Üks roll

OTT KARULIN

„Täna õhtul saab siis jälle multikat vaadata,“ ütleb ta mulle tööpäeva lõpetuseks vandeseltslaslikult. Silmas peab ta muidugi Jaapani animet (aitäh, ETV, et ikka näitad), kus lasevad ringi flegmaatilised vaimud, metsahaldjad ja teiste seas ka üks kangesti bussi moodi kass. Mõelda vaid: tuleb oranži-musta-triibuline kass, kaksteist jalga all, laseb ühel aknaist ukseks kasvada ning päästab väikese Satsuki, kel unne suikunud väikeõde seljas rippumas, vihma käest – ise mõnusalt irvitades. Sellist sooja, aga mitte sugugi eneseirooniata päästjat, nagu on kirjeldatud Hayao Miyazaki filmis „Minu naaber Totoro“ (1988), võib julgelt igaühele soovitada.

Hea, et president Kersti Kaljulaid seda juba teinud on: vabariigi aastapäeva eel saab Valgetähe medali Tiina Kivikas, Sirbi korrektor 1970. aastast. (Rahu, Kivikas, lepi sellega, et saad nüüd laulu sisse.) „Valgetähe teenetemärk on asutatud 1936. aastal Eesti rahva vabadusvõitluse mälestamiseks. Valgetähe teenetemärk antakse riigiteenistuses või kohaliku omavalitsuse teenistuses olevatele isikutele, samuti majanduse, hariduse, teaduse, kultuuri või spordi alal osutatud või muude üldkasulike teenete ning saavutuste tunnustamiseks,“ on kirjas seaduses.

Mulle kui verivärskele peatoimetajatele tehti kohe selgeks, et Sirbi kõige tähtsam inimene on korrektor Kivikas, kes ilmselt ainsana loeb läbi kõik lood (sageli ka mitu korda, kui autor viimasel hetkel juba küljendatud loosse parandusi teeb või kõige viimasena saabunud lugu arvatust poole pikem on, nii et selle mahutamiseks tuleb ümber teha mitu teistki külge). Hoiatati lausa, et Kivikas on varemgi peatoimetajaga abiellunud … Seda viimast ütles muidugi Kivikas ise, irvitav kass nagu ta on. Küllap ta juba teab, sest tema ajal on olnud Sirbil kümme peatoimetajat.

Nagu on üksjagu keeruline täpselt teada, mida mõtleb kassibuss Miyazaki filmis, pole ka irvitav kass romaanist „Alice imedemaal“ (1865) miski kerge vestluspartner – aga seda vaimukam ja teravam (sest tõesti: kuidas sa lööd pea maha kassil, kellest ongi nähtav vaid pea). „Vanasti, vene ajal, oli enam-vähem kõik lukus – suust riigipiirini. Ent asutuste uksed olid ometi alati lahti. Tänapäeval on isegi riigipiirid lahti, aga kõik uksed kindlalt lukus,“ meenutas kahe aasta eest keegi Raminagrobis, Rabelais’ ja La Fontaine’i vana pahur kass, kes tuntud ka René Magritte’i pildilt (Sirp 29. V 2015). Nii on ta ka kirjutanud: „Vanasti ma ikka imestasin, millise rõõmuga rääkisid autorid omavahel sellest, mida kõike nad olid ridade vahele peitnud. Aga nii hoolega ja põhjalikult, et peale nende endi keegi teine sealt midagi leida küll ei osanud“ (Sirp 10. IV 2015).

Irvel on eesti keeles veidi negatiivne kaastähendus – justkui oleks selles midagi liialdatut, ehk isegi üleolevat või ründavat (grimass, ütleb ÕS). Asjata. Või noh, muidugi on irve ägedam reaktsioon kui jätan-oma-teada-muie või kaasanoogutav naeratus, aga nii Miyazaki kassibussi, Carrolli irvitava kassi kui ka Sirbi Kivika irve jääb üldjuhul õhku rippuma teenitud hüüumärgina, mis lähemal vaatamisel (kuulamisel) võib osutuda hoopiski küsimärgiks. Need kassid juba saapaid jalga ei tõmba.

„Näh, läksin vist lüüriliseks, vana juba,“ peaks siinkohal Raminagrobise eeskujul lausuma (Sirp 29. V 2015). Tühje sõnu Kivikas tõepoolest ei salli, kirjutades need ridamisi endale meelespidamiseks ja teistega jagamiseks üles. Kui palju loetamatuse piirini intellektuaalsusega koormatud fraase me kõik toota suudame! (See lause on vist ka üks neist, või mis?)

Aga olgu, kass ei viitsi kunagi pikalt heietada, tüdimus tuleb ju peale: „Hakkame lõpetama, kiisu, hakkame lõpetama! Mäletame nüüd veel need viimased mäletamised ära ja sa võidki saba püsti tagasi ajalukku sibada, vutt-vutt-vutt“ (Sirp 2. X 2015). Võib lõpetada tõesti, sest eks on aurahagi kassi­bussile vaid vahepeatus, misjärel tõmmata uks tagasi aknaks kokku ja lasta oma kaheteistkümnel käpal vaikselt üle võõrsõnavõsaga kaetud mägede ja läbi irdridade ning obstsöönsete pooli­tuskohtade orgude kulgeda. „Kahekümne viie aasta pärast jälle, siis kui tuleb „Sirp 100“,“ on Raminagrobis lubanud (samas).

Seniks soovin sulle, Kivikas, palju õnne aumärgi puhul! (Ja loodan, et su punane korrektoripliiats pole pidanud nende kahe veeru lugemisel liialt tantsu lööma.)

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming