Üks roll

OTT KARULIN

„Kui sa vaid näeksid, mida ma olen sinu silmadega näinud,“ ütleb Ridley Scotti filmi „Blade Runner“ (1982) peategelane Roy Batty oma loojale. Roy alge pole siiski jumalik – kui ka mõni inimene tahaks end kõigevägevamaga võrrelda –, vaid suunatud mehele, kes tõepoolest ehitas tema silmad. Roy on replikant, biorobootiline android, kes ei taha leppida talle määratud kasutusajaga.

„Kui sa vaid näeksid, mida ma olen sinu silmadega näinud“ on ka Veneetsia biennaali Eesti paviljoni selleaastase näituse pealkiri. Euroopa suurim ja enim tähelepanu pälviv kunstisündmus avatakse 11. mail ning seda saab uudistada seitse kuud. Eestit esindav Katja Novitskova on nagu Roygi justkui võõras. Eestis kasvanud ja semiootikat õppinud Novitskova jätkas õpinguid digimeedia ning graafilise disaini alal vastavalt Lübeckis ja Amsterdamis. Ta on isegi öelnud, et kunstnik sai temast välismaal. Nii polegi ehk midagi imestada, et kui ingliskeelse Wikipedia lehel on tema kohta üsna tavapärase pikkusega isikuartikkel, siis eestikeelses versioonis vaid kaks lauset: „Katja Novitskova (sündinud 1984) on eesti kunstnik. Ta on õppinud Tartu Ülikoolis (semiootika osakonnas) ning Lübecki Ülikoolis (uue meedia instituudis).“

Võõra silmadega on tehtud ka Novitskova tööd. Juhuslikult looduskaamerast öösel mööda jalutav punaselt läikivate silmadega leopard, mõnes teaduslaboris automaatselt salvestatud hetk katseussi elus, vaade Maale NASA satelliidilt jms on kujutised, mille Novitskova on veebiavarustest pärisellu alumiiniumile trükitud skulptuurina üle kandnud. See mitmekordne nägemine – inimese loodud masina jäädvustatuna, nagu algoritm käsib; ühe teise algoritmi, otsingumootori tahtel kunstniku silma ette kuvatu; kunstniku valituna vaataja ees, nüüd juba käegakatsutava skulptuurina – on õõvastav. Novitskova näitust tutvustavas tekstis nenditakse: „Tehnoloogia on avardanud inimese nägemisvälja ja andnud selle võime kõigile teistelegi. Lisaks sellele, mida vaatab inimene, on olemas visuaalsed mustrid, mis pärinevad suuresti neid mustreid töötlevate ja vaatavate masinate ja algoritmide omavahelisest suhtlusest, millest vaid osa jõuab inimsilmani. Just need nägevad masinad kogevad maailma tihti meie eest esimesena. Andmebaasid on talletanud hoomamatus mahus informatsiooni visuaalsel kujul – alustades viimase kolmekümne aasta kõigi peamiste tormimustrite satelliidikujutistest ja lõpetades inimnägude ning DNA-ahelatega. Iga päev salvestub andmepanka miljoneid loodete ultraheliuuringuid ja magnetresonants­tomograafia 3D-kujutisi. On visuaalsete suurandmete ajastu.“

Silm Novitskova loomingus ei tee siiski kõhedaks nagu Suur Vend praegu, peaaegu seitsekümmend aastat pärast ilmumist uuesti müügirekordeid löövas George Orwelli romaanis „1984“. Pigem on see habras ja abitu, suutes skulptuuri ja nii ka ajalukku jäädvustada vaid murdosa andmetest, mis meie maailma juhivad. Novitskova inimene, looja, on oma kätetööga silmitsi seistes peaaegu et pilaobjekt ning masina esitatud lause „Kui sa vaid näeksid, mida ma olen sinu silmadega näinud“ heal juhul kaastundeavaldus. Küsimus pole mitte selles, kas looduskaamerad, satelliidid jt inimsilma replikandid kunagi meilt oma kasutusaja pikendamist nõudma hakkavad, vaid millal see juhtub.

„Blade Runneri“ tegevus toimub 2019. aastal ehk ulme on saamas olmeks. Ehk on väikeseks lohutuseks see, et need, kes lootsid kaks aastat tagasi 21. oktoobril, mil leiab aset ühe teise ulmefilmi, Robert Zemeckise „Tagasi tulevikku II“ (1989) tegevus, päriselt Marty McFly ja doktor Emmett Browniga kohtuda, pidid siiski pettuma – Hill Valley kohtumajaväljak jäi siiski väljamõeldiseks.

Kas sama saame kergendunult tõdeda ka Roy Batty ja teiste replikantide kohta, Veneetsia biennaalil veel ilmselt ei selgu. Nagu ei tea me praegu sedagi, palju neist miljonitest piltidest, mida meie loodud masinad iga päev salvestavad, ajale vastu peab. Võib ju aga täitsa olla, et mõnesaja või tuhande aasta pärast leitakse kuskilt praeguse Kumu asukohast – just sinna rändab näitus „Kui sa vaid näeksid, mida ma olen sinu silmadega näinud“ pärast Veneetsiat – mõni Novitskova skulptuur ning uuritakse seda samamoodi, nagu meie takseerime praegu möödunud aegade fossiile.