Uitmõtteid teise laine kultuurimuutustest

Aili Aarelaid

Vähema kui viieteistkümne aastaga on eesti keelde tõlgitud ulatuslik osa XX sajandi esinduslikumast kirjavarast. Niisugune koormus käib mis tahes lugejale üle jõu. Käsitlen kultuurina ühiskonna mentaalsust ehk vaimseid protsesse, mis omakorda on vormistatud nii argielu kui avalikkust ohjavate käitumis- ja mõtlemismallidena. Kultuuri eksistents vaimsusena on mõeldamatu materiaalse kandjata, s.o kultuurinstitutsioonideta, -tarbijateta, esemelise keskkonnata. Kultuurimehhanismid tagavad ühiskonnas nii põlvkondliku järjekestvuse kui pideva eneseuuendamise püüdluse. Selline kultuuri definitsioon on küll väga üldine, kuid katsun kirjutada selle 2000. aastate muutuste jälgimisega konkreetsemaks.

Esmalt esimesest lainest, mis kulges kultuurisfääris paralleelselt taastatud omariikluse ülesehitamisega. Esimese laine muutused olid väga toimekad ja drastilised, lõhkusid paljuski seniseid mentaalsuse põhijooni ning olid ühele osale eesti ühiskonna liikmetele traumeerivad, teist aga innustasid uuenema. Üheksakümnendad algasid vabadusjoovastusega: eestlane olla oli uhke ja hää. Veel reeglistamata vabaduse kaasnähtusena tekkis omakorda arusaam, et mis pole otse keelatud, see ongi lubatud ja edumeelne. Hinda läksid eksperimentaatorid, projektide kirjutajad, teistsuguste kultuuritõdede maaletoojad ja eesti asja väljaviijad.

Siiami kaksikutena nägid ilmavalgust erastamise-ärastamise, aatelisuse ja omakasu, kosmopolitismi ja kolkapatriotismi mentaliteet. Maad võttis tormijooks nii parteistumises kui omaalgatuses ning kõike sai ülearu palju: üle 30 partei, üle 250 valla, sadade kaupa keskmiselt paarikümne liikmega seltse. Veel tahtis igamees oma silmaga näha seda imelist vaba maailma ning esmalt Soome, siis Rootsi, Saksamaa jt saatkondade uste taga vonklesid hirmpikad viisasabad. Kõige edukamatele noortele avanesid välismaa kõrgkoolide uksed, alternatiiviks oli kiire karjäär alles loodavates riigiasutustes, panganduses, eraettevõtluses. Sotsialistlik eilne oli hoobilt nii paha, et lubas tekitada suured sotsiaalsed riskigrupid nagu virelevad pensionärid (mis nad siis teenisid Nõukogude Liitu!), sundüürnikud (kes neil käskis võõrastes majades elada!), vaesuvad suurpered, tänavalapsed ja prükkarid. Elu kees, pilt eesti ühiskonnast muutus mitmepalgeliseks ning vaimuelu oli avatud senitundmatutele muutustele. Taevalikule joovastusele järgnes ängistav pohmelus ning peagi esitati pateetiline küsimus: „Kas sellist Eestit me tahtsimegi?” Ülbed üheksakümnendad said otsa tõdemusega, et tagasiteel Euroopasse sattusime hoopis üleilmastumise kiirteele. 

Teise laine alguse paikapanek on mõistagi küsitav, kuid julgen välja pakkuda 2001. aasta kaks olulist kuupäeva: 21. aprill kui „Kahe Eesti” ilmumispäev ja 11. septembri terroriakt. Siis tõmmati usule üheselt paremaks muutuvasse ellu kriips peale. Ilmnes, et ka vabas maailmas on olemas sotsiaalne ebavõrdsus, usuline sallimatus, terrorismi- ja hiigelreostuste oht, võimalus nakatuda surmatõbedesse jne. Hüvastijätt sotsialismiga ei garanteerinud paradiisi. Käesoleva aastakümne mentaalsuse teisenemised on olnud pulbitsevate üheksakümnendate omadest sootuks kiiremad, kuid need on muutnud süvastruktuure ega pea veel pealispinnal selgelt nähtaval olema. Toon järgnevalt välja mõningad mentaalsuse muutumised.

 

Internetistumine

Meie taasiseseisvumine ja Interneti globaliseerumine on küll suure ajaloo juhuslik kokkusattumus, kuid Eesti nägu muutus sellega oluliselt. Üheksakümnendad kulusidki Eestis uue kirjaoskuse ja tarvilise riistvara muretsemisele. Uuel kümnendil on internetistumine totaalne: e-riik, e-pangandus, e-õpe, e-haldus jne. – midagi nii kõikehõlmavat saab juhtuda vaid väikeriigiga. Arvutiga töökoha ja kodu kaudu on argikäitumine ja mõtlemine omandanud uue tehnilise formaadi. Internet on ammendamatu infobaas, võimalus välkühendusteks kaugete partneritega, võrgustumise initsiaator. Samas on „Tiigrihüppest” alguse saanu jõudnud välja sirutada ka kiskjaküüned: sissemurdmised Interneti-pankadesse, noorukite Rate’i-hullus, spämmi painajalikkus, andmete kuritarvitamine, ning tagatipuks küberrünnak Eesti riigi vastu.

 

Haridusbuum

1990. aastate alguses võis suurt ilma teha ka kesise haridusega, olulisemad olid julgus ja jultumus. Uuel aastakümnel nii ei saa ja kasvanud põhikooli poolelijätjate hulk riskib pikaajalise töötusega. Innustus minna kõrgkooli on niivõrd suur, et takistuseks pole ka tasuline õpe. Teise laine alguseks oli üliõpilaste arv Eestis kahekordistunud, kusjuures nii noori kui neid rahastavaid vanemaid lummas illusioon, et põhivõtmeks tulevikku on IT-spetsialisti või haldus- ning juura-erialade diplom. Tulusa stuudiumi ideaal on viinud selleni, et Eestis elab üks maailma haritumaid rahvaid, kes paradoksaalselt ei saa hakkama ei oma rahvastiku ega tööturu taastootmisega. Keegi ei taha olla müüriladuja, igamees unistab „müüride inseneri” ametikohast. Härrasrahvaks saamise ihalus aga tähendab miljoni-populatsiooni puhul ulatuslikku võõrtööjõu kasutamist, see omakorda veelgi ulatuslikumat migratsiooniliste kultuurienklaavide sisseimbumist niigi väiksemahulisse kultuuriruumi.

 

Intelligentsi missioon

Kultuuriloojad olid Nõukogude Eesti ühiskonnas hinnatud inimesed, kellelt oodati süsteemikriitilisi väljaastumisi. Kultuurilise renomee vahendusel 1992. aastal Toompeale jõudnud loovinimeste kannatus aga katkes poliitkukepoksis kiiresti. Võtmetegelasteks muutusid poliitikud ja ärimehed, intelligentsil tuli leida teistsugune eneseteostuse moodus. Otsinguteed viisid Eestist välja, uute kontaktide, ideede, turgude rüppe. 1990ndate algupoolel oli äsja vabanenud maa imidžil minekut ja „Estonian case” oli müügiartikkel. Peagi kuivas välismaine rahaabi ja huvi kokku, sest Eesti loeti normaalseks euromaaks. Intelligents adus selgemini oma ülesannet sobitada endine protestihõnguline „Sovetskii Zapad” kaasaegse Lääne hilis-modernistlikku kuube. Parimateks sillaehitajateks osutusid polüglotid nii otseses kui ülekantud tähenduses, sest Eesti vajas suurel hulgal sümboli- ja tekstitõlkeid, ideede maaletoojaid. Katsetajaid oli palju ja läbilööjaid hulga vähem, kuid 2000ndateks on viimased ennast kindlalt paika pannud. Nüüd me teame, kuidas tuua Eestisse head muusikat, kunsti, väliskirjandust, filmi, samuti on omandatud hulk kogemusi meie vaimutoodangu esitlemiseks välisturgudel. Kõrgkoolide ja teadusmaastikul on tegijateks saanud need inimesed, kes on välisülikoolidest doktorikraadidega kodumaale naasnud. Seega võime nentida, et kultuuriloojate seas on toimunud tõhus verevahetus ning mõtlevad inimesed on oma riigi suhtes taas kriitilised ja nõudlikud. Veel tuleks öelda, et 1991. aasta poliitiline pööre ei toonud kaasa sovetiaja sisukate tegijate tõrjumist („Plats puhtaks!”) ning tulemuseks on järjepidevus, s.o lavale on astunud taastatud Eesti Vabariigi teise põlve intelligendid.

 

Mäletamisõigus

Laulva revolutsiooni aegadest toimetab eesti kultuuriruumis tont, kes näitab näpuga, kellel on õigus minevikku mäletada. Taasiseseisvumine andis ametlikult hääleõiguse neile, kes enne vaikima pidid: küüditatud, soome poisid ja Saksa poolel sõdinud, pagulasintelligents, dissidendid. Paraku on ka 2000ndatel lähiajaloost rääkimisel elujõus katkestuse kultuuri traditsioon, seekord on kärbitud õigust kõnelda nn nõuka-aktiivil: kolhoosikorra teostajatel, punaväkke sattunuil, komsomoli- ja parteitegelastel jt. Poliitilised suunatuled kultuurimälu järjekestvusele toovad reeglina kaasa põlvkondadevahelise mäletamisprotsessi ahenemise ja „augustumise”. Kuid kui millegi avalik mäletamine keelatakse, siis poeb see peitu privaatsfääri ning vindub seal aastakümneid: nii juhtus see Stalini aja mäletamisega 1960ndail kuni 1980ndail ja miks peaks 1990ndate mälutõkendite puhul teisiti minema. Taastamistuultes muudeti Eesti XX sajandi lugu bipolaarseks kangelaste ja patuste alleeks, kultuurimälu desovetiseerimine tekitas olukorra, kus nn võitjad soovisid alustada nulltasemelt ning lasta rohtuda paljudel teedel minevikku. Eelkõige on kultuurimälu tülikas olnud kinnisvara-arendajatele ja poliitilistele rehepappidele.

Õnneks pole mitte kõik hukas ja trombid mäluteedes valdavad. Üheksakümnendatel olime kimpus oma laulupeotraditsiooniga, sest vastupanufunktsioon kadus ja ristamine küll ameerika või ka soome viisil ei tahtnud vilja kanda. 2007. aasta lastelaulupidu aga näitas, et uus ja vana on suudetud edukalt kokku panna („Minu inimesed”) ja traditsiooni elujõulisena hoida. Nõukaaegne rahvatantsust ja koorilaulust kui „eesti asjast” kinnihoidmine on hoogsalt pikka sammu võttes muutunud Viljandi pärimusmuusika festivaliks, tuhamägede tantsupeoks, regiöödeks jne. Ilmunud on kolmeköiteline „Eestlaste elulood”, kus rahvas ise on oma mineviku kirja pannud.

 

Noortekultuur

Tsensorite, piirikontrollide, postinuuskimise jt vahenditega hoiti nõukogude noori eemale nn roiskuva Lääne halbade mõjude eest. Järsk kursimuutus ultraliberaalsele majandusele avas kahjuks ukse ka pahelisemale elule ning sellel kümnendil on meil põhjust kõnelda ohtlikult suurest deviantsuse nišist Eestimaa kultuuriruumis. Uued „kultuuritegelased” on noori hullutavad narkodiilerid ja kasiinopidajad, Eestist on saanud rahvusvaheliselt tunnustatud HIVi-maa. Õnnelikku lapsepõlve ei pea veetma punaideoloogiat levitavates pioneeride majades, vaid võib hängida kaubanduskeskustes.

Ei, noorus pole hukka läinud, ta püüab ennast määratleda läänest laenuks saadu ja pärimuskultuuri ristteedel. Sovetiaegne peitemäng kultuurikoodidega on noortele võõras, imporditavate subkultuuride rohkus tekitab peapöörituse, endale sobiliku leidmine on tõeliselt keeruline. XXI sajandi algus on just noortele pakkunud välja põhjatu Interneti-maailma igat sorti muusika, filmide, raamatute, kontsertide jms. mahalaadimisvõimalusega. Oma kultuurilise kuuluvuse määratlemine suubub sageli kitsastesse sõpruskondadesse, mille vahel saavad tugisildadeks globaalsed hirmud, äng oskamatuse ees paljunäolise Tundmatuga toime tulla. Kahekümne-aastastele on oluline leida see vaimne niidistik, mille abil ennast raskesti tabatava Suuremaga siduda. Samas on noored endistviisi aktiivsed: nemad protestivad autostumise vastu, lähevad vabatahtlikult linde naftareostusest pesema ja metsaaluseid prügist puhtaks tegema.

 

Argiraamistik

Tohutult on muutunud igapäevaelu formaat. Me ei taha enam elada ühesugustes Standardi mööbliga sisustatud karpmajades, läbi euroremondi oleme küprok-elamu buumis. Me ei söö enam pekisousti ja praetud räimi, vaid ostame Hispaania tomateid ja Hiina pirne. Me ei oota enam aastaid korteri- ja autoostu järjekordades, vaid liisime need tarvikud esimesel võimalusel. Me ei käi enam nurgapealses toidupoekeses, vaid tungleme ketistunud söögikeskuste kassasabades. Me ei seisa enam kommunaalmaksete järjekordades, nende asemel veedame nüüd aega liiklusummikutes. Surutuna kivi- ja klaashoonetesse õhkame oma palkmaja järele mere ääres, metsa sees ja ühtlasi keset linna, tahame saada kohupiimavärvidega ökokodu supermarketi külje all. Tõsi, trendikad on ka etnotalud, kauni ja omanäolise kodu konkursid, käsitöölaadad ja rahvuslikus stiilis kõrtsid. Üha rohkem tehakse juttu kodumaise toidu eelistamisest ja mahepõllundusest. Tõenäoliselt olemegi olmes jõudnud paradoksidest tulvil peateeni: suur ei taha väiksesse kuidagi ära mahtuda, aga punnitamine kestab.

 

Publik

1960.–1980. aastatel oli kultuuritarbimine rahaliselt igaühele kättesaadav, 1990. aastatel tegi kultuurikaup tohutu hinnahüppe. Liialt paljud ei saanud enam osta raamatuid ja teatripileteid ning see käis eestlaste kui kultuurirahva au pihta. Raha oli vähe, aga pakutava kauba lett pikenes silmanähtavalt. Eesti keelde hakati tõlkima asju, mis varem polnud soovitavad või olid lausa keelatud. Raamatupoed täitusid naistekate, ulmekate, esoteeriaõpikute ja usukirjandusega, rääkimata „Avatud eesti raamatu” maiuspaladest. Juhtus midagi uskumatut: vähema kui viieteistkümne aastaga on eesti keelde tõlgitud ulatuslik osa XX sajandi esinduslikumast kirjavarast. Niisugune koormus käib mis tahes lugejale üle jõu ning tulemuseks on huviniššide paljusus.

Maailmale avanemine tõi publikule kaasa võimaluse ometi kord kohtuda nendega, keda kaua oli piilutud vaid eesriide tagant. Tallinna jõudsid Rolling Stones, Michael Jackson – ja nüüd ei lugenud isegi pileti hind. Lauluväljak täitus taas pilgeni ning igas eas inimesed tundsid küünarnukitunnet, seekord ühendas elusuuruses ette kantud mälukogemus.

Täna on uuteks tegijateks projektipõhised ettevõtmised nagu „Leigo järvemuusika”, Corelli Consorti korraldatud kontserdid mõisates, vanamuusika- ja orelifestivalid, Viinistu teatrietendused, Saaremaa ooperipäevad, Rein Rannap „klaveriga põõsas”, mitut sorti vabaõhulavastused jne. Etenduspaigana on mõeldav nii maa kui linn, publik ootab kõrgetasemelise esituse sünteesi üldmõistetavusega. Paraku mõjutab kultuuritarbimist varasemast rohkem tehniliste vahendite olemasolu, eelkõige auto, sest ülalmainitud teatri- ja kontserttegevus on väikese mobiilsusega tarbijatele raskesti kättesaadav.

Eesti kultuuriruum on tulvil uutest tekstidest, mis nõuavad varasemast erinevat kunstisõnumi dekodeerimisoskust ja just viimasest võib tihtipeale vajaka jääda. Intellektuaalsematel gruppidel on teatav hariduslik ettevalmistus olemas, kuid nemadki peavad harjutama läänelikul kultuurimaastikul vabamalt kõndimist. Lihtsam rahvas on otsinud lihtsamaid lahendusi ning võtnud omaks kolletava ajakirjanduse, meelelahutusele orienteeruva televisiooni, kirgliku šoppamise jt mujalgi läbi proovitud ajaviitelised lõõgastuskultuuri vormid.

Kokkuvõtet loole teise laine kultuurimuutustest ei olegi veel võimalik kirjutada, sest kõik muudab kiiresti oma kuju ja lõppenud pole ju kümnendki.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming