Ühte ja ainsat ajalugu ei ole universumil ega ka eesti rahval

Tiit Kändler

Kuidas me oleme jõudnud olevikku, on olemuslik vaidlus ka füüsikas. Stephen Hawking, Leonard Mlodinow. Universumi suurejooneline ehitus. Uued vastused elu põhiküsimustele. Tõlkinud Eve-Reet Tammet. TEA Kirjastus 2013. 208 lk. Omavahel näiliselt ootamatult seotud asjad juhtuvad üheaegselt, selle peale on tulnud küllap iga mõtleja. Selline üheaegsus on tõenäosuslik, ent mitte klassikalises mõttes, vaid kvantfüüsikalises mõttes. Tõenäosus on maailma osa. Seda ei ole mõtet püüda kõrvaldada, vaid tasub arvesse võtta. Parasjagu, kui ilmus Stephen Hawkingi raamatu „Universumi suurejooneline ehitus” eestikeelne tõlge, tuli platsi ka kogumiku „Eesti ajalugu” II köide, mis vallandas ägeda väitluse teemal, missugune on meie keskaja ajalugu tegelikult. Kas siis ei olnudki muistset vabadusvõitust koos nende Lembitute, laulvate pappide ja Tasujatega või oli ikka küll. Kui taanduda näidetest, siis vaieldakse selle üle, kuidas me sattusime siia, kus me parasjagu oleme. Kuidas me oleme jõudnud olevikku. See on olemuslik vaidlus ka füüsikas. Küsimuse saab lüüa lahti kolmeks põhiliseks küsimuseks. Miks on pigem miski, kui eimiski? Kus on äär? Mis oli aegade alguses? Ajaloo kontekstis kõlavad need: miks on pigem olevik kui minevik? kus on mineviku äär? mis oli oleviku alguses?

Hawking lähtub oma maailmanägemises mudelipõhisest realismist. Selles, kuidas me objekte tajume, sisaldub vastus. Nägemise ja kuulmise, haistmise ja maitsmise ning kompimise teel kujundab aju närvirakkude võrgustik meile pildi maailmast. Küsimus on, kuidas see pilt maailmale vastab. „Pole olemas pildist või teooriast sõltumatut reaalsuse mõistet. Füüsikaline teooria või maailmapilt on mudel, tavaliselt matemaatiline mudel ja hulk reegleid, mis ühendavad mudeli elementaarse vaatlusega. On mõttetu küsida, kas mudel on reaalne, võib vaid küsida, kas see on kooskõlas vaatlusega,” kuulutab Hawking.

Selle maailmapildi toel lahendatakse ka olemise probleem: kas tool, mida ma näen, on ikka veel olemas, kui ma lähen kõrvaltuppa? Seda tehakse mudeli lihtsuse printsiibil, Occami habemenoa printsiibist lähtuvalt.

Mudelipõhine realism ütleb meile ka, kas asjad, mida me oma meeltega ei taju, on või ei ole. Me tajume neid oma meelte pikendusega, katseseadmetega – mikroskoobiga, teleskoobiga, suure hadronite põrgatiga. Mudelipõhine realism võimaldab isegi ennustada. Kui lõpuks selgub, et ennustus on täppi langenud, siis mudel toimib.

Hawking arvab, et pole olemas üht matemaatilist mudelit või teooriat, mis suudaks kirjeldada igat universumi külge. Selle asemel on teooriate võrgustik, mida nimetatakse M-teooriaks. Iga teooria kirjeldab mingit nähtust hästi teatud vahemikus. Kas saabki siis olla üks ja ainsam ajalooline mudel?

Ajalugu tekib lõpmatust hulgast ajalugudest

Kvantfüüsika kohaselt on loodus juhuslik põhimõtteliselt, mitte kuna me sellest piisavalt ei tea. See seletab ka ära, kuidas tekib ajalugu. Osakesed kasutavad algpunktist lõpp-punkti jõudmiseks igat võimalikku rada. Mis eriti oluline: osake järgib kõiki võimalikke radu üheaegselt.

Kuid oh õnnetust! Kui liita lõpmatu hulk erinevaid ajalugusid, saate lõpmatu suure tulemuse. Elektronil näiteks tuleb välja lõpmatu laeng ja mass. Selle vältimiseks on füüsikud välja arendanud sellise pealtnäha kahtlase meetodi nagu renormeerimine.

Renormeerimine seisneb selles, et lõpmatust tulemusest lahutatakse lõpmatud negatiivsed suurused nõnda, et tulemuseks saab parajasti massi ja laengu lõplikud väärtused. Vägev värk: lahutades lõpmatusest lõpmatusi, saadakse lõplikud arvud, ja täpselt sellised, nagu vaja. Kuidas on see võimalik? Aga ainult takkajärele, vastust teades või õieti – olles vastuse eelnevalt kokku leppinud. Sellisel kombel elektroni massi ja laengut ennustada ei saa, kuid kui need on kokku lepitud, siis tuleb sellest välja kõik muu. Ja lõppude lõpuks on ju mõõtühikute küsimus, kui suureks me elektroni massi ja laengu võtame, kui vaid teised maailma iseloomustavad suurused nendega vastavusse seame.

Newton uskus, et maailmal on kindel minevik. Kvantfüüsika ütleb, et olgu meil olevik teada kui tahes hästi, on minevik ja tulevik määramatud. Kordan – ainus, mis on kindel, on olevik. Minevik ja tulevik esinevad vaid kui võimaluste spektrid. Universumil ei ole ühest minevikku ega tulevikku.

Tavaline eeldus kosmoloogias on, et universumil on üksainus ajalugu. Kasutades füüsikaseadusi arvutame, kuidas see ajalugu kulgeb ajas. Seda võib kutsuda alt üles lähenemiseks kosmoloogiale. Kuid me peaksime jälgima ülevalt alla arengut, praegusest ajast tahapoole. Mõned ajalood on teistest rohkem tõenäolised ja summas domineerib üksainus ajalugu, mis algab universumi loomisega ja kulmineerub olekuga, milles hetkel oleme ja mida vaatleme.

Meil on lõpmatu hulk võimalikke ajalugusid. Nõnda ei tohiks me kosmoloogias järgida universumi arengut alt üles, sest see eeldaks ühtainust ajalugu hästi määratletud algpunkti ja evolutsiooniga. Tuleb jälgida arengut ülevalt alla. Mõned ajalood on tõenäolisemad, teised vähem. Tavaliselt domineerib üksainus ajalugu.

Sama lugu on inimese ajalooga. Meil on lõpmatu hulk võimalikke Eesti ajalugusid. Oleme jõudnud olevikku, sest kõik need ajalood on liitunud. Kui hakkame neid kõiki kokku liitma, tekivad singulaarsused ehk lõpmatused. Et lõpmatustest lahti saada, et kuidagiviisi oma ajaloost sotti saada, selleks tuleb kasutada renormeerimist. See tähendab, et peame milleski kokku leppima – nagu leppisid füüsikud kokku arvudes, mis tähistavad elektroni massi ja laengu suurusi.

Sest vaadake, kvanttõenäosus, et universumil on rohkem või vähem kui kolm suurt ruumidimensiooni, on tähtsusetu, kuna oleme juba otsustanud, et asume kolme ruumidimensiooniga universumis. Pole tähtis, kui väike on sellise ruumi tõenäosus, siin me oleme.

Singulaarsusest vabanenud ajalugu

Idee, et universum on loodud inimkonna mahutamiseks, on tekkinud tuhandete aastate eest ja püsib siiamaani. Et elu saaks tekkida ja püsida, selleks on keskkonnale rida piiranguid. Hiina muinasjutu kohaselt, mil oli kümme Päikest, ei saanud elu olla üldsegi nii mugav kui üheainsaga. Meie olemasolu seab piirid meie päikesesüsteemile. Kuid võib arvata veel äärmuslikumalt, et see seab ette ka piirangud loodusseaduste vormile ja sisule. Meie olemasolu seab piirid, kust ja millal on võimalik vaadelda universumit.

„Pole olemas mudelist sõltumatut reaalsuse testi. Hästi koostatud mudel loob omaenese reaalsuse.” Nõnda arvab Hawking. Kui nii, siis ei ole meil Eesti ajaloo puhul millegi üle muretseda.

Meil on olevik, selle üle saab vaid rõõmu tunda. Minevikke, ajalugusid on meil olnud lõpmatu hulk, mõned neist üliväikese tõenäosusega, mõned tõenäosemad. Olulisim on, et oleme need läbinud üheaegselt, kuid kirjeldada suudame neid vaid ühekaupa, olles ikkagi Newtoni maailma objektid.

Idee, et Eesti on loodud eestlase mahutamiseks, on sama antropotsentristlik kui idee, et universum on loodud inimeste mahutamiseks. Ent mõlemad ideed toimivad. Meil ei ole mõtet vaielda, mitu mõõdet on meie ruumil, sest me oleme juba kokku leppinud, et koos ajaga neli. Ülejäänud, kui neid ongi, on kokkukeerdunud ja peaaegu tunnetamatud. Sama lugu Eestiga. Me oleme oma ajalooruumi renormeerinud, lõpmatusest vabanenud ja seepärast kirjutame raamatule kaane peale „Eesti ajalugu”. Sellega on öeldud enim, muu on juba erinevate tõenäosustega erinevad ajalood, mille summeerimisel jõuame olevikku, mis tänu renormeerimisele on siiski lõplik ja hoomatav, mitte singulaarne.

Mõtelda on mõnus, vaielda veel mõnusam, kuid vahel on mõnus ka end rahustada, et ainus, mis meil on, on olevik ja selleni jõudmise radu, ajalugusid on olnud meil lõputu hulk. Mõni nähtavam, mõni varjatum.

Inimese ajalugu ei ole miski, mis seisab lahus universumi ajaloost, või täpsemalt öeldes: selle seletamiseks loodud mudelite maailma reeglitest, mille oleme leidnud olevat adekvaatse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming