Üks mumifitseerit tont

Märt Väljataga

Kommunismiuuringud ootavad kultuurilist pööret          Richard Pipes, Kommunism: lühiajalugu. Tlk Lia Rajandi. Ilmamaa, 2005. 206 lk. Mark Sandle, Kommunism. Tlk Taavi Orgla. Pegasus, 2010. 239 lk. Robert Service, Seltsimehed: maailma  kommunismi ajalugu. Tlk Ehte Puhang. Varrak, 2010. 661 lk. Archie Brown. Kommunismi tõus ja langus. Tlk Tõnis Värnik. Varrak, 2011. 852 lk.        Akadeemilise „kommunismiteadusega” võrreldes paistab „fašismiteadus” intellektuaalselt põnevama valdkonnana. Fašismi defineerimise, tekkeloo ja faaside kohta käivad debatid  (alates Ernst Noltest, kuni uurijateni nagu Zeev Sternhell, Robert Paxton, Robert Griffin, Emilio Gentile ja Michael Burleigh) on märksa filosoofilisemad, sotsioloogilisemad, spekulatiivsemad. Need on võtnud omamoodi „kultuurilise pöörde”, mis on toonud selle poliitilise nähtuse keskmesse ideed ja ideoloogiad ning seostanud fašismi teemadega nagu moderniseerumise šokk, taassünni müüt, poliitika sakraliseerimine, religiooni ja ilmalikustumise  suhted.     

Kommunismikäsitluste positivism       

Kommunismiuurimine näib olevat praegu veel valdavalt empiirilise kallakuga distsipliin, kus seletustel, tõlgendustel, kontseptsioonidel ja metodoloogilistel vaidlustel on kõrvalisem roll  – võib-olla osalt seetõttu, et vahepeal paotunud Vene arhiivid on uurijaid varustanud uute faktimassiividega kommunismi tõusu, leviku ja languse kohta ning nende läbitöötamise kõrval pole jäänud aega tõlgendusdebattide jaoks. Kuritööde ulatuse võimalikult täpne kindlakstegemine pakub ajaloolastele tööd veel pikaks ajaks. Samas on kommunismikäsitluste positivism ikkagi üllatav. Oli ju kommunism ise märksa „filosoofilisem”, s.t süstemaatilisusele,  teaduslikkusele ja universaalsusele pretendeeriv ideoloogia, fašismi ametlik ideoloogia kujutas aga endast vimmakate loosungite segaputru, mille koostisained võisid küll ulatuda kummaliste esoteeriliste müütideni. Poliitilises mõttes on kommunism tänaseks peaaegu täielikult steriliseeritud. Mingisugunegi masse kaasatõmbav jõud võib tal olla säilinud veel kusagil Nepaali geriljade seas, aga isegi Hiina Rahvavabariiki seob kommunismiga  eelkõige institutsionaalne järjepidevus ja PõhjaKoread kooshoidvaks ideoloogiaks on isikukultuse kõrval pigem midagi rassismitaolist. Intellektuaalses sfääris on kommunismil „radikaalselt šikk” maine küll olemas, samal ajal kui fašism oma nime välja öelda ei söanda. 2009. aasta märtsis korraldati Birkbecki ülikoolis konverents „Kommunismi idee”, mis, nagu ka selle jätkuüritus mullu suvel Berliinis, meelitas kokku hiigelauditooriumi. Üles astusid filosoofid  ja kirjandusteadlased Alain Badiou, Terry Eagleton, Antonio Negri, Slavoj Žižek ja Gianni Vattimo. Aga ülevaadete järgi (üks nauditavalt koomiline Žižeki-keskne olukirjeldus ilmus Spiegeli ingliskeelses võrguväljaandes) tundub, et tegu oli pigem mõttestaaride show’ga, millel polnud vähimatki pistmist praktiliste tegevuskavadega. (Küsimuse kommunismi majanduslikust teostatavusest lükanud Badiou tagasi kui “kodanliku ökonomismi”.)         

Juba niisuguste konverentside toimumisfaktki näitab, et kommunismi ja fašismi ei suhtuta päris sümmeetriliselt. Isegi enamik kommunismiuurijaid  tunnistab mingis versioonis Raymond Aroni kunagist teesi, et kui fašism oli koledate tagajärgedega kole idee, siis kommunism rõhus õilsatele tunnetele ja ideedele. (Richard Pipes ütleb küll otse, et kommunism oli halb idee, aga tunnete õilsusest või madalusest ta juttu ei tee.) Selle põhjal saab langetada risti vastupidiseid hinnanguid: nii võidakse kommunism fašismist seetõttu just kahjulikumakski hinnata (sest lörtsis ära ülevad poliitilised  lipukirjad), aga selsamal põhjusel võidakse talle ka vabandusi otsida (“taheti parimat, aga välja kukkus … jne”).   

Kui võtta Roger Griffinist lähtuv fašismimääratlus – moodsa elu tajutava mandumise ületamine vägivalla teel rahvusliku ühtsuse revolutsiooniliselt puhastavas taassünnis – ning jätta sellest välja sõnapaar “vägivalla teel”, siis saame programmloosungi, millele nii mõnigi peavoolu erakond ehk praegugi alla kirjutaks.  Niisiis võivad ideed omaette võetult paista kauged ja ohutud, probleemid tekivad nende teostamise vahenditega (terror, vägivald, rünnakrühmad, revolutsiooniline avangard, tsentraliseerimine, eksproprieerimine, riigi täielik kontroll ühiskonna üle jne). Kui võrrelda kommunismi ja fašismi abstraktseid ideaale – ühelt poolt ühisomandiga, ilma jõukusevahede ja isegi tööjaotuseta ühiskond ning teiselt poolt taassünni läbi teinud, klassivahed ületanud,  üksmeelne ja etniliselt puhastunud, karismaatilise juhiga rahvusriik, siis tundub, et fašism oleks hõlpsamini teostatav.         

Ebasümmeetria seisneb selleski, et kommunism ja fašism ei olnud kaksikvennad, vaid esimene oli ikkagi vanem vend. Eitamata fašismi täiesti eriomast jubedust, käsitletakse fašismi üha enam reaktsioonina kommunistlikule  liikumisele, nn Euroopa kodusõja ehk klassivõitluse osana. Kunagi heideti saksa „revisionistlikule” ajaloolasele Ernst Noltele ette, et niisugune vaateviis tähendab fašismi õigustamist, aga seda ei tarvitse sugugi nii võtta. Ent kui fašismi sünnitas kommunismioht, siis mis sünnitas kommunismi? Vastuseid on laias laastus kolm: Marxi-Engelsi raamatud, vene radikalism ja Esimene maailmasõda. Viimane tundub kõige usutavam. (Võrgukommentaatorid muidugi  teavad, et kõige taga olid hoopis juudid ja illuminaadid, aga nõnda annab seletada juba kõike.) Sotsialistlik töölisliikumine oli XX sajandi alguseks enam-vähem kõikjal taltunud ja oma revolutsioonilise energia minetanud, kuni maailmasõda andis radikaalidele uue võimaluse. Kuid maailmasõja sünnitajaks ei saa mitte kuidagi lugeda ei kommunistlikke ega fašistlikke ideid. Seda kannustasid kõige õilsamad ja kultuursemad rahvuslikud, liberaalsed  ja imperialistlikud ideaalid.   

Marxi ideede tähtsus tegeliku kommunismi jaoks on mõnevõrra segane. Walter Laquer näiteks väidab, et „teekond Marxist ja marksismist kuni pärast 1917. aastat tekkinud kommunistliku riigikorra eripärani on liiga pikk ja liiga abstraktne, et nende nähtuste vahele usutavat seost leida” (Sandle, lk 215). Veelgi raskem on mõista, kuidas ikka said nende XIX sajandi saksa kirjameeste mõtted kannustada nii Hiina  kulisid, Guatemala indiaanlasi kui punakhmere. Pigem näib, et need ideed olid kõigest vaabaks, mille alla andis koondada mitmesuguseid isetekkelisi vere- ja õiglusjanulisi liikumisi. Jääb veel võimalus, et kommunism oli mingi eriomaselt vene värk, täpsemini universaalse pretensiooniga vene messianismi moone. See on mõte, mis ärritab liberaalseid venelasi kõige rohkem, aga mida rõõmuga jagavad nii eesti russofoobid kui vene natsionaalbolševikud.  (Vt nt Edmund Griffiths, „Stalini teine tulemine. Uus Vene „patriotism” ja salatõdede otsing”, Vikerkaar 2009 nr 6. Seal kirjeldab üht Venemaal pead tõstvat õigustusviisi: Stalin oli suur mitte vaatamata, vaid tänu oma ohvrite hulgale.) Mõnikord püstitatakse see küsimus ka nii: kas bolševikud laostasid Venemaa või sünnitas laostanud Venemaa bolševikud? Tundub, et Brown ja Service kalduvad esimese vastuse poole, Pipes ei välista kumbagi varianti.         

Neli kommunismikäsitlust       

Viimasel ajal eesti keeles ilmunud neli kommunismikäsitlust võiks jagada kaheks: ühelt poolt Richard Pipesi ja Mark Sandle’i lühemad, õpikulikumad, politoloogilisema ilmega üldistavad käsitlused, teiselt poolt Robert Service’i  ja Archie Browni panoraamsed ja faktirohked jutustused. Kõigis neljas käsitluses on kõne all järgmised teemad: kommunismi eellugu kuni Marxini, marksism, Vene radikalism, Lenin, Stalin, sula, stagnatsioon, lagunemine; Komintern ja rahvusvahelised suhted, Mao, Kolmas Maailm ja kaasajooksikud. Veerandsajandi eest veel populaarne mall „hea Lenin – halb Stalin” on kõigis kõrvale jäetud (seda jagavad küll veel Žižek ja Badiou). Mark Sandle’i käsitlus on  vahest kõige apologeetilisem – seda küll ainult suhteliselt. (Ühtlasi on see ka kõige õpikulikum ja kõige kehvemini tõlgitud.) Kaitsja positsioon tuleb välja kriitikas Stephane Courtois’ „Kommunismi musta raamatu” (e. k 2000) eessõna ägedusele. Sandle on ka see, kes püstitab otsesõnu küsimuse: „kas ismi võib pidada miljonite inimeste hukkumise eest vastutavaks” (lk 218). Justkui „Kommunismi musta raamatu” paroodiana on ju koostatud ka „Kapitalismi must raamat”  (1998). Kuid umbisikulise kapitalismiga võrreldes on kommunismil siiski omamoodi „moraalse agentsuse” tunnuseid, vähemalt selles mõttes, et ajaloos on olnud kommunistlikke parteisid, kelle liikmeist mõningaid saab pidada otseselt ja teisi kaudselt vastutavaks toimepandud mõrvade eest. Samas ei sooritanud kuklalaske ega küüditanud miljoneid mitte mingi abstraktne, ilma näota kommunism, vaid konkreetsed inimesed (kes nüüd on  enamasti surnud). 

End kapitalistlikuks parteiks nimetavaid organisatsioone mulle nagu ei meenu ja kapitalismi laienemisega kaasnenud inimohvreid ja -kannatusi on märksa raskem otseselt mingisuguse füüsilise või juriidilise persooni arvele kirjutada. (Kommunismimeelsed ütleksid võibolla  seepeale, et kapitalismil on lihtsalt paremini õnnestunud ette teha Looduse või loomulikkuse enese nägu, mistõttu me kaldume kapitalismi roimasid võtma loodusõnnetustena või ajaloo paratamatustena.) Samas on kommunism omakorda kindlasti üldisem ja umbisikulisem mõiste kui fašism.         

Kui peaks neist neljast raamatust soovitama ainult ühte, siis langeks mu valik Pipesi teosele. Pipesi käsitlus on kõige tihedam, ilmekam, kõige paremini kirjutatud, ta arendab oma ülevaadet löövalt, peaaegu aforistlikult, teese liigsete täpsustustega koormamata, veenvalt või vähemalt mõtlemapanevalt. (Peeter Tulviste järelsõna on omamoodi naljakas näpuharjutus  kommunismihõngulise retoorika pööramises kommunismi enda vastu.)       

Külma sõja ajal valitses sovetoloogide seas laias laastus kaks koolkonda: totalitaristid ja  revisionistid. Esimesed käsitlesid kommunismimaade ühiskonda ja eraelu täielikult partei kontrollile allutatuna, teised püüdsid tähtsustada ka altpoolt tulevate liikumiste ja huvikonfliktide mõju partei- ja riigiaparaadi käitumisele. Selles vastanduses ei peegeldunud üksnes käsitlejate ideoloogiline suhtumine, kuigi revisionistid olid üldiselt vasakpoolsemad ja kommunismi suhtes leebemad, vaid ka distsiplinaarne lähenemisnurk: revisionistid tähtsustasid  sotsiaal- ja kultuuriajalugu, totalitaristid pigem poliitilise ajaloo aspekte. Ajalooteaduse üldine trend aga liikus viimasel sajandil poliitiliselt ja diplomaatiliselt ajaloolt kultuurilise sotsiaalajaloo poole.     

Nüüdseks on enam-vähem selge, et õigus oli totalitaristide poolel. Võib-olla ei ulatunud kompartei valvas silm küll igal ajal igale poole, aga selline taotlus sel vähemalt Stalini ajal oli. 1937.- 1938. aasta Suure terrori käsitlemine revisionistide kombel, justkui olnuks tegu uue ja vana tehnokraatia vaheliste hõõrdumistega, millele Stalin ei osanud reageerida muudmoodi kui ligi 700 000 inimese hukkamisega,  on kindlalt kummutatud. (Muide, neljast käsitlusest mainib ainult Service, lk 186, Suure terrori puhul asjaolu, et eliidi ja kulakute kõrval moodustasid suure ohvrite grupi etnilised vähemused: poolakad, lätlased, soome sugu rahvad. Valitsevatesse käsitlusskeemidesse ei taha nagu kuidagi mahtuda tõsiasi, et kommunistid polnud sugugi rahvuspimedad internatsionalistid, vaid tegelesid innukalt ka etnilise puhastustööga. Viimase tähtsust mööndakse  küll Teise maailmasõja aegsete ja järgsete repressioonide puhul.) 

Revisionistlik lähenemisviis, mis otsis kommunismi ajaloost märke altpoolt lähtuvast  verejanust resp. idealistlikust entusiasmist, ei tarvitse iseenesest ju päris absurdne olla – väikesel eliidil oleks raske suuri masse valitseda, kui need ise sellele kuidagi kaasa ei aitaks (selle avastuse tegi vist juba Spinoza). Richard Pipes on aga oma Vene ajaloo käsitlustes alati rõhutanud, et erinevalt läänest ei ole Venemaa valitsemises olnud ühiskonnal mitte kunagi vähimatki sõnaõigust. Nii nagu Tsaari-Venemaa oli patrimoniaalne riik, tsaari omand, nii valitseti  Nõukogude Liitu kui kompartei ladviku omandit. Ja ilmselt just selle kontseptsiooni tõttu lükkab Pipes täielikult kõrvale ideoloogia tähtsuse Nõukogude kommunismis (lk 178–180).         

Ideoloogia tähtsus       

See ei tundu päris veenev. Tõsiusklikke kommuniste jäi Nõukogude Liidus, eriti pärast Stalini surma küll järjest vähemaks ning parteilasi hakkasid ajendama ideede või ideaalide asemel  huvid ja omakasu. Aga kuigi Lenini ja Stalini populaarsus ei olnud NS VLis arvatavasti kunagi nii suur nagu Hitleril Saksamaal, pidi revolutsioonijärgsete aastakümnete Venemaal siiski mingisugune utopistlik, pseudoreligioosne vaimustus harimatute kihtide seas levinud olema. Sellele vihjavad kultuurielu ja kirjandusteosed (nt Andrei Platonovi jutustused), mis iseenesest ajalooallikana pole kuigi usaldatavad, aga ka arhiividest viimasel ajal välja toodud lihtinimeste  päevikud. Neis kurdetakse sageli võimude vägivalla ja ülekohtu pärast, mõnikord isegi arvustatakse Stalinit, aga revolutsiooni ja nõukogude võimu peetakse enamasti õigeks.       

Seega ei tohiks ajude pestust (või siis Ajutise Valitsuse aegse korralageduse rusuvat muljet) vähemalt Venemaa puhul alahinnata. Revolutsioonijärgsel ajal mängis Venemaal tähtsat rolli ka uue inimese idee ning ideoloogid vaidlesid selle üle, kas uus ühiskond sünnitab selle  iseenesest või tuleb kultuurirevolutsiooni abil luua esmalt uus inimene, kes alles hakkaks uutmoodi ühiskonda ehitama. Usk inimloomuse plastilisusse jäi NS VLis siiski vähehaaval kõrvale. (Pipes möönab ajupesuteguri tähtsust küll Hiina kultuurirevolutsiooni puhul.) Just nimelt selle mõtestamiseks, milliste vahenditega tegi kommunism jõuga ette paratamatuse näo, vajaks ka kommunismiteadus kultuurilist pööret, mis võtaks tõsisemalt pseudoreligioossete,  messianistlike ideede mõju Vene kommunismile. Ateistlik ametlik ideoloogia seda aspekti muidugi otse ei rõhutanud, aga selleski oli tähtis koht säärastel gnostilistel ideedel nagu surma võitmine (nt Lenini mausoleum), looduse alistamine ja kosmose vallutamine.   

Tõsi küll, Vene kommunismi ideelisi ja religioosseid allikaid on käsitletud ammuilma (juba enne sõda nt Nikolai Berdjajev ja Tomáš Masaryk), aga seda abstraktsel mõtteloo tasandil. Kultuuriline pööre tähendaks sellise  lähenemisviisi toomist alla tavaellu, uurides ideede konkreetseid avaldumisviise inimkäitumises. Midagi sellist taotleb Orlando Figese stalinistliku argipäeva käsitlus „Sosistajad”, kuid kultuurilist lähenemist tasuks omakorda laiendada võrdlevalt kõikidele kommunistlikele ühiskondadele, et saavutada samasugune üldistusaste nagu võrdlevates fašismiuuringutes. 

Üks ebasümmeetria puudutab fašismi ja kommunismi lõppu: kui fašism sai sõjas lüüa, siis kommunism andis alla, sooritas enesetapu. Ta ei lõppenud pauguga, vaid visinal. Seegi võib olla üks põhjus, miks kommunismi suhtutakse  läänes mõnevõrra leebemalt. Samas järeldub sellest tõsiasjast üpris õudne moraal. Taas kord konstateerib Pipes kõige selgesõnalisemalt, et stalinism püsis tänu sellele, et leiutas vaenlasi ja tekitas kriise, mida vägivaldselt lahendada. Terror osutus jätkusuutlikuks, liberaliseerumine mitte. Niipea kui võimule tulid õrnahingelisemad seltsimehed, kadus rahva südamest hirm ning süsteem hakkas lagunema. Mida võiks mõni tulevane diktaator sellest järeldada? Võib  oletada, et kui Andropov oleks kauem elanud ja seadnud sisse terrori, siis me elaksime praegu teistsuguses maailmas. Või kui ka vastu väita, et Andropov ei oleks suutnud leida piisavalt meelekindlaid seltsimehi terrori täideviijaiks, siis kinnitab see ju taas ideoloogia olulisust. Mark Twaini parafraseerides: kurjad inimesed on alati kurja teinud, aga selleks, et head inimesed hakkaksid kurja tegema, läheb tarvis religiooni – või ideoloogiat.       

Ajalugu on natuke enesele vasturääkiv teadus: ühest küljest pretendeerib see objektiivsusele, erapooletusele, kirjelduste ja hinnangute lahutamisele, aga samal ajal on kogu ta uurimisaine väärtustest läbi imbunud. Kuidas olekski võimalik massimõrvu või koonduslaagreid käsitleda väärtusvabalt – mõistetesse enestesse  on ju hinnang sisse kirjutatud. Selleks, et ajaloo kulgu vähegi sidusalt kirjeldada, peab uurijal olema mingisugunegi ettekujutus paremast ja halvemast elust – muidu ei saaks ju kõneleda, et kellegi olukord läks paremaks või halvemaks. Parema ja halvema elu mõõtmiseks ei ole aga mingit tagasiulatuvat õnneindeksit veel leiutatud. Ja samas võib igasugune ajalooline mõistmispüüd viia lähedale õigeksmõistmiseni. Seetõttu on üritatud mõningaid kuritegusid, nagu  holokaust, tõsta üldse ajaloost välja, kuulutada need ainulaadseteks, absoluutse kurjuse ilminguteks, mida ei tohiks üritadagi seletada, rääkimata võrdlemisest teiste kuritöödega. Selline hoiak on nüüdseks küll taandumas. Aga kurja seletamine on alati seotud dilemmaga: me võime ühelt poolt kontsentreerida kurjaallika mingisse väikesesse gruppi (Stalin, partei, poliitbüroo) ja seda siis demoniseerida või teiselt poolt laotada vastutus- ja põhjusahelad laiali  nii kaugele kui võimalik (kristlik messianism, Vene arengu eripära). Esimene tee ei rahulda viimaks teadmisvajadust, teine jääb kõlbeliselt hambutuks. Kuid Pipesi tasub tõsiselt võtta, kui ta väidab, et Venemaa poliitilisele ajaloole sotsiaalajalugu suurt mõju pole avaldanud. Revisionismi soov tähtsustada kommunismi madalaid spontaanseid juuri mõistab aga kaudselt süüdi ka ühiskonna.         

Ajalugu ei pea siiski tingimata seletama, mõnikord piisab lihtsalt kirjeldamisest. Kommunismi kuritegude registreerimine täidab ka moraalset kohust hukkunute ees. Zbigniew Herberti sõnu kasutades:       

nendes asjades
on ju täpsus möödapääsmatu
ei tohi eksida
isegi mitte ühega

me oleme kõigest hoolimata
oma vendade hoidjad

teadmatus hukkunute kohta
õõnestab maailma reaalsust

tõukab meid illusioonide põrgusse
dialektika saatanlikku võrku

Kui tahta „saatanliku dialektika” abil aga osutada mingisuguselegi võimalikule positiivsele panusele, mille kommunism on andnud, siis arvatavasti oleks võimalik näidata, et lääneriikides  pärast sõda sisse seatud sotsiaalkindlustussüsteemid kitsamalt ja heaoluriik laiemalt ei oleks saanud sündida ilma kommunismitondita. Sellest tondist on nüüd saanud muumia. Kui veel paar aastat tagasi majanduskriisi puhkedes kuulutasid välismaa lehepealkirjad Marxi tagasitulekut, siis nüüd paistab küll, et enne kui midagi kommunismisarnastki võiks pead tõstma hakata, tuleb võib-olla läbi teha pigem midagi fašismisarnast. Kalduvusest tuletada  inimestevahelisest sünnipärastest erinevustest argumente ebavõrdsuse kasuks on vähehaaval saamas poliitilise mõtlemise peavool.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming