Üks roll

OTT KARULIN

„Issand, aita mul päästa üks veel!“ palub meedik Desmond Doss Mel Gibsoni kuuele Oscarile kandideerinud Teise maailmasõja pisarakiskujas-filmieeposes „Hacksaw Ridge’i lahing“ (2016). Tõsielulistel sündmustel põhineva teose peategelane kannab üksinda pimeduse varjus ja vaenlaste kuulirahe alt ohutusse paika mitukümmend haavatut, samal ajal kui tema taganenud võitluskaaslased mahajäänuid, sealhulgas Dossi vaikselt leinavad. Kunstitõde on muidugi liialdatud: filmis päästab Doss kamraadid kahe päevaga, kuigi tegelikult tegi ta seda pikema aja jooksul mitmes lahingus. Sellest märksa tähtsam on aga Dossi kindlameelsus: seitsmenda päeva adventist Doss keeldub relva kätte võtmast, taludes seetõttu ülemuste ja võitluskaaslaste solvanguid, mis päädivad tema tribunali alla andmisega. Lõpuks aga lubatakse ta relvastamata lahinguväljale ja ülejäänu on juba, nagu öeldakse, ajalugu.

Põhimõttekindlus on ilus, kui see ei diskrimineeri teisi nende põhimõtete pärast. Seetõttu on ka inimlikult mõistetav Dossi ülemuste vastuseis noormehe põhimõttele relva mitte kanda, sest seeläbi võib ta seada ohtu teiste sõdurite elu – kuna ei saa neid ründavat vaenlast tappa –, küll aga ei oska nad näha haavatute eest hoolitsemises kaitset vaenlase eest. Eks see nõuagi üksjagu empaatiat – näha maailma kellegi teise vaatenurgast.

„Mina teenin kirikut, nagu kaitseväelane,“ ütles Urmas Viilma aasta enne seda, kui ta valiti luterliku kiriku peapiiskopiks (Eesti Ekspress 29. XII 2013). Tundub, et just viimastel aastatel ja eriti pärast seda, kui president Kersti Kaljulaid loobus osalemast tema auks korraldatavast tänujumalateenistusest tema ametissenimetamise päeval, on kirikuteenrid aiva valjemalt sõna võtmas, oma tõekspidamistele kaitsekõnesid pidamas. Viimati, eelmisel nädalal, pöördus viis Haapsalu koguduse pastorit avaliku kirjaga linnavalitsuse poole, et viimane võtaks tagasi oma toetuse Haapsalu õudusfilmide festivalile (HÕFF). Nad kirjutavad: „Oleme ühiselt seisukohal, et õudusi ja vägivalda kunstina esitavate filmide festival ei ole osa kultuuri väärtustava ja edendava kuurortlinna kuvandist,“ ja väitsid: „Sajand ja enamgi tagasi on Haapsalu olnud kogu Eestit puudutanud Läänemaa ärkamise keskuseks ja kristlik mõju on olnud siin vahest suuremgi kui mujal Eestis ja kestmas tänaseni“  (Lääne Elu 23. III).

Mida arvaks sellest sõnavõtust, kus ühemõtteliselt ja -poolselt öeldakse ette, mida kultuuriks võib pidada, Desmond Doss? Või muhe ja sõbralik harrastusdetektiiv isa Brown samanimelisest seriaalist (2013–…), kelle tegemistele saab argihommikuti kaasa elada ka ETV vahendusel. Vaevalt nad sellist põhimõttemüüri, millest ei tungi läbi teistsugune maailmavaade ega empaatia selle suhtes, heaks kiidaksid.

Ilmselt olen ma kristlusest väga valesti aru saanud, aga olen senini pidanud just tahet ligimest armastada (kui ka näed temas vigu) selle baasväärtuseks. Nõuda igatpidi seaduslikult (mis sest, et „kõigest“ ilmaliku) eraldatud toetuse tagasikutsumist on ju kitsarinnaline ja diskrimineeriv ning seda justkui ei saaks ühes XXI sajandi demokraatlikus riigis juhtudagi. Ja ometigi seda juhtub ning sellest hakkab vargsi vist lausa igapäevane nähtus saama, kui meenutada veebruarikuist saagat Rakveres, kus LGBT+ filmifestival jäigi pärast avalikku protesti volikogus toetuseta, kuigi kultuurikomisjon oli teinud positiivse otsuse. Õnneks on see juhtum ka hea näide isabrownlikust lähenemisest muutuvale maailmale. Nii nentis Rakvere volikogu kultuurikomisjoni esimees, Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja ja Viru praost Tauno Toompuu (IRL): „Jah, ma tean, mis on meie kiriku positsioon, ja ma olen selle juures, aga see ei anna mulle õigust diskrimineerida inimesi ja öelda, et teie ei saa rahastust selle pärast, et teil on sellised seksuaalsed sättumused“ („Aktuaalne kaamera“, 15. II).

Mida aga arvavad Toompuu tegutsemisest meie jumalateenrid, näitab ilmekalt pealkiri portaalis Meie Kirik: „EELK misjoniassessor Tauno Toompuu ajab Rakveres seksuaalvähemuste asja“ (16. II).

Kas sellest kõigest võib järeldada, et kui Jean Valjean jääks täna mõnes Eesti väikelinnas piiskopi hõbeda vargusega vahele, saadetaks ta pikemalt mõtlemata vanglasse?

 

„Mina teenin kirikut, nagu kaitseväelane,“ on öelnud Urmas Viilma.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming