Ülikoolis pidanuks juba ammu häirekella lööma

Ülo Vooglaid

Ülikooli juhtkond on aastaid ignoreerinud tegelikkust ega ole olnud võimeline adekvaatselt hindama juba kujunenud või kujunevaid vajadusi ja võimalusi ning käituma kooskõlas rahvuslike huvidega.        Riigikogu kultuurikomisjon on üles näidanud soovi Tartu ülikoolis lahvatanud sisemiste erimeelsuste lahendamiseks-lepitamiseks. Ometi pole selge, keda oleks vaja lepitada. Küsimus ei ole selles, et keegi on tülli pööranud ning ei ole nõus ilma valitsusjuhi või riigikogu kultuurikomisjoni vahenduseta leppima. Kui TÜs oleks rahuldav olukord, siis oleks ehk tõesti vaja  paluda, et kuratoorium võtaks hoogu maha ega seaks pikkade aastate jooksul saavutatut ohtu. Praegu on aga olukord vastupidine: Tartu ülikool on lakanud olemast eelistatud õppe- ja uurimisasutus ning rahvusliku intelligentsi kasvulava. Miks oleks vaja seda hoida-kaitsta ja allakäigu põhjusi jätkuvalt maha vaikida? Ülikooliseaduse ja Tartu ülikooli seaduse loomise ajal ei suutnud riigikogu toonane kultuurikomisjon ette näha, et autonoomia tingimustes  võib ülikooli juhtkond muutuda enese- ja rahakeskseks ning vastanduda riiklikele ja rahvuslikele huvidele.       

Erimeelsused Tartu ülikooli juhtimisstruktuuri kujundamises said alguse läinud aasta oktoobris, mil Tartu ülikooli kuratoorium esitas omalt poolt riigikogule ettepanekud kavandatava Tartu ülikooli ja ülikooli seaduse muutmiseks. Esialgu räägitakse nendest pingetest, mis on seotud arusaamaga, kes hakkab  valima Tartu ülikooli rektorit, kes kinnitab ülikooli arengukava ja eelarve. Tegelikult on kõne all õppejõudude ühe grupeeringu soov jätkata mugavat äraolemist ja teha autonoomia sildi all seda, mis parajasti pähe tuleb. Pingeid tekitab asjaolu, et ülikooli juhtkond on aastaid ignoreerinud tegelikkust ega ole olnud võimeline adekvaatselt hindama juba kujunenud või kujunevaid vajadusi ja võimalusi ning käituma kooskõlas rahvuslike huvidega. Kui valitsus ja  riigikogu seda ei näeks, siis tuleks imestada, aga kui näeb ja saab aru, ent ei tee välja, siis on rahval õigus pahane olla.   

Kui viiekümneliikmeline Tartu ülikooli teadlasi ja üliõpilasi koondav ülikooli nõukogu oli mullu suvel arvamusel, et tähtsaimad ülikooli puudutavad otsused võiksid endistviisi sündida laiapõhjalises otsustuskogus, kuhu kuuluvad ainult ülikooli enda inimesed, siis kuratooriumi arvates peaks ühiskonnale andma senisest suurema otsustusõiguse. Küsimuseks ei ole otsustuskogu  laius, vaid nõukogus valitsev orientatsioon ja vastutusvõime. Kui viiekümne liikmega Tartu ülikooli teadlasi ja üliõpilasi koondav ülikooli nõukogu ei ole märganud või oluliseks pidanud, et kolmeaastase bakalaureuseõppega ei kaasne sellist ettevalmistust, millele tänu oleks võimalik kõrgharitud isikuna iseseisvalt tegutseda, siis peaks see nõukogu nüüd mitte nurisema, et teda segatakse, vaid paluma rahvalt vabandust ja ise kõrvale astuma. Sellel  „laiapõhjalisel nõukogul”, kelle juhtimisel on ülikool kaotanud oma usaldusväärsuse, ei ole moraalset õigust nõuda õigust vanaviisi jätkamiseks. Meetmed, mida kavandatakse, peavad looma eelduse selleks, et Tartu ülikool saaks kujuneda rahvuskultuuri ja haritlaskonda taastootvaks kantsiks!         

Jõulude eel kirjutasid professorid Jüri Allik, Arvi Freiberg, Marju Lauristin, Enn Lust, Toivo Maimets, Jüri Sepp, Margit Sutrop ja Paul Varul riigikogule ühispöördumise, milles juhtisid  tähelepanu sellele, et kuratoorium on läinud oma seisukohtade esitamisega vastuollu mitte ainult ülikooli akadeemilise pere tahte, heade tavade ja ülikooli autonoomia põhimõtetega, vaid kuratoorium on ületanud ka oma pädevuse. Küllap on paljudel häbi tunnistada, et meie oma tehtud seadustik on tekitanud Eestis olukorra, mida nimetatakse haldussuutmatuseks. Moskva ei nõua ammu enam ja Brüssel ei nõua veel seda, et me korraldaksime Eestis  elu mingite kaugel ja kõrgel kehtestatud reeglite järgi, hoolimata sellest, mis niisuguse tegutsemisega kaasneb. Riigikogu kehtestas ülikoolide autonoomia lootuses, et ülikoolis teevad otsuseid aatelised isikud oma rahva ja riigi hüvanguks. Paraku ei suudetud toona ette näha vajadust luua ja kehtestada normid vastupidi toimivate jõudude tõkestamiseks.     

Nüüd on üldsusel vaja olla küllalt nõudlik mitte ainult selleks, et kirjeldada tegelikku olukorda sellisena, nagu see on, vaid ka selleks, et avastada, sõnastada ja avalikustada allakäigu  põhjused. Loomulik, et need, kes oleksid pidanud juba ammu häirekella lööma ja looma meetmete süsteemi normaalse akadeemilise keskkonna taastamiseks, on nüüd ärevuses ja püüavad teha endast sõltuva selleks, et tähelepanu põhiküsimustelt kõrvale juhtida. Professor Allik kirjutab Eesti Päevalehe arvamusküljel, et kuratooriumi nimel soovituste jagamine ei ole see ülesanne, mille seadus kuratooriumile on andnud. Paraku jätab ta käsitlemata  küsimuse, kes, kus ja kuidas peaks vastutama ülikoolis toimuva ja kavandatava eest. Professor Toivo Maimets ütles, et kogu diskussioonis saab eristada kaht tahku: „Esiteks vajab lahendamist see küsimus, et miks kuratoorium ülikooli nimel räägib”. 

NB ! Kuratoorium ei räägi ega peagi rääkima ülikooli nimel! Kuratoorium on kohustatud rääkima rahva nimel, riigi ja rahva vajaduse esindaja  ja kaitsjana. Endine minister peaks teadma ka seda, millistel eeldustel oleks võimalik juhtida ja mille alusel saaks hinnata nii juhte ja juhtimist kui ka selle tegevuse tulemusi ning tagajärgi. Selles arutluses osalejail ja selle jälgijail ei tohiks olla liiga raske aru saada, et kui ülikoolis pole teaduslikke uuringuid, siis ei saa kujuneda õppejõude; kui ei ole õppejõude, siis ei saa olla ülikooli; kui ei ole ülikooli, siis ei saa kujuneda haritlaskonda;  kui ei ole haritlaskonda, siis ei saa olla riiki; siis Eesti ei saa olla jätkusuutlik!       

Kultuurikomisjoni esimehe sõnul ei taga praegune  otsustusskeem raha jaotamise ja ülikooli arengukava koostamise puhul avaliku huvi esindatust. Nii see on. Kõik, kes ülikoolis toimuvat elu veidi tunnevad, need peaksid teadma, et põhiküsimuseks on olnud ja on raha. Need, kes raha pärast trügivad ja on endale küllalt hea positsiooni välja võidelnud, tahavad selle positsiooni iga hinna eest säilitada. Tartu ülikooli ajakirja Universitatis Tartuensis jaanuarinumbri kaanel on kirjas: „ÜLIKOOLI EELARVE ON  ÜLE 2 MILJARDI KROONI ”. 

Ka rektor on piltlikult öeldes nõukogu pantvang. Katsugu ta vaid mingit oma joont ajama hakata …! Kes teda siis veel valib? Selline „juhtimismudel”, mis ülikoolis (mitte ainult Tartu  ülikoolis) praegu kehtib, on põhimõtteliselt kõlbmatu. Kordan: ülikooli nõukogu ja kuratooriumi õiguste ja kohustuste (NB ! vastutusest pole siiani kirjutatud ühtki sõna) ümber puhkenud kära näitab üpris hästi, et ülikoolis endas ei ole eeldusi selliseks analüütiliseks tööks (eriti selle analüüsi tulemuste avalikustamiseks), millele tänu võiks kujuneda rahuldavaks peetav selgus ülikoolis toimuva teadusliku uurimise ja õppe tulemuste vastavuse kohta  Eesti ühiskonnas ja kultuuris kujunenud ning kujunevatele vajadustele, ega ka tahet tegelda sisuliste, põhimõttelist laadi küsimustega. Vaja on uut ülikooliseadust ja ka uut Tartu ülikooli seadust. Loodetavasti palutakse neid seadusi looma inimesed, kes lähtuvad põhiseaduse preambulist ja saavad aru, et rahvusülikool ei ole privileeg, vaid kohustus oma riigi ja rahva ees!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming