeguses süsteemis saaksid riigi vajadused rahuldatud lihtsa indekseerimisega. Rahastamise piiri maailmatasemel teaduse ja riigi toimimiseks vajaliku teaduse vahele peab tõmbama ikka raha omanik ise vastavalt oma vajadustele ja võimalustele. Mõtestatud rahastamine indekseerimisel põhineva rahastamise asemel nõuab küll ministeeriumide vahelist koordineeritud tegevust ja vastava kompetentsi tekkimist haridusministeeriumis, kuid seni me usume oma riiki. Edasi on juba teadlaste enda vaba valik, millist teadust nad oma akadeemilises vabaduses soovivad teha ja kas nende tulemuslikkuse näitajaks on ainult h-indeks ja tsiteeringud või peab sellest kasu olema ka igapäevaelus ja kohe.

Autori märkus. Autor on praegu veel klassifitseeritav noorteadlasena. On viibinud paar aastat järeldoktorantuuris Kanadas, kus uuris õliliivade (koguseliselt 2. kohal olevad naftavarud maailmas) kaevandamise mõju keskkonnale ning kuna tegemist oli väga spetsiifiliste teadusuuringutega, mida rahastasid riigi nõudel naftafirmad, siis võivad vastavad artiklid ilmuda alles kunagi kauges tulevikus, kui nende tulemustel enam mingid rahalist mõju ei ole. Autori teadlase ID-number WoS-andmebaasis on H-2465-2012, kust kõik soovijad võivad tema teadustulemusi hinnata. Sotsiaalsete kohustuste täitmiseks on autor Eesti põhjaveekomisjoni sekretär.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming