Üks roll

OTT KARULIN

Võtab ikka suu kuivama ja vanduma küll, kui sind asjata sakste parve põhjalaskmises süüdistatakse. Võta pits ja pea aru! Mis muud. Teisiti me siin külma põhjamaise päikese all justkui nagu ei oskagi ega tohikski halli argipäevaga silmitsi seistes käituda, kui uskuda viimastel kuudel ajalehtedest loetut.

„Arno: Miks sa jood? – Lible: Kui teaks, et … purju ei tee, siis ei läheks vist – köhh – tilkagi alla. [—] A mis see inimene muud on kui üks massinavärk! Peab määrima, muidu läheb põlema!“ („Kevade“, režissöör Arvo Kruusement, Tallinnfilm, 1969).

See dialoogijupp on eestlasel meeles ja määrab teda sama palju kui Tammsaare „Tee tööd ja näe vaeva …“ (mis sest, et armastust pole Vargamäel tänaseni), seega pole ka imestada, et uue valitsuse alkoholipoliitika muutmisplaanid Jevgeni Ossinovski eestvedamisel nii kohutavalt palju kära on tekitanud. On ju muhe kellamees Lible ikka kuidagi omasem, kodusem kui Arno, kelle vaikses olekus ja soovis ära minna on lausa midagi ähvardavat, vähemalt ülbetki. Oskar Luts räägib „Kevades“ (1912–1913) Lible kohta: „Kes teda ei ärritanud ja temaga ilusti püüdis läbi ajada, see võis naerda, nii et vats sädemeid pildus. Viina ei nurunud Lible palju kunagi, seda ostis ta enamasti ise. Kui raha ei olnud, võeti võlgu, kui võlgu enam ei antud, anti riided kõrtsimehe kätte panti ja oldi valmis kasvõi ihualasti koju minema.“ Saab ju omadega hakkama küll ja teeb veel nalja ka.

Ossinovski on aga, nagu Arnogi, nohik, pealegi veel kõrgelt ja väljamaal haritud: Tallinna reaalkooli poiss, kes, hõbemedal taskus, läks õppima filosoofiat kõigepealt Tartusse, siis Warwicki ja nagu sellest veel vähe oleks, õppis seejärel Londonis politoloogiat ka – loomulikult kõik koolid kiitusega lõpetades. Aga noh, mis tal viga, rikka issi rahakoti peal, eks ole.

Mida aga selline teab päris inimeste elust? Kindlasti vähem kui Lible, kes muu seas Arnole nentis: „Ja ühte ma sulle ütlen – ei kannata siin ilmas ükski sunnik, kui temale tõtt öeldakse. Aga valeta! Vaata, valeta! Mjah. Siis oled sa õige mees.“ Aga Ossinovski, tobuke, pole valetanud, rääkides tõsimeeli vajadusest vähendada alkoholijoobes tehtud kuritegusid ja joomarlusest tingitud haiguste ravile kuluvat raha. Mõelda vaid, sel nädalal riigikogus menetlusse võetud „Alkoholiseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse“ eelnõu sunnib meid, ausalt tööd ja vaeva nägevaid Kalevipoegi edaspidi poodides lausa eraldi ruumi minema, et alkoholi osta (mis sel õllel seal lihaletis viga oli, hea kohe grillvorsti kõrvale haarata). Ja keelab ära müüa kaks ühe hinnaga (kurat, lõunasöök läheb poole kuivemaks ju)! Ning mis kõige hullem, enam pole telekast ka midagi vaadata, sest kes see viitsib vahtida alkoholireklaame, kus ei tohi näidata inimest, looma ega isegi nende animeeritud kujutist ja mida ei seostata sõidukijuhtimise ega ühegi tähtpäeva või sündmusega (kuidas, kurat, nüüd siis samastuda). Ah, mis – ühismeedias ei tohi enam üldse alkoholi reklaamida või?

„Ossinovski lasi parve põhja!“ skandeerivad kooris alkoholi- ja reklaamiärimehed ning kõik ülejäänud tervemõistuslikud (just!) inimesed. Ossinovski aga vaevalt Lible kombel selle süüdistuse peale pudelist lohutust otsima hakkab (pole ikka õige eestlane, nimi juba …), raputades vaid niigi verisele haavale soola peale oma kujundivalikuga: „See eelnõu on nagu hea vein, mis on läinud päev-päevalt paremaks,“ ütles ta valitsuse pressikonverentsil (26. I 2017). Ülbik, mis ülbik.

Düstoopiaid kujutava seriaali „Must peegel“ („Black Mirror“, 2011–) III hooaja V osas ajavad sõdurid taga mutante, kes, nagu selgub siis, kui peategelase ajju istutatud tehniline vidin katki läheb, ei näegi nii zombid välja, olles täitsa tavalised inimesed. Peategelane seatakse valiku ette: vidin korda teha ja jätkata elu väljamõeldises, kus ta elab kaunis äärelinnamajas meela naisega, või mäletada tegelikkust, sh armsama ja kodu kaotust. Ta valib esimese, nagu teeks ehk enamik meist – nagu Liblegi, kes oma neuroneid viinaga turgutab.

Praegu pole veel õige aeg, on üle­kasutamisest ära kulunud vastuargument varnast võtta. Muide, Liblet kehastanud Kaljo Kiisal kulus 24 aastat, kuni ta sai mängida paranenud viinanina, kingsepp Johannest („Õnne 13“, ETV, 1993–). Mitu aastat läheb vaja aga riigil?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming