Ukraina ja ?Suure mängu? reinkarnatsioon farsina

Ahto Lobjakas

Euroopa Liit on Ukrainat peibutanud, aga nüüd on löönud araks. Ajalookirjanduses  tuntakse ?Suure mängu? all ligi saja-aastast Briti impeeriumi ja Venemaa vahelist jõukatsumist  Kesk-Aasias selle laiemas tähenduses, põhiosas sai see läbi XX sajandi algusaastail.  Otsest sõda vältinud mängu tanner ahenes ajapikku Briti India ja Venemaa poolt anastatud lõunaterritooriumide vahele, südameks mängu kõrghetkil  Afganistan.

Hegelit üle trumbata püüdes on Karl Marx kunagi öelnud, et lisaks mastaapsete asjade kalduvusele ajaloos korduda toimub see nii: mis esmalt ilmub tragöödiana, kordub farsina.

See iseenesest ahistooriline sõnakeerutus sobib hästi kirjeldama farsilaadseid manööverdusi, mis viimastel aastatel on aset leidnud Venemaa ja tema läänepiire kompava  Euroopa Liidu vahel. Farsiks muudab asja see, et  ?Suure mänguga? võrreldes puudub sel jõukatsumisel nii eesmärk kui strateegia. Kumbki osaline pole klassikalises mõttes impeerium, Venemaa võib-olla tahaks olla, aga ei suuda, Euroopa Liit võiks olla, aga ei taha.

Tragöödiaelementi lisab seni verevaesesse ja diletantlikku jõukatsumisse asjaolu, et selle tulemused ei pruugi erineda sajanditagusest hoopis süsteemsemast mängust. Paratamatult on mängu panusteks väiksemate osaliste tulevik ning pikemas perspektiivis saab tänaselgi mängul mainitute jaoks olla vaid üks lahendus: koht emmas-kummas vastasleeris.

Euroopa Liit on oma idapiiridel rohkem kui kümmekond aastat rakendanud ?äraspidi-imperiaalselt tõmmet?. ELi tahe on kahtlemata hea, kuid tal  puudub  visioon, doktriin, mis selgelt sõnastaks, mida soovitakse ja mida selle nimel ollakse valmis tegema. Asjad käima lükanud,  lastakse neil minna isevoolu teed, visioonipuudusest on tänaseks aga saanud vastutusest loobumise ettekääne.

Ukraina juhtum paljastab halastamatult ELi senise strateegia ? kui see sõna siin üldse kohane on ? elujõuetuse. Suuresti ELi eestvõttel instseneeritud Viktor Ju?t?enko võit selges vastasseisus Venemaaga on Ukraina jätnud olekusse, mida ingliskeelses pruugis kirjeldatakse sõnaga ?limbo?. ?Limbo? oma algses, keskaegses tähenduses on koht põrgu serval, kus n-ö peetakse kinni hingi, kes ei pääse taevasse. Kibe tõde, kuid Ukraina puhul on see allegooria pädev. Olgu põrguga, kuidas on, kuid taeva ekvivalendiks on siin selgelt EL.

Ju?t?enko on võidu järel kõnedes, intervjuudes ning eravestlustes ELi esindajatega selgelt väljendanud soovi tüürida oma riik ühenduse liikmeks. Paljudel üksteisest tihti sõltumatutel, kuid samasuunalist koosmõju avaldavatel põhjustel  ei ole EL selleks valmis. Maksimaalselt pakutakse lipulaeva kohta  ELi nn naabruspoliitikas ?tegevusplaani? alusel, mis omal ajal räägiti läbi Viktor Janukovt?i välisministeeriumiga, kuid millele ühenduse välispoliitika peakoordinaator Javier Solana ja Euroopa Komisjoni välissuhete volinik Benita Ferrero-Waldner jaanuari lõpul lisasid kümnepunktilise ?magustaja?. Ükski lisatud punktidest ei paku Ukrainale liikmelisuse perspektiivi  ja sisuliselt on suhete limiidiks osalus ELi ühisturus. Täpselt sama pakutakse ülejäänud kuues naabruspoliitika ?tegevusplaanis?, mille objektideks on teiste seas näiteks Maroko, Tuneesia, Iisrael ja Palestiina omavalitsus.

 

Kust kulgeb Euroopa?

 

Formaalselt on sellise farsilaadse olukorra põhjuseks Ukraina asukoha  määratlematus. ELi kehtiva alusleppe 49. artikkel  sätestab, et ?iga Euroopa riik, kes austab artiklis 6 (1) ära toodud põhimõtteid, võib taotleda Euroopa Liidu liikmeks saamist.? Artiklis 6 (1) sedastatakse, et EL on loodud vastavalt printsiipidele, milleks on vabadus, demokraatia, inim- ja põhiõiguste austamine ja õigusriik. Probleemiks on siin see, et Euroopa piire pole EL ametlikult määratlenud. Vastavat debatti, kuigi eelmine komisjon oma ametiaja alguses seda lubas, pole olnud. Nii puudub tänasel komisjonil tolle peapressiesindaja hiljutisel mälestusväärsel määratlusel üldse seisukoht, kas Ukraina on Euroopas või mitte.

Tegelikult on asjad muidugi proosalisemad. Suurem osa Lääne-Euroopast on laienemisest väsinud. Prantsusmaa ja Saksamaa on algusest peale kartnud, et laienemine kahjustab pöördumatult integratsiooni süvendamist. Vanad vaesemad liikmesriigid kardavad abirahade pärast ja on geograafiliselt enam huvitatud pigem Vahemere lõunakaldast. Liikmesriigid, kus uue ELi põhiseaduse ratifitseerimiseks korraldatakse referendum, kardavad, et Ukrainale liikmestaatuse lubamine teeks avalikkuse seljapööramise osas ära selle töö, mis Türgil (loodetavasti) veel tegemata. Ja mõned lihtsalt kardavad rikkuda suhteid Venemaaga.

Kokkuvõttes on Ukrainal liikmesriikide seas ainult kolm eestkõnelejat: Poola, Ungari ja Leedu.  ELi praegust inertsi murda pole sel kolmikul võimu.

 

Kreenis kolmnurk

 

Visiooni, mida nüüd Ukrainale pakutakse, kutsutakse Brüsselis eufemistlikult ?triangulatsioonipoliitikaks?. Vastavalt sellele tuleb Kiievil trianguleeruda nii Moskva kui Brüsseliga ning ELi pealinnast kostus kergendusohkeid, kui Ju?t?enko esimene välisvisiit viis ta Venemaa kolleegi Vladimir Putini jutule.

Brüsseli vaatepunktist on ?Suurt mängu? praeguseks  piisavalt mängitud. ELi ühise välis- ja julgeolekupoliitika kabale on lõigatud selle toimimist tõestav kiiduväärne sälk ja see oligi ürituse eesmärk. Mis edasi saab, on juba teiste mure. Ukrainalt oodatakse poliitilisi ja majanduslikke reforme, Venemaalt loodetakse mõistlikku õla allapanemist.

Tegelikult  pole ka Brüsselis kellelgi kahtlust, et reaalsel elul on tulevikus selle ideaalse kolmnurgaga vähe pistmist. Kolmnurk on juba oma loomult  kreenis, Brüssel, Moskva ja Kiiev pole võrdsed partnerid. Muidugi pole Kiiev valmis ELi liikmeks saama ja Ukrainal tuleb end tõestada. Sama selge tundub, et  kui protsess on niikuinii raske, siis ilma Kiievile selge stiimulita on see lisaks  üsna lootusetu. Kõik, mida EL teha ei julge või ei taha, tugevdab automaatselt Moskva positsiooni kolmnurgas. Ukrainale ei ennusta selline  areng midagi head ja minnalaskmine võib pikemas perspektiivis ELile endale kalliks maksma minna. Venemaa on seni üsna vaguralt leppinud tagasilöökidega oma ?lähivälismaal?. Ukrainas  aga loob EL praegu Moskvale uue võimaluse, kui mitte ei kutsu ennast taaskehtestama, st soosib imperialismi.

 

Euroopa Liidu võimalused ja moraalne kohus

 

Muidugi on see kõik ELi suhtes veidi ebaõiglane. J. Solanal on liikmesriikide näol 25 isandat ja tal ei tohi tekkida nähtavat vastuolu ka kõige vähemaga neist. Euroopa Komisjonil puudub selles küsimuses ka kompetents ning Euroopa Parlamendil (hetkel Ukraina suurimal sõbral ELis) pole välispoliitikas üldse otsest sõnaõigust. Kuid see kõik ei võta ELilt vastutust välispoliitiliste näpuharjutuste tulemuste eest. Küsimus pole ainult Kiievis, vaid ka Moldovas, Valgevenes ja Taga-Kaukaasias.

Võimu killustatus ELis ei tähenda  automaatselt seda, et midagi ei saa ära teha. Ukraina kontekstis aitaks palju ka kõige trafaretsemast ja retoorilisest nõustumisest, et tegu on Euroopa riigiga. Liikmestaatuse saamine sõltub nagunii arvukatest muudest kriteeriumidest ja nagu näitab Türgi liitumiskõneluste alustamiseni viinud 40aastane kannatuste rada, ei juhtu midagi üleöö. Ühele aastakümnele teleskopeeritud viimast laienemisringi tuleks vaadata pigem erandi kui reeglina. Vastav perspektiivitunne võiks ühtlasi kaasa aidata välispoliitika visiooni kujundamisele. Viimaseks ei saa olla muud kui soov tuua kunagi oma orbiidile kõik Euroopa riigid. Iga teistsugune  lahendus jätaks ELi ja Venemaa vahele pidevalt kriise sünnitava ebastabiilsuse vööndi.

Lisaks muule annab Ukraina lugu õõnsa kõla president George W. Bushi tagasivalimist Euroopas saatnud sooviüminale olla võetud täisväärtusliku partnerina. Kuni ELil pole ka oma regioonis selget visiooni, ei saa  USA seda pakkuda. Ühtlasi tuleneb sellest vältimatult, et kui ELi  sihiseade on  vähenõudlik, pole Washingtoni vaatevinklist võrdsel partnerlusel mingit mõtet.

Ukraina osas ei saa USA-le midagi ette heita. Loorberid jäeti ELile, võib-olla kaalutletult arvestusega, et nendega ei osata midagi peale hakata. USA-l endal on samas selged plaanid, milles Ukrainalgi on oma kindel koht. Kui peaks õigeks osutuma NATO Parlamentaarsest Assambleest leviv kumu selle kohta, et Washington on huvitatud Ukraina NATOsse võtmisest, ähvardab ELi häbivääne ?loss of face?.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming